Ava peamenüü

Riikide klassifikatsioonid ei ole üheselt kõigi poolt omaksvõetud liigitus, erinevad autorid jaotavad riike erinevalt, kuid riike võiks liigitada näiteks järgnevalt: üli-, suur-, keskmised, väike- ja mikroriigid.

Rahvusvahelistes suhetes saab riike liigitada vastavalt nende mõjuvõimule maailmapoliitikas. See mõjuvõim seisneb eelkõige riigi sõjalisel, majanduslikul, ideoloogilisel ja diplomaatilisel võimekusel.[1] Juriidiliselt on kõik suveräänsed riigid võrdsed, kuid poliitilises reaalsuses esineb palju ebavõrdsust – suuremad riigid mõjutavad maailmapoliitikat rohkem kui väikesed.

Sisukord

ÜliriikRedigeeri

Üliriigi tunnusteks on suure globaalse mõjuvõimu omamine poliitiliselt, sõjaliselt, kultuuriliselt ja ideoloogiliselt ning tohutu majanduslik ja tehnoloogiline arenguvõime. Tänapäeval saab nimetada üliriigiks vaid Ameerika Ühendriike. USA armeele pole maailmas ühelgi riigil vastast. Ameerika poliitilised huvid on mängus kõikjal maailmas ja kõik riigid peavad vähemalt mingil määral arvestama nende huvidega. Samuti on ta kapitalismi ja lääne väärtuste (inimõigused, demokraatia jne) levitaja ja Ameerika kultuur on Hollywoodi filmide, kirjanduse ja tarbimiskultuuri näol levinud üle maailma. Ameerika ülemvõimu tagajateks on ka tema võime mobiliseerida tohutuid majanduslikke ja tehnoloogilisi ressursse, ameerikaliku elustiili jätkuv külgetõmbe jõud ja poliitilise eliidi dünaamilisus.[2]

Külma sõja ajal pakkus Ameerikale võrdväärset konkurentsi Nõukogude Liit, olles Läänele vastanduv oma kommunistliku ideoloogia levitamisega ja sõjalise võimekusega maismaal. Nõukogude Liidu lagunemine panigi aluse Ameerika globaalsele domineerimisele.[2] Ajaloost võib ülemvõimude näidetena tuua veel Rooma, Mandžude (Hiina) ja Mongoli impeeriume ning Euroopat 20. sajandi alguses ja Suurbritannia koloniaalimpeeriumi, kuid ükski neist ei omanud sellist ülemaailmset võimu nagu Ameerika tänapäeval. Tegemist oli siiski vaid oma regioonide suurjõududega.[3]

SuurriigidRedigeeri

Euroopa suurriikideks võib lugeda järgmiseid riike: Venemaa, Saksamaa, Türgi, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Ukraina, Hispaania, Poola ja Rumeenia.[4] Suurriigid ei oma sellist ainuvõimu globaalses maailmapoliitikas nagu üliriik, kuid on siiski peamised tegijad maailma poliitikas, see tähendab, et nende huvid dikteerivad suuresti maailma poliitikas tehtavaid otsuseid.[1]

Keskmised riigidRedigeeri

Keskmiste ja väikeriikide eristamine on kõige keerulisem. Paljud autorid käsitlevadki neid kui ühe grupina. Kuid peamiseks keskmise riigi tunnuseks võiks olla mingis valdkonnas suurema võimekuse omamine võrreldes väikeriikidega. Näiteks Šveits oma rahandussektoriga või Saudi Araabia ja Kuveit naftaäriga võiks liigitada keskmiste riikide gruppi.[5]

VäikeriigidRedigeeri

Euroopas loetakse väikeriikideks riike, mille rahvaarv on alla 16 miljoni elaniku[4]. Väikeriigid on sõltuvad suurriikide poliitilistest huvidest. Väikeriikide peamiseks katsumuseks on enda eest seismine suurriikide poolt dikteeritavas maailmas ehk oma väheste ressursside (sh inimressurss) oskuslik kasutamine. Väikeriikide olulisim relv on diplomaatia, mille abil on neil võimalik suurriikide seas oma tahet läbi suruda. Rahvusvaheliste konverentsilaudade taga on tihti väikeriikide esindajad oma individuaalsete oskustega üle mänginud suurriikide esindajad. Samuti on väikeriigile äärmiselt oluline rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulumine.[1] Väikeriikide kaitstus suurriikide eest sõltub suuresti nende geograafilisest asendist. Mida lähemal on väikeriik suurriigile, seda suurem on ka oht suurriigi mõjuvõimu alla sattuda. Teisalt sõltub palju sellest, kui ahvatlev on väikeriigi geopoliitiline asukoht suurriigi jaoks. Väikeriigi püsimajäämist mõjutab ka tema majanduse tugevus, selle sõltuvus väliskaubandusest ning riigi ajalooline taust. Mida kauem on väikeriik olnud iseseisev, seda kindlam on ka tema püsimajäämine suurriikide vahelise sõja korral.[6]

MikroriigidRedigeeri

Mikroriikideks loetakse riike, mille rahvaarv on 100 000 – 1 miljon elanikku. Euroopa mikroriigid on seega Andorra, Liechtenstein, Monaco, San Marino, Vatikan, Island, Küpros, Malta ja Luxembourg. Mikroriike iseloomustab ka administratiivsete ressursside puudus ehk suutmatus omada minimaalset esindatust rahvusvahelises riikide süsteemis. See tähendab, et mikroriigil ei jätku ressursse enda esindamiseks rahvusvahelistes organisatsioonides ega saatkondade avamiseks olulisemates pealinnades. Samuti võib mikroriigi tunnuseks lugeda armee ehk eneskaitsevõime puudumist, mis tuleneb suuresti rahvaarvu väiksusest.[4]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Fox, Annette Baker (2006) Peatükk: The power of small states – Dplomacy in World War II raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 40
  2. 2,0 2,1 Brzezinski, Zbigniew (2003) Suur malelaud: Ameerika ülemvõim ja geostrateegilised kohustused, Tallinn, Varrak, lk 13-20
  3. Brzezinski, Zbigniew (2003) Suur malelaud: Ameerika ülemvõim ja geostrateegilised kohustused, Tallinn, Varrak, lk 20-36
  4. 4,0 4,1 4,2 Neumann, Iver B.; Gstöhl, Sieglinde (2006) Peatükk: "Introduction – Lilliputians in Gulliver’s world?" raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 6
  5. Neumann, Iver B.; Gstöhl, Sieglinde (2006) Peatükk: "Introduction – Lilliputians in Gulliver’s world?" raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 8
  6. Fox, Annette Baker (2006) Peatükk: The power of small states – Dplomacy in World War II raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 49-50