Rein Vaikmäe (29. juuni 1945 Schleswig-Holstein) on eesti geoloog ja paleoklimatoloog.

Haridus

muuda

Lõpetas A. H. Tammsaare nim. Tartu I Keskkooli 1963; Tallinna Polütehnilise Instituudi elektrotehnika teaduskonna tööstuselektroonika erialal 1969; õppis Eesti NSV TA Geoloogia Instituudi ja NSV Liidu TA Geograafia Instituudi kaugõppeaspirantuuris 19781980. [1], [2]

Teaduskraad ja kutse

muuda

Geograafiateaduste kandidaat 1981 (NSV Liidu TA Geoloogia Instituut "Формирование изотопного состава кислорода атмосферных осадков Арктики"); geokeemia vanemteadur 1985. [1]

Teadustöö põhisuunad

muuda

Isotoop-paleoklimatoloogia, -paleohüdroloogia ja -paleokrüoloogia; globaalsed kliima- ja keskkonnamuutused. Rein Vaikmäe juhtimisel on välja selgitatud Eesti Kambriumi-Vendi põhjavee liustikuline päritolu; mitmete Antarktika oaaside järvede vete päritolu ning Shackletoni šelfiliustiku tekkelugu; Ida-Antarktise kuppel B jääpuursüdamiku isotoopvariatsioonide interpreteerimisel koostöös prantsuse kolleegidega tõestati esmakordselt , et kliima kaheastmeline soojenemine viimase jääaja lõpus oli globaalne, mitte vaid Põhja-Atlandi piirkonnale iseloomulik nähtus. Ta on osalenud paljudel ekspeditsioonidel: Polaar-Uraal 1974 ja 1977, Teravmäed 1976 ja 1988, Severnaja Zemlja 1979, Kamtšatka poolsaar 1979 ja 1983, Tšuktšimaa 1981, Lääne- ja Kirde-Siberi põhjaosa 19811989, Kanada Arktikas Byloti saar 1992, ja McKenzie delta 1998, Tiibeti platoo 1997 jm. Avaldanud ligikaudu 80 teadusartiklit. Tema juhendamisel on kaitstud 3 magistri– ja 4 doktoritööd. [1][2]

Teenistus

muuda

TPI elektroonikakateedri teadusliku uurimise sektori insener ja vaneminsener 19691973; Eesti NSV/Eesti TA Geoloogia Instituudi vaneminsener 19731974; teadur 19741982; vanemteadur 19821987; isotoopgeoloogia laboratooriumi juhataja 19871995; instituudi direktor 19901997. TTÜ füüsikainstituudi füüsikalise geoloogia õppetooli üldise maateaduse professor 20042007; TTÜ Geoloogia Instituudi füüsikalise geoloogia õppetooli professor 20072014; TTÜ Geoloogia Instituudi direktor 19971999, Isotoopgeoloogia osakonna juhataja 1999–…; vanemteadur 2010–; TTÜ teadusprorektor 20052010; TTÜ Geoloogia Instituudi emeriitprofessor alates 2015. Tartu Ülikooli Geoloogia instituudi erakorraline professor 19992001; Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja kõrghariduse osakonna juhataja 19992001; Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduspoliitika nõunik 20012002; Haridus- ja Teadusministeeriumi innovatsioonipoliitika nõunik 20032005; Eesti Teaduste Akadeemia Presidendi nõunik 20172019. [1], [3]

Teadustöö väljaspool Eestit

muuda

Saksamaa Keskkonna- ja Terviseuuringute keskuse Hüdroloogia Instituut (Helmholtz Zentrum München/German Research Center for Environmental Health - IGOE Institute of Groundwater Ecology, Neuherberg), külalisteadlane 1989; Glatsioloogia ja Kliima Modelleerimise Laboratoorium (National Center for Scientific Research (CNRS), LPMMC, Grenoble) 1993; Carletoni Ülikool (Ottawa) 1994; Lavali Ülikooli (Quebec) geoloogia ja insenerigeoloogia osakonna abiprofessor 20132020 ja doktorant Arnaud Sterckxi doktoritöö "Groundwater flow modelling under past ice-sheets : Insight into paleo-recharge in the northern Baltic Artesian Basin" kaasjuhendaja 20132017. [1], [2]

