Rahvusvaheline kaitse

Rahvusvaheline kaitse ehk asüül on oma koduriigist ohu eest põgenenud inimesele kaitse pakkumine. Rahvusvahelist kaitset on kolme tüüpi: pagulane või täiendava või ajutise kaitse saaja. Pagulase staatus antakse inimesele, kellel on põhjendatud alus karta päritolumaal tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Täiendava kaitse saaja on inimene, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, aga kelle väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sh talle surmanuhtluse kohaldamise või tema piinamise. Ajutist kaitset võidakse anda inimesele, kes on olnud sunnitud päritoluriigist lahkuma sõjategevuse tõttu või keda ähvardab tõsine oht langeda inimõiguste rikkumise ohvriks, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi kodumaale pöörduda.[1]

Kreeklased põgenevad Psara hävitamise eest. Nikolaos Gyzise maal

Õigus rahvusvahelisele kaitsele on sätestatud ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklis 14:

  1. Igaühel on tagakiusamise korral õigus taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides.
  2. Seda õigust ei ole mittepoliitilisest kuriteost või teost, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega, tuleneva süüdistuse puhul.[2]

Pagualssesiundi konventsiooni kohase rakendamise eest vastutavad sellega liitunud riigid ja rakendamist monitoorib ja koordineerib ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR).[3] ÜROl on ka eraldiseisev organisatsioon, UNRWA, Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.[4]

Ajalugu muuda

Rahvusvahelise kaitse kontseptsioon ei ole uus. Vana-Kreekas ja Vana-Egiptuses sai tagakiusatud inimene kaitset otsida pühapaigast, kus usutavasti ei saanud talle kurja teha ilma jumalate kättemaksuta. Inimese õiguse otsida vaenamise eest varjupaika kirikust või muust pühapaigast sätestas seadusega esimesena Kenti kuningas Ethelbert umbes aastal 600.[5] Keskajal võeti sarnased seadused vastu ka mujal Euroopas.

Rahvasteliit muuda

Rahvusvahelist kaitset hakati ulatuslikumalt koordineerima 1921. aastal, kui Rahvasteliit lõi Põgenike Ülemkomissariaadi, mille juhiks sai Fridtjof Nansen. Nanseni ja loodud volikogu ülesandeks sai ligikaudu 1,5 miljoni inimese abistamine, kes olid põgenenud Venemaa 1917. aasta revolutsiooni ning sellele järgnenud kodusõja eest. Hinnanguliselt jäid kodakondsuseta 800 000 Vene põgenikku, kui Lenin võttis 1921. aastal ära kõigi välismaal elavate venelaste kodakondsuse.[6] 1923. aastal laiendati komissariaadi mandaati Armeenia põgenikele seoses Armeenia genotsiidiga ning järgneva paari aasta jooksul ka Assüüria ja Türgi põgenikele. Mõlemal juhul kehtis rahvusvaheline kaitse ainult inimestele, kelle päritoluriikidele oli Rahvasteliit andnud sellekohase mandaadi.[7] Nanseni volikogu mandaati laiendati 1. oktoobril 1938 ka Austria ning Sudeedimaa põgenikele pärast seda, kui Saksa väed olid need alad annekteerinud.[8]

 
Vene põgenikud Stalingradi lähedal, 1942

1930. aastal asutati Nanseni Rahvusvaheline Põgenikeamet. Selle tähelepanuväärseim saavutus oli Nanseni pass, põgenikele mõeldud reisidokument, mis pälvis 1938. aastal Nobeli rahuauhinna. Nanseni ametile põhjustasid suuri raskusi rahastusprobleemid, põgenike kasvav arv ning liikmesriikide vastumeelsus koostöö osas. Sellest hoolimata õnnestus ametil veenda neljateist liikmesriiki ratifitseerima 1933. aasta pagulasleppe, mis oli esimene inimõiguste hartaga sarnanev dokument.[7]

31. detsembril 1938 kaotati nii ülemkomissariaat kui ka Nanseni amet ning asendati liidu kaitse all olevate põgenike ülemvoliniku ametiga.[7]

Teine maailmasõda muuda

Teise maailmasõja ajal kasvas põgenike arv hüppeliselt. 1943. aastal lõid liitlasriigid ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni (ingl lühend UNRRA), mille ülesandeks oli anda abi teljeriikide alade võimu alt vabastatud alade inimestele. Sõja lõpuks oli Euroopas üle 40 miljoni põgeniku.[9] UNRRA aitas 7 miljonil põgenikul päritoluriiki tagasi pöörduda ning rajas laagreid inimestele, kes keeldusid kodumaale naasmast.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon muuda

20. aprillil 1946 asutati Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (ingl lühend IRO), mis võttis üle UNRRA ülesanded. UNRRA lõpetas tegevuse 1947. aastal. IRO oli mõeldud olema ajutine organisatsioon ÜRO juures, mille ülesandeks oli lõpule viia teise maailmasõja põgenike repatrieerimine või ümberasustamine. Organisatsioon saadeti 1952. aastal laiali.

