Rahvusvahelise kohtu statuut

Rahvusvahelise Kohtu statuut (ingl Statute of the International Court of Justice) on dokument, millega asutati 1945. aastal Rahvusvaheline Kohus. Statuut rajaneb Rahvusvahelise Kohtu eelkäija, Alalise Rahvusvahelise Kohtu statuudil. Statuudi vastuvõtmisega sai Rahvusvaheline Kohus ÜRO organiks ning statuut ÜRO põhikirja osaks. Dokumendis on sätestatud Rahvusvahelise Kohtu struktuur, pädevused ja kompetents ning õigus, mida kohus rakendab.[1]

Statuut koosneb 70 artiklist, mis on jaotatud viide peatükki:

  1. kohtu organiseerimine (ingl Organization of the Court) – artiklid 2–33;
  2. kohtu kompetents (ingl Competence of the Court) – artiklid 34–38;
  3. kohtumenetlus (ingl Procedure) – artiklid 39–64;
  4. soovitusliku loomuga arvamused (ingl Advisory Opinions) – artiklid 65–68;
  5. parandused (ingl Amendments) – artiklid 69–70.[2]

Rahvusvahelise Kohtu statuut muuda

Kohtu organiseerimine (artiklid 2–33) muuda

Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklid 2–33 käsitlevad kohtu koosseisu, selle moodustamist (kohtunike valimist), istungite toimumist, nõudeid kohtuniku isikule ja kohtunike palka.[3]

Kohtu moodustab sõltumatute ja kõrgete moraalsete omadustega kohtunike kolleegium, millesse kuuluvad kohtunikud peavad olema rahvusvahelise õiguse spetsialistid või omama kvalifikatsiooni, mis on vajalik, et kohtunik oma kodumaal kõrgemasse kohtuametisse nimetada (artikkel 2). Kohtu koosseisu kuuluvad 15 kohtunikku, kes kõik on eri riikide kodanikud ehk kohtu koosseisus ei tohi olla kahte sama riigi kodakondsusega kohtunikku (artikkel 3). Kohtu liikmed valivad ÜRO Peaassamblee ja Julgeolekunõukogu üksteisest sõltumatult (artikkel 8). Kohtunike ametisse nimetamist on põhjalikult kirjeldatud statuudi artiklites 4–12.[3]

Kohtunike valimine on keeruline ja poliitiliselt mõjutatud protsess, kusjuures enamasti valitakse kohtunikuks vanemad mehed (naiskohtunikke on 2021. aasta oktoobri seisuga kolm, nende seas ka kohtu president Joan E. Donoghue[4])[5]. Oluline põhimõte on, et valitud kohtunikest peavad neile esitatud nõuetele vastama kõik kohtunikud eraldi ning ka kohtu täiskoosseis peab esindama kõiki peamisi õigussüsteeme ja maailma tsivilisatsiooni olulisemaid vorme (artikkel 9). See tähendab, et kohtu koosseisu moodustavad maailma eri piirkondadest (Euroopast, Ladina-Ameerikast, Lähis-Idast, Aasiast ja Aafrikast) pärit kohtunikud[5]. Kohtunikud valitakse ametisse üheksaks aastaks ning neid võib ka tagasi valida (artikkel 13). Iga kohtunik teeb otsuse üksinda, ning kui hääled jagunevad võrdselt, on kohtu esimehe hääl suurema kaaluga[5].[3]

Kohtunike sõltumatust tagavad artiklid 16–19. Kohtunik ei tohi töötada muus ametis ega täita poliitilisi või administratiivseid ülesandeid (artikkel 16), olla Rahvusvahelise Kohtu kohtuasjas poole esindaja, nõunik või advokaat ega osaleda kohtunikuna ühegi kohtuasja lahendamisel, millest ta on varem osa võtnud (artikkel 17). Kohtu liiget ei saa ametist kõrvaldada, v.a kui teised kohtu liikmed üksmeelselt leiavad, et ta ei vasta enam nõuetele, mis on esitatud Rahvusvahelise Kohtu kohtunikele (artikkel 18). Kohtunikel, kes täidavad oma tööga seotud kohustusi, on diplomaatiline immuniteet ja privileegid (artikkel 19).[3]

