Rehepeksumasin

Rehepeksumasin, tuntud ka kui viljapeksumasin või viljapeksur, on põllumajandusseade, mida kasutatakse teravilja peksmiseks, et eraldada terad viljapeadest ning eemaldada aganad ja muud lisandid. See leiutis oli oluline samm põllumajanduse mehhaniseerimisel, vähendades oluliselt käsitsi tehtavat tööd ja suurendades saagikoristuse efektiivsust.^[1]

Ajalugu

Enne rehepeksumasina leiutamist eraldati terad viljapeadest käsitsi, kasutades selleks vikatit või muid lihtsaid tööriistu. See protsess oli aeganõudev ja töömahukas. Esimese mehhaniseeritud rehepeksumasina töötas välja šoti insener Andrew Meikle umbes 1784. aastal, pakkudes tõhusamat lahendust terade eraldamiseks. Mõned allikad viitavad, et ta patenteeris oma masina 1786. aastal.^[2]

Enne Meikleti olid olemas lihtsamad rehepeksumehhanismid, kuid need polnud laialdaselt kasutusel ega efektiivsed. Meikle täiustas varasemaid lahendusi, kasutades trumlil põhinevat süsteemi, mis suurendas töökiirust ja efektiivsust.

19. sajandi alguseks olid rehepeksumasinad laialdaselt levinud üle Euroopa ja Põhja-Ameerika, aidates kaasa põllumajanduse industrialiseerimisele.

Eestis võeti esimesed rehepeksumasinad kasutusele 19. sajandi teisel poolel, esialgu peamiselt suurtes mõisates. 20. sajandi alguseks muutusid need kättesaadavamaks ka väiketalunikele.^[3]

Tööpõhimõte

Rehepeksumasin koosneb järgmistest põhiosadest:

Peksuseadis: eraldab terad viljapeadest.
Puhastusseadis: eemaldab aganad ja muud kerged jäätmed puhastades terad.
Transportmehhanism: liigutab terasid ja jäätmeid soovitud kohtadesse.^[4]

Masina tööprotsess algab viljakõrte sisestamisega peksuseadisesse, kus pöörlevad trumlid või latid eraldavad terad viljapeadest. Seejärel suunatakse eraldatud materjal puhastusseadisesse, kus ventilaatorite või sõelte abil eemaldatakse aganad ja muud kerged osakesed, jättes alles puhtad terad. Esialgu töötasid rehepeksumasinad käsitsi või loomajõul, kuid hiljem hakati kasutama aurumasinaid ning sisepõlemismootoreid, mis suurendasid töö efektiivsust.^[5]

Rehepeksumasinad Eestis

Eestis on mitmed muuseumid ja talupidamised säilitanud ajaloolisi rehepeksumasinaid. Eesti Põllumajandusmuuseumis ning erinevates vabaõhumuuseumides on võimalik näha vanu rehepeksumasinaid ja tutvuda nende tööprotsessiga. Need eksponaadid aitavad mõista rehepeksumasinate rolli Eesti põllumajanduse ajaloos ning nende mõju talupidamise arengule.

Kokkuvõte

Rehepeksumasin oli murranguline leiutis, mis muutis oluliselt teraviljakasvatuse praktikaid. Selle kasutuselevõtt vähendas käsitsitöö mahtu, kiirendas saagikoristust ning parandas teravilja kvaliteeti. Kuigi tänapäeval on need masinad asendunud kaasaegsete kombainidega, jääb nende ajalooline tähtsus põllumajanduse arengus märkimisväärseks.^[2]

Viited

↑ "Rehepeksumasin." Eesti Entsüklopeedia
↑ ^2,0 ^2,1 MacDonald, Stuart. "The Progress of the Early Threshing Machine." The Agricultural History Review, vol. 23, no. 1, 1975, pp. 63–69.
↑ "Masinatele pühendatud elu." Maa Elu, 2016.
↑ "The Threshing Machine: History, Impact, and Invention." Evolution of the Progress. https://evolutionoftheprogress.com/the-threshing-machine-history/
↑ "AK filmikroonika 1958-1991: vana rehepeksumasin Thermaenius." ERR Arhiiv.

[1] "Rehepeksumasin." Eesti Entsüklopeedia

[:0-2] 2,0 ^2,1 MacDonald, Stuart. "The Progress of the Early Threshing Machine." The Agricultural History Review, vol. 23, no. 1, 1975, pp. 63–69.

[3] "Masinatele pühendatud elu." Maa Elu, 2016.

[4] "The Threshing Machine: History, Impact, and Invention." Evolution of the Progress. https://evolutionoftheprogress.com/the-threshing-machine-history/

[5] "AK filmikroonika 1958-1991: vana rehepeksumasin Thermaenius." ERR Arhiiv.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]