Raikküla lade

Raikküla lade on siluri ladestu Llandovery ladestiku kronostratigraafiline üksus (lade).[1] Raikküla lademe all lamab Juuru lade ja temal lasub Adavere lade.

Heinlaiu aluspõhi koosneb Raikküla lademe lubjakivist.

Ladet hakkas esimesena eristama Friedrich Schmidt aastal 1881. Lademe stratotüübiks on Raikküla H-138 puurauk, täiendavaks stratotüübiks aga Kuressaare (Kingissepa) G1 puurauk. Raikküla järgi on lade ka oma nime saanud.[2] Üleilmses standardis vastab sellele Aeroni lade, alumises osas ka Rhuddani lade.[3]

Lademe vanus on 436,7...441 miljonit aastat. Litostratigraafiliselt vastavad sellele Pusku kihid, Nurmekunna kihistu, milles on eristatud Imavere, Järva-Jaani, Jõgeva, Mõhküla ja Vändra kihid; Saarde kihistu, milles on eristatud Ikla, Kolka, Lemme, Staicele, Heinaste ja Slītere kihistikud; Remte kihistu, Raikküla kihistu, Hilliste kihistu ja Dobele kihistu.

Leedu keskosas moodustab selle ja Juuru lademe vahelise üksuse Apaščia kihistu.[4]

Lademe paksus Eestis varieerub, näiteks on see 30–70 m Kesk-Eestis, aga 177 m Ikla puuraugus.[1]

Lademe avamusala algab Lõuna-Hiiumaalt ja kulgeb läbi Ridala poolsaare keskosa Paideni, sealt ida suunas edasi Palamuse ja Võhma kanti.[1] Nagu siluri lademetele Eestis omane, ei ole selle kivimid devonis esinenud kulutuse tõttu esindatud Ida- ega Kagu-Eestis.[5]

Lade paljandub näiteks Puskul, Orgital ja Kalanal.[1]

Lademe kivimkoosseisus on palju lubjakivi,[6] Lisaks on lademes veel palju merglit, lademe idaosas on kivimid dolomiidistunud.[7]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 EE 12. köide, 2003: 462.
  2. Stratigraafia terminoloogia
  3. http://stratigraafia.info/materjalid/eesti_strat/Silurian_2015.pdf
  4. LIETUVOS SILŪRO, ORDOVIKO, KAMBRO, EDIAKARO SISTEMŲ STRATIGRAFINĖ KLASIFIKACIJA, 2015, lk. 14
  5. Suuroja, K. 1997. Eesti aluspõhja geoloogiline kaart mõõtkavas 1:400 000. Seletuskiri.
  6. http://www.geoeducation.info/geoturism/ajaskaala.php (vaadatud 16.02.2013)
  7. Raikküla Stage by H. Nestor. Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3.