Artiklid 23–29 käsitlevad kohtuistungite korraldust, kohtuasjade arutamist ja otsuste langetamist. Kohtuistungid toimuvad pidevalt (artikkel 23) ning üldjuhul täies koosseisus (artikkel 25).[3]

Rahvusvahelise Kohtu liikmetele makstakse aastapalka, kohtu esimees saab igal aastal ka lisatasu (artikkel 32). Kohtu kulud tasub ÜRO Peaassamblee selleks määratud korras (artikkel 33).[3]

Kohtu kompetents (artiklid 34–38) muuda

Statuudi artiklid 34–38 käsitlevad kohtu kompetentsi, jurisdiktsiooni ja rahvusvahelise õiguse allikaid.[3]

Rahvusvaheline Kohus arutab vaid kohtuasju, mille osapooled on riigid (artikkel 34). Seega ei saa kohtu poole pöörduda teised rahvusvahelise õiguse subjektid, näiteks rahvusvahelised organisatsioonid. Kohtusse saavad pöörduda vaid riigid, kes on statuudi pooled (artikkel 35). Tänapäeval on ÜRO-ga liitunud pea kõik maailma riigid, mistõttu ei ole artiklil 35 enam sellist tähtsust nagu varem.[5]

Kohtu jurisdiktsioon hõlmab vaidlusi, millega kohtu poole pöördutakse, ning küsimusi, mis on ÜRO põhikirjas, kehtivates lepingutes või konventsioonides kohtule määratud (artikkel 36). Tegelikult ei ole ÜRO põhikirjas ühtegi kohtule lahendamiseks määratud küsimust, mistõttu on viide ÜRO põhikirjale artiklis 36 n-ö surnud säte[5].[3]

Kohtumenetlus (artiklid 39–64) muuda

Statuudi artiklites 39–64 käsitletakse kohtumenetluse algatamist, menetluse osi, kohtuasja arutamist, otsuste langetamist ja kohtu ametlikke keeli.[3]

Kohtuasja algatamiseks on kaks viisi: erikokkuleppe teatavakstegemine või kirjaliku avalduse tegemine kohtusekretärile (artikkel 40). Vaidluse pooli esindavad kohtus esindajad, samuti võivad pooled kasutada nõunike ja advokaatide abi (artikkel 42). Menetlusel on kirjalik ja suuline osa. Kirjalik menetlus hõlmab kirjade saatmist kohtule ja pooltele, kirjalikke dokumente ja materjale. Suulises menetluses kuulatakse ära tunnistajad, esindajad, advokaadid, nõunikud ja eksperdid (artikkel 43).[3]

Kohtuasja arutatakse üldjuhul avalikult (artikkel 46) esimehe või aseesimehe eesistumisel (artikkel 45). Küsimused lahendatakse kohalolevate kohtunike häälteenamusega, ning kui hääled jagunevad võrdselt, on suurem kaal kohtu esimehe või teda asendava kohtuniku häälel (artikkel 55). Kohtuotsusele kirjutavad alla kohtu esimees ja sekretär ning see kuulutatakse välja avalikul istungil (artikkel 58). Rahvusvahelise Kohtu otsus on lõplik, kohustuslik ainult vaidluse pooltele konkreetses kohtuasjas ning seda ei saa edasi kaevata (artiklid 59–60). Riigil, kelle huve võib kohtuotsus riivata, on õigus paluda kohtult luba asja arutamises osaleda (artikkel 62). Rahvusvahelise Kohtu ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel, kusjuures otsus tehakse keeles, milles vaidluse pooled on nõus asja arutama (artikkel 39).[3]

Soovitusliku loomuga arvamused (artiklid 65–68) muuda

Statuudi artiklid 65–68 käsitlevad kohtu õigust anda soovitusliku loomuga arvamusi ning organisatsioonide õigust teha kohtule järelpärimisi.[3]