IRO tegevuse ulatus oli kindlaks määratud IRO põhikirjaga, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel 15. detsembril 1946. Põhikirjas oli ka vastuoluline säte, mille kohaselt ei laienenud IRO tegevus "Saksa päritolu inimestele", kes olid sõja ajal Saksamaalt välja rännanud või keda pidi nende sünniriigist Saksamaale repatrieeritama. See aga jättis IRO vastutusalast välja kõige suurema sundrändest mõjutatud rahvusrühma.[10]

14. detsembril 1950 rajati ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), mis vastutab rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest tänapäevani. Ameti peakontor asub Genfis ning selle ülesandeks on põgenike kaitsmine ja toetamine liikmesriigi valitsuse või ÜRO palvel, aidates põgenikke repatrieerida või ümberasustada. Pagulaste Ülemvoliniku Amet juhib ja koordineerib rahvusvahelist tegevust põgenike kaitseks ja sellega seotud probleemide lahendamisel, ning püüab kindlustada inimeste õigust rahvusvahelisele kaitsele.[3] Ameti mandaat kehtib kõigile maailma põgenikele, välja arvatud Palestiina põgenikud, kes lahkusid Iisraeli territooriumilt aastatel 1947–1949. Nende isikute kaitse eest vastutab UNRWA, ÜRO organisatsioon Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.[4]

Rahvusvahelise abi võimalused – UNHCR muuda

 
Põgenikelaager Tšaadis

Lühiajaline lahendus muuda

Riik või erinevad organisatsioonid, näiteks UNHCR, Punane Rist võivad rajada põgenikelaagreid, kuhu paigutatakse riiki saabunud kaitset taotlevad inimesed. Tavaliselt on laagrid mõeldud vältimatu abi osutamiseks ning ajutiseks majutamiseks, kuhu püsivaid ehitisi ei rajata. Kaitse taotlejad võivad vahel laagritesse jääda aga aastateks, saades seal toitu, haridusteenuseid ja meditsiinilist abi kuni neil on ohutu kodumaale naasta. Laagrites on põgenikud haavatavad haigustele, füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks langemisele ja terrorirühmituste värbajatele. Maailmas on hinnanguliselt 700 põgenikelaagrit. Suurem osa, umbes 60%, varjupaigataotlejatest paigutatakse aga põgenikekeskustesse asulates, kus tingimused on püsivamad ning abi osutamine lihtsam.

Püsivad lahendused muuda

Ajutine riigis viibimise õigus on ebakindel. Selle asemel, et tagada ainult kaitse taotlejate põhivajaduste täitmine ajutiselt laagrites või põgenikekeskustes, on UNHCRi eesmärk üks kolmest püsivast võimalusest: integratsioon, repatrieerimine või ümberasustamine.

Integratsioon muuda

Kohaliku integratsiooni eelduseks on elamisloa saamine ning lõpuks ka naturaliseerimise teel kodakondsuse saamine elukoha riigis, millelt põgenik on kaitset saanud. Selle lahenduse puhul võib riigilt pagulase staatuse saanud inimene lõpuks taotleda püsivat elamisluba ning integreeruda selle riigi ühiskonda.

Tagasipöördumine või väljasaatmine muuda

Rahvusvahelist kaitset taotlev inimene või pagulase staatuse saanud inimene võib omal vabal tahtel päritoluriiki tagasi pöörduda. Samuti võib tagasipöördumiskohustus tekkida rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisega – puudub põhjendatud kartus, et selle inimese elu või inimõigused võiksid päritoluriigis ohus olla. UNHCR aitab seda teha soovivatel põgenikel kodumaale tagasi pöörduda. Mitmetel liikmesriikidel on eraldiseisvad toetusprogrammid tagasi pöörduda soovivate inimeste abistamiseks.

Ümberasustamine muuda

 
Süüria põgenikud kliinikus Ramthas Põhja-Jordaanias

Ümberasustamine hõlmab rahvusvahelise kaitse vajadusega inimese viimist ohu olukorrast turvalisse riiki, mis on andnud oma nõusoleku inimese vastu võtmiseks. Ümberasustamine võib olla püsiv või tähtajaline. Ümberasustamist kaalutakse ainult juhul, kui riik, millelt algselt kaitset taotleti, ei ole võimeline enam põgenikke vastu võtma ja inimeste päritoluriiki tagasi saatmine pole sealse ohtliku olukorra tõttu võimalik.[3]

Rahvusvahelise kaitse andmine Eestis muuda

Rahvusvahelise kaitse andmist Eestis reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS). Eesti liitus 19. veebruaril 1997 ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga ja 1967. aastal New Yorgi protokolliga.[11] Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kes on pagulane või vajab täiendavat kaitset või ajutist kaitset ning kes on esitanud selleks Eesti riigile vastava taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluste läbi vaatamise ning järelevalvega tegeleb Politsei- ja Piirivalveamet. Taotluse rahuldamise korral antakse taotlejale rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba – pagulasele kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajale üheks aastaks. Elamisluba võidakse pikendada, kui asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, ei ole ära langenud ning ei ole alust elamisluba kehtetuks tunnistada. Pagulase elamisluba pikendatatakse 3 aasta kaupa ja täiendava kaitse saaja elamisluba pikendatakse 2 aasta kaupa. Rahvusvahelise kaitse vajaduse alusel elamisloa saanud inimese perekonnaliikmetel (abikaasa, lapsed, ülalpidamisel olevad vanemad) on õigus temaga taas ühineda ning taotleda rahvusvahelist kaitset ja elamisluba, kui perekond oli olemas enne Eestisse tööle saabumist.[1]

  Pikemalt artiklis Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus

Viited muuda