Aa

See artikkel räägib külast Eestis; sama nime kandis Aa asundus; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aa (täpsustus).

---

Aa on küla Soome lahe ääres Ida-Viru maakonnas Lüganuse valla idaosas 10 km kaugusel Lüganusest. Osa külast, sealhulgas Aa mõisakompleks, asub Põhja-Eesti paekaldal. Küla läbib Tallinna–Narva maantee.

Aa
Aa mõisa peahoone
Pindala	29,5 km²
Elanikke	89 (1.01.2019)
EHAK-i kood	1004
Koordinaadid	59° 25′ N, 27° 9′ E

Külast läänes asub Moldova, edelas Voorepera, idas Saka ja kagus Kohtla-Järve.

Külas on Aa Hooldekodu (asub kunagise Aa mõisa härrastemajas, millel on ka kolmekorruseline juurdeehitis) ja selle kalmistu, liivarannaga supelrand (Aa rand) ja Eesti Metodisti Kirikule kuuluv laager Giideon (varem Aa pioneerilaager).

Aas on olnud ka Aa algkool. Nõukogude ajal asus Aa küla kolhoosi Ühisjõud, aastast 1969 Lüganuse kolhoosi territooriumil.

Mõisa härrastemaja juurde kuuluvad ka kabeliks restaureeritud paviljon (Aa mõisa kabel) ja looduskaitsealune Aa park (6,5 hektarit). Pargist kirde pool on 8 ha suurune looduskaitsealune Aa männik.

Aa külavanem on alates maist 2008 Helmi Sibrits. Eelmine külavanem oli Ilona Lepsalu.

Aa küla sai 14. septembril 2019 Eesti ristsõnapealinnaks.

Viru Keemia Grupp plaanib külasse miljardieurose maksumusega tselluloositehase rajamist.

Nime päritolu

Aa küla esmamainiti Taani hindamisraamatus aastal 1242 kujul Hazæ. Esimesena samastas seda kirjapanekut Aa külaga Paul Johansen, kes võrdles seda Soome kohanimega Hakala. Matthias Johann Eisen märkis, et seda kirjapanekut on loetud ka Hacae ja nime algkujuks pidas ta Haka. Samal arvamusel oli Agu Künnap, kes algkujuks konstrueeris (H)a(a)ka. Taani hindamisraamatu kuju oleks ladina keele omastav.

Nime lähtekohaks võiks olla (h)aka : (h)aa 'hagu, oks, kaerapööris, sõkal'. Kohanimedes esineb see mujalgi Eestis.

Ajalugu

Aa rannale on iseloomulikud liivarannal paiknevad kivirahnud

Aast on leitud tarandkalme. Aa ümbruses on mitmed kaitsealused kivikalmed ja kultusekivid.

Aa küla territooriumil (endise Aa mõisa piiril, härrastemajast 2 km lõuna pool) Tallinna–Narva maanteest ligikaudu kilomeeter lõunas asub soosaarel Alulinna linnamägi. See on künkake soisel heinamaal vaevumärgatavate vallijäänustega. Alulinna seostatakse Alutaguse nimega.

Vanim kirjalik allikas, mis Aa (Hazæ [k'aaza] või [k'aaze]) küla mainib, on Taani hindamisraamat (1241). Küla suuruseks märgitakse 13 adramaad ja omanikuna nimetatakse preester Eilardust, kellele Taani kuningas läänistas veel kolm lähedal asuvat küla. Arvatakse, et algul oli plaanis rajada sellesse piirkonda klooster. Igatahes pärandas või kinkis Eilardus need külad hiljem Valkena kloostrile, millele Aa küla kuulus 1426. aastani, mil klooster vahetas nad välja lähemal asuvate külade vastu. Külade vahel ühenduse pidamiseks rajasid mungad tee läbi Aa ja Kohtla vahele jääva soise ala. Keskajal tunti seda Mungateena.

Hiljem on küla nimetatud Hacke, Häcke, Haka, Hakala ja Haakülla. Nimesid võib ehk seostada soome keele sõnaga haka ('koppel' või 'haak'). Nimi võib olla pärit põlispõllundusele ülemineku ajast, mil sööti jäetud alepõlde hakati ümbritsema taraga, muutes need ajutiselt kopliteks.