Rahvusvaheline Kohus võib igas õiguslikus küsimuses anda soovitusliku loomuga arvamusi igale asutusele, kellel on vastavalt ÜRO põhikirjale volitus järelpärimisi esitada (artikkel 65). ÜRO põhikirja järgi võivad arvamusi küsida ÜRO Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee, teistel organisatsioonidel on õigus järelpärimisi teha vaid ÜRO Peaassamblee loal rahvusvaheliste organisatsioonide või nende organite tegevuse kohta (põhikirja artikkel 96)[5]. Kohtu arvamused tehakse teatavaks avalikul istungil, millest teavitatakse ÜRO peasekretäri ja huvitatud liikmeid ning teiste otsese huviga riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid (artikkel 67).[3]

Soovitusliku loomuga arvamuste eesmärk on anda organisatsioonidele, kellel puudub õigus kedagi Rahvusvahelisse Kohtusse kaevata, võimalus küsida kohtult arvamust organisatsiooni tööga seotud õiguslikes küsimustes. Arvamused ei ole (täitmiseks) kohustuslikud, kuid on siiski autoriteetsed, mistõttu on ÜRO Peaassamblee küsinud kohtu arvamust ka küsimustes, mis puudutavad nende riikide vahelisi vaidlusi, mis Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsiooni ei tunnista.[5]

Parandused (artiklid 69–70) muuda

Rahvusvahelise Kohtu statuudis tehakse parandusi ÜRO põhikirjas sätestatud alustel (artikkel 69). Parandusettepanekute esitamiseks peab kohus kirjalikult teavitama ÜRO peasekretäri (artikkel 70).[3]

Rahvusvahelise Kohtu statuudi artikkel 38 muuda

Rahvusvahelise Kohtu statuudi artikkel 38 määrab kohtu peamise ülesande – langetada otsuseid kooskõlas rahvusvahelise õigusega[6]. Artiklis 38 on loetletud rahvusvahelise õiguse allikad, mille alusel Rahvusvaheline Kohus vaidlusi lahendab. Rahvusvahelise õiguse allikad on järgmised:

  1. rahvusvahelised lepingud;
  2. rahvusvaheline tavaõigus ja õigusnormina tunnustatud üldine praktika;
  3. õiguse üldprintsiibid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad;
  4. kohtuotsused ja eri rahvaste kõrgelt kvalifitseeritud õigusteadlaste õpetused (abistav allikas õigusnormide määratlemisel).[3]

Artiklis 38 nimetatud rahvusvahelise õiguse allikaid ei saa otseselt paigutada hierarhiasse – ükski allikas ei ole teisest olulisem, vaid allikad võivad üksteist asendada või eksisteerida üksteise kõrval. Väiksem õigusjõud on siiski kohtuotsustel ja õigusteadlaste õpetustel, mida käsitatakse õigusnormide määratlemise abistava allikana. Kohtuotsused on siduvad ainult vaidluse osapooltele ega ole rahvusvahelises õiguses pretsedendid (artikkel 59), sest kohus ei saa õigust luua, vaid ainult seda kohaldada. Õiguse üldprintsiipide funktsioon on pigem lünkade täitmine olukorras, kus puudub sobiv tavaõiguse norm või rahvusvaheline leping. Seega on rahvusvahelised lepingud ja tavaõigus siiski tugevamad õiguse allikad, toetudes riikide nõusolekule ja vastastikustele kokkulepetele.[5]

Artikli 38 tekstist, ülesehitusest ja loomise ajaloost tuleneb põhimõte, et ainult ÜRO liikmesriigid saavad luua rahvusvahelist õigust. Rahvusvaheline Kohus ei saa ise õigust luua, vaid tugineb õigusemõistmisel artiklis 38 nimetatud rahvusvahelise õiguse allikatele ja juba olemasolevatele õigusnormidele. Rahvusvahelise õiguse piirid määravad riikide heakskiit ja nõusolek.[6]

Rahvusvahelised lepingud muuda

Alates 20. sajandist on rahvusvaheline leping põhiline rahvusvahelise õiguse allikas, mida kasutatakse näiteks riikidevaheliste tehingute tegemiseks, seadusandlikel eesmärkidel (nt kliimamuutuste või inimõiguste kaitse) ja institutsioonide loomiseks (nt ÜRO, NATO). Rahvusvahelised lepingud võivad olla väga erinevas vormis, näiteks kahe- või mitmepoolsed (st lepingupooli on rohkem kui kaks), formaalsed (pidulik ja pühalik sõnastus) või mitteformaalsed. Kõikide lepingute ühine tunnus on, et need peavad väljendama lepingupoolte nõusolekut võtta endale kohustusi.[5]