Teaduskorralduslik tegevus

muuda

Eesti Põhjaveekomisjoni esimees 19971999; Rahvusvahelise Kvaternaariuuringute Liidu (INQUA) Eesti Rahvusliku Komitee esimees 19982003, aseesimees 2003–…; ajakirjade Quaternary International ja Boreas toimetuskolleegiumide liige 19982005; Euroopa Nõukogu Teaduse ja Kõrghariduse Komitee (CD-ESR) ja selle büroo liige 20012004; Euroopa Komisjoni Teaduse ja Tehnoloogiliste Uuringute Komitee (CREST) liige 20012005; Haridus- ja Teadusministeeriumi Teaduskompetentsi Nõukogu liige 20012006; Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) teaduspoliitika komisjoni liige 20012011; Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) tehnoloogiavaldkonna hindamiskomisjoni liige 20022005; Eesti Teadusfondi (ETF) nõukogu liige 20052006; Euroopa Polaarkonsortsiumi teadusnõukogu liige 20052009; TTÜ nõukogu liige 20052010; TTÜ Küberneetika Instituudi nõukogu liige 20052011; EL COST Programmi Maa Süsteemi Teaduste ja Keskkonnakorralduse valdkonna komitee liige 20062014; Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadusnõukogu liige 20092011; Euroopa Strateegilise Teadusinfrastruktuuri Foorumi keskkonna töörühma liige 20092013; IGCP Projekt No. 618. Paleopõhjavetest saadud paleokliima informatsioon; projekti Euroopa osa kaasjuht 20122016; TTÜ Geoloogia Instituudi nõukogu liige 1990–…; Eesti TA Polaaruuringute Komisjoni esimees1995–…; Euroopa Isotoopuuringute Ühingu büroo liige 1995–…, president 20002002; ESF Euroopa Polaarnõukogu EPB liige 2001–…; ajakirjade Boreas, Isotopes in Environmental and Health Studies, Journal of Hydrology, Applied Geochemistry, Geophysical Research Letters ja Quaternary Science Reviews retsensent 2001–…; ajakirja Estonian Journal of Earth Sciences toimetuskolleegiumi liige 2007–…; Jääpuursüdamike Teadusuuringute Rahvusvaheline Partnerlus (IPICS) juhtkonna liige 2008–…; INQUA Maismaaprotsesside Komisjoni paleopõhjavete koordineeriva grupi liige 2008–…; TTÜ Meresüsteemide Instituudi nõukogu liige 20092013; Riigi teaduspreemiate komisjoni liige 20102016; TLÜ Ökoloogia Instituudi teadusnõukogu liige 20112015; osalemine Eesti teaduse ja kõrghariduse valdkonna seadusandluse kujundamisel, sh teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiate väljatöötamisel 19992005. [1][3]

Tunnustus

muuda

Academia Europaea valitud liige 1993; Eesti Teaduste Akadeemia medal 1995; Eesti Teaduste Akadeemia tänukiri 2005; Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi aumärk 2005; Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi tänukirjad 1999 ja 2004; Tallinna Tehnikaülikooli tänukiri 2005; Tallinna Tehnikaülikooli teenetemedal Mente et Manu 2012. [1][3]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, 2008, lk. 479-480
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti teaduse biograafiline leksikon. Köide 4. [Tallinn], [2013], lk. 1001-1002
  3. 3,0 3,1 3,2 Rein Vaikmäe : bibliograafia. Tallinn, 2015. 79 lk.

Välislingid

muuda