Ava peamenüü
Reniini molekulaarstruktuur

Reniin ehk angiotensinogenaas ehk EC 3.4.23.15 (inglise renin) on proteolüütiline ensüüm, mida komplekteerivad paljude selgroogsete loomade neerude jukstaglomerulaarrakud proreniinist.

KlassifikatsioonRedigeeri

Ensüümiklasside nomenklatuuris liigitatakse reniin ensüümiklassi EC 3. Hüdrolaasid ensüüminumbriga EC.3.4.23.15;[1]

CAS-number: 9015-94-5.

ToimeRedigeeri

Reniin aktiveerib reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi ja vabastatakse vastusena füsioloogilisele stiimulile, nagu hüpotensioon, hüpokaleemia, vererõhu langus ning veremahu vähenemine ja β-adrenergiliste retseptorite stimulatsioon jt.[2][3]

Reniin katalüüsib maksas sünteesitava angiotensinogeeni (polüpeptiid) teket angiotensiin I-ks. Angiotensiin I omakorda muutub kopsudest pärineva angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) toimel angiotensiin II-ks. Angiotensiin II hulga suurenemisel on tugevalt veresooni ahendav (vasokonstriktsioon) toime, mille tulemusel tõuseb vererõhk ja suureneb aldosterooni süntees ning eritumine neerupealiste koores.

Samuti mõjutab reniini ensümaatilist katalüüsi inimese kehaasend, lamades on selle süntees 2–3 korda madalam.

Kliiniline rakendusRedigeeri

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi ja reniini süsteemse toime uurimuste tulemusel on välja töötatud suur hulk AKE-inhibiitoreid.

AjaloolistRedigeeri

Reniini avastajateks 1898. aastal peetakse Soome päritolu meditsiiniteadlast Robert Adolph Armand Tigerstedti (28. veebruar 185312. veebruar 1923) ja tema õpilast Per Bergmani.[4]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. EC.3.4.23.15, Veebiversioon (vaadatud 26.03.2014) (inglise keeles)
  2. Südamehaigused, 2010, lk 23
  3. Meditsiinisõnastik 2004
  4. Phillips MI, Schmidt-Ott KM.,The Discovery of Renin 100 Years Ago., News Physiol Sci. 1999 Dec;14:271-274., Veebiversioon (vaadatud 26.03.2014) (inglise keeles)

VälislingidRedigeeri