Rahvusvaheline humanitaarõigus

Rahvusvaheline humanitaarõigus (International humanitarian law) ehk relvastatud konfliktide õigus on õigusnormide ja -põhimõtete kogum, mis määratleb relvakonfliktis osalevate ning relvakonfliktist puudutatud riikide ja üksikisikute õigused ja kohustused. Rahvusvahelise humanitaarõiguse eesmärk on piirata sõjapidamise viise ja kaitsta neid, kes ei osale sõjategevuses. Rahvusvaheline humanitaarõigus kehtib kõigile relvastatud konflikti osalistele ja selle rikkumine ei ole vabandatav.[1]

Tavaliselt jagatakse rahvusvaheline humanitaarõigus järgmiselt:

  • Haagi õigus, mis reguleerib relvakonfliktis osalejate õigusi. Põhineb Haagis 1899. ja 1907. aastal sõlmitud lepingutel.
  • Genfi õigus, mis kaitseb teatud isikuid (nt meditsiinipersonal ja sõjavangid) ning objekte (nt haiglad). Põhineb 12. augusti 1949. aasta konventsioonidel ja nende 1977. aasta lisaprotokollidel.

Haagi õigusRedigeeri

Next.svg Pikemalt artiklis Haagi konventsioon

Esimene Haagi rahukonverents toimus aastal 1899. Vastu võetud konventsioonid käsitlesid peamiselt sõda maal ja merel.[2] Teine Haagi rahukonverents toimus aastal 1907 ja sisaldab näiteks konventsiooni, mis keelab kasutada võlgade sissenõudmiseks relvastatud jõudu. Samuti sisaldab see vaenutegevuse alustamise konventsiooni, mille esimene artikkel nõuab ametliku sõja kuulutamist enne vaenutegevuse alustamist.[3]

Haagi õigus reguleerib sõja pidamise viise ja vahendeid.[4] Haagi õiguseguleerib peamiselt relvastatud jõu kasutamist riikide vahel.[5]

Genfi õigusRedigeeri

Next.svg Pikemalt artiklis Genfi konventsioonid

Esimene Genfi konventsioon võeti vastu aastal 1846. Tänapäevane Genfi õigus põhineb neljal 1949. aasta Genfi konventsioonil, kahel 1977. aasta lisaprotokollil[6] ja ühel 2005. aasta lisaprotokollil.[7] 1949. aasta konventsioonid reguleerivad põhiliselt sõjas osalejate ja tsiviilisikute kaitset. 1977. aasta lisaprotokollid reguleerivad rahvusvahelisi ja riigisiseseid konflikte.[8] 2005. aasta lisaprotokoll lisas universaalsete meditsiinilise abi embleemide hulka Punase Kristalli embleemi.[9]

Genfi õigus reguleerib seda, kuidas koheldakse sõjavange ja isikuid, kes sõjategevuses aktiivselt ei osale. Genfi õiguse eesmärk on vähendada relvakonflikti põhjustatud kannatusi.[10]

Genfi konventsioonide aluspõhimõttedRedigeeri

  1. Isikutel, kes on hors de combat (võitlusvõimetud) ja isikud, kes ei võta vaenutegevusest osa, on õigus nende elude ning nende moraalse ja füüsilise terviklikkuse austamisele. Neid isikuid tuleb kõikidel tingimustel kaitsta ja kohelda humaanselt ilma igasuguse kahjustava eristamiseta.
  2. Keelatud on tappa või vigastada vaenlast, kes on alistunud või hors de combat.
  3. Haavatud ja haiged kogub kokku ja nende eest hoolitseb see konflikti osapool, kelle võimuses nad on. Kaitse hõlmab ka meditsiinipersonali, -hooneid, -sõidukeid ja -varustust. Punase Risti embleem märgib seda kaitset ja seda tuleb austada.
  4. Vangistatud võitlejatel ja vastaspoole võimu alla jäävatel tsiviilisikutel on õigus nende elude, väärikuse, isiklike õiguste ja veendumuste austamisele. Neid kaitstakse kõigi vägivallategude ja repressaalide eest. Neil on õigus oma perekondadega suhelda ja abi saada.
  5. Kõikidel on õigus tugineda põhilistele kohtumenetluslikele õigustele. Kedagi ei võeta vastutusele teo eest, mida ta pole sooritanud. Kedagi ei allutata füüsilisele või vaimsele piinamisele, kehalisele karistusele või julmale või alandavale kohtlemisele.
  6. Konflikti osapooltel ja nende relvajõudude liikmetel ei ole piiramatu valik sõjapidamise meetodeid ja vahendeid. Keelatud on kasutada relvi või sõjapidamise meetodeid põhjustamaks tarbetuid kaotusi või ülemääraseid piinasid.
  7. Konflikti osapooled eristavad pidevalt tsiviilelanikkonda ja võitlejaid, säästmaks tsiviilelanikkonda ja omandit. Ei tsiviilelanikkonda kui sellist ega tsiviilisikuid ei tohi rünnata. Rünnata tohib üksnes sõjaväelisi objekte.