Rahvusvaheliste lepingute sõlmimist, kohaldamist, lõpetamist ja kehtivust puudutavad normid on kirjas rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonis (1969), mis kohaldub ainult riikide vahel sõlmitud lepingutele. Rahvusvaheliste organisatsioonide vahelisi või nendega sõlmitud lepinguid reguleerivad rahvusvahelise tavaõiguse normid, millel rajaneb ka Viini konventsioon.[5]

Tavaõigus muuda

Tavade kujunemine inimeste igapäevaelus on loomulik protsess ning vahel võivad need omandada seaduse jõu. Kuna tavad on ühiskonna ja inimeste elu osa, on tihti lihtsam lähtuda tavadest, kui luua uusi õigusnorme. Tavaõigus põhineb ühiskondlikel tavadel, kirjapandud õigusnormid loob seadusandja. Rahvusvahelises õiguses konkreetset seadusandjat aga pole, mistõttu on tavaõigusel õiguse allikana oluline roll.[5]

Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklis 38 on õiguse allikana välja toodud üldine praktika, mille all mõeldakse tavaõigust. Sellisest määratlusest tuleneb kaks peamist tavaõiguse eeldust: üldise praktika olemasolu ja selle tunnustamine õigusnormina. Seega peab tavaõiguse rakendamiseks rahvusvahelise õiguse allikana eksisteerima üldine praktika, mida riigid ka õigusnormina tunnustavad.[5]

Õiguse üldprintsiibid muuda

Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklis 38 on rahvusvahelise õiguse allikana nimetatud ka tsiviliseeritud rahvaste tunnustatud õiguse üldprintsiipe. Tsiviliseeritud ja vähem tsiviliseeritud rahvaste eristamine oli oluline 20. sajandi alguses, kuid tänapäeval sellisesse vahetegemisse enam eriti hästi ei suhtuta (tänapäeval räägitakse liberaalsetest ehk õigusriigi põhimõtteid ja inimõigusi järgivatest demokraatlikest riikidest ning mitteliberaalsetest riikidest).[5]

Printsiibid erinevad õigusnormidest selle poolest, et neid on võimalik kohaldada palju laiemalt ja erinevates olukordades. Printsiipide ülesanne ei ole määrata kindlat tulemust või tagajärje, vaid suunata vaidluse lahendaja õigele teele. Õiguse üldprintsiipe rakendatakse näiteks olukorras, kus puudub sobiv lepinguline või tavaõiguse norm (st seaduselünkade täitmiseks).[5]

Õiguse üldprintsiibid on näiteks heausksus, erapooletus (kohtunik ei osale kohtuasjas, mis on seotud tema enda isikuga), mitmekordse karistamise keeld (isikut ei tohi mitu korda sama teo eest süüdi mõista) ja nullum crimen, nulla poena sine lege põhimõte (pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta). Nimetatud printsiipe ei ole ükski riik otseselt vastu võtnud, kuid neid tunnustatakse peaaegu kõikides maailma õigussüsteemides.[5]

Viited muuda

  1. Trindade, A. A. C. Statute of the International Court of Justice. United Nations Audiovisual Library of International Law. Kättesaadav: https://legal.un.org/avl/ha/sicj/sicj.html.
  2. Rahvusvahelise Kohtu koduleht: Basic Documents. Statute of the International Court of Justice. Kättesaadav: https://www.icj-cij.org/en/statute.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ning Rahvusvahelise Kohtu statuut. – Riigi Teataja, RT II 1996, 24, 95. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/555597.
  4. Rahvusvahelise Kohtu koduleht: International Court of Justice. Current Members. Kättesaadav: https://www.icj-cij.org/en/current-members.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Kirjastus Juura 2018.
  6. 6,0 6,1 Yee, S. Article 38 of the ICJ Statute and Applicable Law: Selected Issues in Recent Cases. – Journal of International Dispute Settlement, 2016, 7, lk 474–498. Kättesaadav: https://academic-oup-com.ezproxy.utlib.ut.ee/jids/article/7/2/472/1751109?searchresult=1.