Aa mõisa tekkimise aasta on teadmata, aga see pidi toimuma pärast kloostrivõimu lõppemist. 1497 oli mõis olemas ja seda kirjutati kujul Hake. Mõisa saksakeelseks nimeks kujunes Haakhof. Mõis kuulus Lüganuse kihelkonda.

Enne Liivi sõda oli Aa üks Narva foogtkonna keskusi.

Adam Oleariuse järgi oli Aa ümbruses palju karusid, kes kimbutasid teekäijaid ja kraapisid isegi surnuid haudadest välja.

Aa idaosas oli varem Nehatu küla, mida esmamainiti 1650 kujul Nyhatt. Nehatu oli eraldi küla veel 20. sajandi alguses.

Laut ja silotornid Aa külas (2019)

1924. aastal pandi kirja järgmine rahvajutt. Aa küla on neli korda ümber paigutatud. Esimene asupaik oli Aa mõisast vähe kirde pool mererannas. Teine asukoht oli Voorepere küla kõrval Aa mäel. Kolmas koht oli pool versta mõisast ida pool ja siis kandis küla Nehatu nime. Sinna on jäänud veski. Umbes 60 aastat tagasi (1860. aastatel) Nehatu küla talud lammutati ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi (umbes 1890) tabas moonameeste ja vabadike elukohti sama saatus, ainult elamud viidi üle Varjale.

1930. aastatel oli Aa rannas vaid mõni hoone praeguse asemel. Seal asus piirivalveohvitseride kasiino, hiljem keemiatööstusele kuuluv puhkekodu.

Teise maailmasõja ajal olid Aa rannas Saksa sõjaväe allüksused. Sinna taheti ehitada väikekaatrite sadamat, kasutades Nõukogude sõjavange. Ehitus jäi Nõukogude vägede pealetungi tõttu lõpetamata.

Aastal 1975 liideti Aa asundus ja Aa küla.

Enne 1975. aastat oli praeguse Aa küla struktuur järgmine. Aluküla algas Küti taluga ja kulges piki Tallinna–Narva maanteed umbes 2 km. Edasi minnes Jõhvi poole oli Reite küla, mis sai nime kunagisest mõisa rehest. Kui pöörata Tallinna–Narva maanteelt mere poole (praegu näitab silt Saka mõisale), siis mõlemale poole teed jäi Nehatu küla. Aa männikus paiknes Männiku küla.

Kohalik teeviit

Rahvastik

Elanike arv on olnud:

• 1967: 267 (koos Aa asundusega)
• 1979: 277
• 2000: 190 (2000. aasta rahvaloendus)
• 2008: 124
• 2010: 125
• 2011: 289 (2011. aasta rahvaloendus, koos Aa hooldekodu elanikega), neist 173 eestlased
• 2012: 117

Aa rand aerofotol

Legendid

Aa külas asub üks lohuga ohvrikivi, mille kohta rahvasuu räägib, et mölder hakanud sellest veskikivi valmistama.

Muiste olnud Aa rannas sadam, kuhu mõisahoonest läinud salakäik. Kord tahtnud parunipreili seda käiku pidi oma välismaalasest kallimaga ära põgeneda, kuid vana parun sattunud peale ja müürinud tütre karistuseks elusalt maa-alusesse kongi. Sügisöödel olevat neiu kuju mõisa akendel näha.

Mõisa moonamees leidnud Aa männikus sõjaaegse varakambri ukse. Kui mõisnik sellest teada saanud, andnud ta moonamehele suure summa raha ja saatnud ta Saksamaale, et varandust endale saada.

Pärimuse järgi olevat Aa küla mitu korda mõisnike tahtel ümber paigutatud. Esmalt asunud küla päris mererannas, sealt veetud ta Voorepere küla kõrvale Aa mäele. Siis olnud ta Nehatu küla nime all Aa mõisast ida pool. Siin asunud ka muistne Nehatu hiis. 1860. aastatel lammutatud seegi küla, moonakate ja vabadike majad veetud Varjale.

Vaata ka

• Aa vald

Kirjandus

• Helmut Joonuks, Olav Vallimäe. "Kohtla-Järve linn ja rajoon", Tallinn 1988.

Välislingid

• Aa Virumaa entsüklopeedias; käesoleva artikli oluline allikas
• Aa veebiportaalis eestigiid.ee