Rahvusvahelise Punase Risti KomiteeRedigeeri

  Pikemalt artiklis Rahvusvaheline Punase Risti Komitee

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (inglise keeles International Committee of the Red Cross) asutati aastal 1863.[11] Rahvusvaheline Punase Risti Komitee on erapooletu, neutraalne ja sõltumatu humanitaarorganisatsioon.[12] Komitee eesmärk on sõja ohvrite kannatuste vähendamine.[13] Rahvusvahelise Punase Risti Komitee aitab järgida rahvusvahelist humanitaarõigust. Komitee tuletab riikidele meelde rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi ja nõustab riike nende järgmisel. Rahvusvahelise Punase Risti Komitee tuvastab ka rahvusvalise humanitaarõiguse rikkumisi.[14]

BibliograafiaRedigeeri

  • Kalshoven, Frits; Zegveld, Liesbeth. Constraints on the waging of war: an introduction to international humanitarian law. 3rd ed., Genf: ICRC 2001. Internetist allalaaditav siit.
  • International Committee of the Red Cross (s. a.). Kättesaadav internetist: https://www.icrc.org/en/who-we-are
  • Protocol additional to the Geneva Conventions of 12 August 1949, and relating to the Adoption of an Additional Distinctive Emblem (Protocol III), 8 December 2005. Kättesaadav internetist: https://ihl-databases.icrc.org/applic/ihl/ihl.nsf/INTRO/615
  • M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi. Rahvusvaheline õigus. Juura: Tallinn, 2010.
  • R. Värk. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.

VälislingidRedigeeri

Genfi konventsioonide mitteametlikud tõlkedRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi. Rahvusvaheline õigus. Juura: Tallinn, 2010.
  2. M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi. Rahvusvaheline õigus. Juura: Tallinn, 2010.
  3. R. Värk. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
  4. R. Värk. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
  5. M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi. Rahvusvaheline õigus. Juura: Tallinn, 2010.
  6. R. Värk. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
  7. Protocol additional to the Geneva Conventions of 12 August 1949, and relating to the Adoption of an Additional Distinctive Emblem (Protocol III), 8 December 2005. Kättesaadav internetist: https://ihl-databases.icrc.org/applic/ihl/ihl.nsf/INTRO/615
  8. M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi. Rahvusvaheline õigus. Juura: Tallinn, 2010.
  9. Protocol additional to the Geneva Conventions of 12 August 1949, and relating to the Adoption of an Additional Distinctive Emblem (Protocol III), 8 December 2005. Kättesaadav internetist: https://ihl-databases.icrc.org/applic/ihl/ihl.nsf/INTRO/615
  10. M. Kiviorg, K. Land, H. Vallikivi. Rahvusvaheline õigus. Juura: Tallinn, 2010.
  11. International Committee of the Red Cross (s. a.). Kättesaadav internetist: https://www.icrc.org/en/who-we-are
  12. R. Värk. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.
  13. International Committee of the Red Cross (s. a.). Kättesaadav internetist: https://www.icrc.org/en/who-we-are
  14. R. Värk. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.