Ava peamenüü

Riia plutoon ehk Riia rabakiviplutoon[1] ehk Riia batoliit[2], ka Riia massiiv,[3], on Läti ja Eesti aluskorras paiknev süvakivimeist koosnev plutoon, mis oma suuruse tõttu liigitub batoliidiks.

Hiiglaslik Riia batoliit, fanerosoilise settekatte alla maetud Eesti kristalse aluskorra suurim anorogeenne plutoon, mille pindala on 250 × 250 km, asub oma põhiosas Loode-Lätis Liivi lahe ja Kura poolsaare all.[2] Eesti territooriumile ulatub ta oma põhjaosaga, mis on avatud Kuressaares, Ruhnu saarel ja Loode-Saaremaal Tagamõisa poolsaarel Undvas.[4]

Riia plutoon kuulub Fennoskandia paleo-mesoproterosoilisse rabakiviprovintsi.[2]

TekkimineRedigeeri

Svekofennia kurrutuse ajal 1,9–1,8 miljardit aastat maakoor paksenes. Moodustus Svekofennia kurdmäestik. Tulevane Eesti ala asus selle mägismaastiku keskosas. Pärastine tugev kulutus kärpis maakoore paksust ning tasandas pinnamoodi. Kurdmäestike sisemust moodustanud vahevöö ülaosa ja maakoore alaosa sulasid geoloogilistes protsessides ning maakoore paksus kahanes laiguti 40–50 kilomeetrini.[3]

Maa sügavuses aeg-ajalt tekkival ja magmakambritest ülespoole tungleval magmal õnnestus 1,6–1,5 miljardit aastat tagasi kujunenud kurrutuskompleksi nõrgematest kohtadest läbi tungida. Suurem osa sellest magmast ei jõudnud küll maapinnale ja tardus pikkamööda kümmekonna kilomeetri sügavuses hiiglaslikeks kivimkehadeks. Üks selline kivimkeha ongi Riia rabakiviplutoon.[1]

KoostisRedigeeri

Riia batoliit koosneb porfüürilaadsest rabakivigraniidist, mis on täiesti sarnane Lõuna-Soome rabakivigraniitidega.[5] Sarnaselt tüüpiliste Fennoskandia rabakivi plutoonidega koosneb plutoon nii aluselistest kui ka happelistest magmakivimite intrusiividest.[2]

Riia plutooni põhjaosaRedigeeri

Riia plutooni põhjaosas levib Kuressaare ja Ruhnu puurläbilõigete andmeil ühetaoline leukokraatne graniitporfüür, gravimeetrilise kaardistamise andmetel kohati ka pürokseeni ja amfibooli sisaldav rabakivigraniit, kuid esinevad ka aluselised kivimid gabro ja anortosiit.[4]

Riia plutooni ääreosas esineb happeliste ja aluseliste vulkaaniliste kivimite kompleks. Nii leiti 1983. aastal, et Undva puursüdamik koosneb kvartsporfüürist ja plagioklassporfüriidist.[4]

Riia plutooni põhjaosa graniitporfüür on telliskivipunast värvi, massiivse tekstuuri ja mikropegmatiitse põhimassiga, milles esineb kuni 10 mm suuruseid kaaliumpäevakivi ja plagioklassi idiomorfseid fenokristalle. Fenokristallid moodustavad kivimi mahust umbes 10%. Mikropegmatiitses põhimassis esineb 1–2 mm läbimõõduga tühimikke, mis on osaliselt täitunud kaltsiidi, kvartsi, fluoriidi, albiidi ja kloriidiga. Kaaliumpäevakivi moodustab graniitporfüüri mahust 40–50%.[4]

Undva vulkaanilise kompleksi puurläbilõige algab kvartsporfüüriga, mida on läbitud 31,6 m. Kvartsporfüür on pruunikaspunane või roosakas, massiivse tekstuuriga ning peeneteralise põhimassiga, mis koosneb kvartsist (30–40%), päevakivist (40–50%), maakmineraalidest (hematiit, magnetiit), kloriidist, apatiidist ja klaasjast ainesest. [4]

Riia plutooni lõunaosaRedigeeri

Riia plutooni lõunaosa kivimiline koosseis on tunduvalt mitmekesisem – Läti alal on plutoonis on levinud mitmesugused rabakivigraniidi erimid (viiburgiit, piiterliit, graniitporfüür) ning nendega seotud soonkivimid (biotiit-küünekivigraniit, apliit), samuti mangeriidi rea granitoidid (kvartsmangeriit, mangeriitne granosüeniit, mangeriitne graniit, kvartsmontsoniit, süeniit) ja laialt ka gabro-noriit-anortosiitkompleksi kivimid.[4]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eestimaa siis, kui teda veel polnudki. loodusajakiri.ee
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Juho Kirs, Ilmari Haapala ja O. Tapani Rämo (2004). "Eesti kristalse aluskorra anorogeensed magmakivimid". Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, Geology. 53/3.
  3. 3,0 3,1 Maakoore tekkelugu ja aluskorra kujunemine Eesti entsüklopeedia. 11 kd.. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002. Lk 99-101.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Eesti kristalse aluskorra geoloogiline kaart. Seletuskiri. Koostanud Heino Koppelmaa. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus, 2002. Lk 22.
  5. Arvo Rõõmusoks. 1983. "Eesti aluspõhja geoloogia". Tallinn, Valgus. Lk 32.