Roovialune
Roovialune oli lahtise koldega lameda või võlvlaega tulekindel köögiruum, roovialuses paiknes tavaliselt ka tubasid kütva suitsuahju suu[1].
Algselt oli roov lahtise kolde kohal paiknev vitstest punutud ja saviga tulekindlaks muudetud kate, Eestis leidus selliseid rannarootslaste aladel.
Kesk-Euroopas arenes roovist mantelkorsten, milles lagi ahenes korstnaks, ulatudes läbi katuse. Sellisena ehitati keskajal Baltimaades linna- ja mõisaelamud. 19. sajandi keskpaigani ehitati roovialuseid ka kõrtsides. Eesti talurahvas roovialusega elamuid peaaegu ei ehitanud. Vähesel määral leidus neid Saaremaal, harva ka Lõuna-Eestis. Rohkem ehitati roovialusega elamuid Läti lääneosas ja Kuramaal[2].
Viited muuda
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 182
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 258