1205. aasta paastuajal (23. veebruar – 10. aprill) suundus 2000-meheline leedulaste ratsavägi sõjakäigule eestlaste vastu. Riiast möödudes käis üks nende juhtidest, Suelgate, ka linna esindajatega kohtumas ja olevat pärast oma kaaslastele öelnud, et edaspidi tuleb see koht maatasa teha. Sel ajal oli Riia piiskopkond veel sõjaliselt suhteliselt nõrk ja selle võimuala piirdus Riia linna ning Holmi ja Üksküla linnustega. Mõne päeva pärast tuli Riiga leedulastega sõjajalal olev Tērvete semgalite pealik Viesthard, kes hoiatas, et praegu rahumeelsed leedulased võivad hiljem linna rünnata. Ta soovitas moodustada semgalitest ja sõjakunstis kogenud sakslastest ühisväe, millega leedulastele vastu astuda. Kuigi sel ajal oli linnas vähe sõjajõude ja piiskop Albert oli Saksamaale sõitnud, jäädi Viesthardi plaaniga nõusse. Riialaste nõudmisel tõi Viesthard neile liidu kinnitamiseks ühe pantvangi igast semgalite linnusest. Piiskopi mehed, orduvennad ja Üksküla Konrad ühinesid kohalesaabunud semgalite väega ja jäid leedulasi ootama.[1]
Luurajate kaudu saadi teada, et suure hulga kariloomade, hobuste ja rohkem kui 1000 vangiga tagasipöörduvad leedulased, kel oli liivlastega rahusuhe, peatusid öösel Kaupo linnuse juures, kavatsedes sealt Ropaži kaudu Ükskülasse minna. Järgmisel päeval sügava lume tõttu kahes hanereas edasi liikunud leedulased avastasid neile varitsuse korraldanud semgalite ja sakslaste jäljed ning kogunesid kaitseks kiiluna kokku. Läti Henriku kohaselt tungisid neile esmalt kallale sakslased rüütel Konradi juhtimisel, samal ajal kui paljud semgalid olevat püüdnud "hirmust võdisedes, julgemata võitlusse astuda, ära minna kindlamatesse kohtadesse" ja ründasid Viesthardi ergutusel leedulasi alles siis, kui nähti, et nad sakslaste eest taanduvad. Taas ühtekoondunud sakslased ja semgalid purustasid leedulaste väe, tappes 1200 meest, sh pealik Suelgate. Tapeti ka paljud eestlastest vangid ja võeti kogu leedulaste sõjasaak endale. Samal ajal Leedumaal vangis olnud preester olevat näinud, kuidas seal 50 naist ennast üles poosid, et teises elus oma tapetud meestega jälle kokku saada.[2]
Eduka Ropaži lahinguga alanud riialaste ja semgalite liitlassuhe jäi püsima veel mitmeks aastaks. 1206. aastal tehti koos sõjakäik Turaida liivlaste vastu, 1208. aastal taas leedulaste vastu.[3] Leedulased omakorda vastasid Ropaži lüüasaamisele 1207. aasta kättemaksuretkega Koiva paremkaldale Turaidasse.[4]
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk IX 1–2, lk 47–49
- ↑ HLK, IX 3–5, lk 49–51
- ↑ HLK, X 10, lk 63, XII 2, lk 85–87
- ↑ HLK, XI 5, lk 75–79
