Ava peamenüü

Reoveesete (edaspidi ka sete) on reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud suspensioon, mis jaguneb orgaanilise aine töötlemistõhususe alusel töödeldud ja töötlemata setteks[1]. Reoveesete on suurim reovee töötlemise kõrvalprodukt mahu järgi[2]. Vastavalt jäätmeseadusele käsitletakse reoveesetet jäätmena. Sama seaduse järgi on see biolagunev jääde[3].

Reoveesette käitlemise all mõistetakse reoveesette haldamist ja puhastamist.

Sisukord

Reoveesette liigidRedigeeri

Orgaanilise aine töötlemistõhususe alusel jaguneb reoveesete

  • töödeldud ja
  • töötlemata setteks.

Reoveesete on töödeldud, siis kui selles sisalduv orgaaniline aine on pinna- ja põhjaveele, mullale, taimedele, loomade ja inimeste tervisele ohutuks muudetud. Sete on töötlemata, kui selles on ainult vähendatud veesisaldust või kui settele on lisatud tugimaterjale, kuid seda pole regulaarselt segatud ning sete pole seisnud vähemalt kuus päeva temperatuuril üle 60 °C.[4]

Olenevalt sellest, millises reoveepuhastuse etapis reoveesetet eraldatakse, võib seda liigitada järgmiselt[2]:

  • eelsetitamisel tekkiv sete, mida nimetatakse ka toorsetteks, toormudaks või esmaseks mudaks;
  • bioloogilise puhastuse jääkaktiivmuda, s.o aktiivmudapuhastuses tekkiv muda või biomuda;
  • segamuda, s.o toorsette ja/või biomuda segu.

Reoveesette koostis ja omadusedRedigeeri

Reoveesete koosneb seitsmest põhikomponendist[5].

VesiRedigeeri

Töötlemata sette peamine komponent on vesi. Niiskussisaldus sõltuvalt kasutatud käitlusmeetodi tüübist on tavaliselt 99,8–88,0%. See teebki reoveesette töötlemise ja kõrvaldamise üheks keerulisemaks keskkonnaprobleemiks selles valdkonnas. Järkjärgulisel vee eemaldamisel tihendamis- ja tahendamisprotsesside tulemusena saavutatakse sette kuivainesisaldus kuni 20%.

Orgaaniline aineRedigeeri

Sete sisaldab rohkesti orgaanilist ainet, milleks on enamasti mikroorganismid ja nende laguproduktid. Orgaanilise aine sisaldus varieerub, sõltuvalt kasutatud käitlusmeetodist. Selle väärtus võib ulatuda 70%-ni.

ToitainedRedigeeri

Reoveesete sisaldab taimtoitaineid, millest olulisemad on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Nende keskmised kontsentratsioonid töödeldud reoveesettes on vastavalt 3,3%, 2,3% ja 0,3%[6]. Need ühendid ongi põllumajanduslikult kõige väärtuslikumad. Settes sisalduvad veel kaltsium (Ca), magneesium (Mg) ja raud (Fe).

PatogeenidRedigeeri

Patogeen on mikroorganism või keemiline aine, mis on võimeline kutsuma taim- või loomorganismis esile haigusi. Reoveesettest võib leida neli peamist patogeenide liiki:

RaskmetallidRedigeeri

Reoveesette kasutamine põllumajanduses on saanud palju tagasilööke just raskmetallide esinemise tõttu. Raskmetallid pärinevad linnade ja asulate tööstusettevõtetest ja keemialaboritest[7]. Analüüsid on näidanud, et keskmiselt sisaldub raskmetalle rohkem settes kui põllumajandusmaas. See tähendab, et kontrollimatu sette kasutamine väetistena võib tõsta raskmetallide kontsentratsiooni mullas.[2]

Reoveesette komponentide hulka kuuluvad ka anorgaanilised ühendid (silikaadid, Ca ja Mg ühendid) ja toksilised orgaanilised ühendid – polüklooritud bifenüülid (PCB), polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH), lineaarsed alküülbenseensulfonaadid (LAS) ning dioksiinid[5].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Veeseadus
  2. 2,0 2,1 2,2 Werther, J., Ogada, T. 1999. Sewage Sludge Combustion. Progress in Energy and Combustion Science. V. 25/1. p. 55–116.
  3. Jäätmeseadus
  4. Reoveesette põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutamise nõuded
  5. 5,0 5,1 Rulkens, W. 2008. Sewage sludge as a biomass resource for the production of energy: overview and assessment of te various options. Energy & Fuels. V. 22. p. 9–15.
  6. Epstein, E. 2003. Characteristics of sewage sludge and biosolids. Land Application of Sewage Sludge and Biosolids. CRC Press. 15 pp.
  7. Tälli, P., Riispere, A., Avatare, L. 1996. Kommunaalmuda kasutamisest mullaviljakuse tõstjana. Rmt: Möls, T., Kalda, A., Kongo, L., Milius, A. (toim). Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat. 77 köide. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn. lk. 146–153.