1933. aasta rahvahääletus

(Ümber suunatud leheküljelt Rahvahääletus 1933)

1933. aasta rahvahääletus korraldati 14.–16. oktoobril Eesti uue põhiseaduse üle otsustamiseks. Seaduse heakskiitmiseks oli vajalik häälteenamus ehk vähemasti 381 537 poolthäält.

Sotsialistid olid põhiseaduse muutmise vastu. Tartu üliõpilased ja vabadussõjalased olid enne rahvahääletust (13. oktoobril) otsustanud hääletada poolt (ajaleht Kaja, 18. ja 19. oktoober 1933).

Rahva hääletusaktiivsus oli suur, nt Tallinnas käis hääletamas 78,3 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Valdav enamus hääletas uue põhiseaduse poolt. Artur Sirk ütles 19. novembril 1933: "Meie ei tohi mitte sattuda võidujoovastusse ning kirjutada seda suurt võitu eneste arvele[1]."

Jaan Tõnissoni neljas valitsus astus 17. oktoobril 1933 tagasi uue põhiseaduse poolthäälte enamuse tõttu. Neli valitsuse liiget suundusid tagasi Riigikokku. Valitsuse tagasiastumise üle rõõmustasid eriti põllumehed. Maal valitses vaenulik meeleolu sotside suhtes, mitmel pool kogunesid valitsuse vahetumisega rahulolevad inimesed ja lauldi isamaalisi laule.

Eelnenud põhiseaduse muutmise rahvahääletused muuda

1932. aasta augustis toimunud põhiseaduse muutmise rahvahääletusel osalemine oli kohustuslik. Hääletamas käis 91 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Põhiseaduse muutmise poolt oli 333 947 ja vastu 345 215 hääletusel osalenut. Suurem osa vastuhäältest tuli suurematest linnadest. Ajakirjandus järeldas, et Eesti linnade inimesed on vasakpoolsemad kui maaelanikud. Vastuhääletajad (sotsialistid) nägid valitsuse võimu suurendamises rahva õiguste kärpimist. Keskerakonna juht Jaan Tõnisson selgitas, et osa tema erakonna liikmeid leidis, et põhiseaduse muutmisega võib põllumeeste erakonnast keegi presidendiks saada, ja see ei sobi neile (ajaleht Kaja, 18.08.1932, lk 2).

Mõnele sel ajal Tallinna külastanud inglise turistile jäi sotsialistide rahumeelsetest demonstratsioonidest enne rahvahääletust ekslik mulje, nagu oleks algamas revolutsioon ning "punakaartlased" juba linnas ringi sõitmas, punased lipud autodel. Õnneks suutsid need turistid Helsingisse põgenedes "oma elu päästa", kirjutas Rahvaleht 18. augustil 1932[2].

Teisel hääletamisel 1933. aasta juunis ei olnud osalemine kohustuslik. Hääletamas käis 66,4 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Muutmise poolt oli 161 338 ja vastu 331 000 inimest. Tallinnas hääletas vastu 74,6 protsenti, tühje ümbrikke oli 261, juurdekirjutuste pärast tühistati 343 sedelit. Rahvas suhtus sellesse hääletusse kui võimalusse näidata valitsusele vastuseisu. Valitsusjuht Jaan Tõnisson oli tulemusest väga löödud ja soovis välja kuulutada uued Riigikogu valimised. Ent see ei tundunud rahaliselt mõistlik. Sama aasta sügisel pidi tulema uus rahvahääletus vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse muutmise üle, mille heakskiitmisel pidid tulema Riigikogu uued valimised (ajaleht Kaja, 15. ja 16. juuni 1933).

Rootsi ajalehe Nya Dagligt Allehanda teatel valitses Eestis revolutsiooni meeleolu ja seisukord oli äärmiselt kriitiline, iga päev olnud oodata riigipööret[3].

Viited muuda

  1. Vabsõjalased valimiste eel. Rahvaleht, 21. november 1933, nr. 106, lk. 4.
  2. "Eestis revolutsioon lahti!" Rahvaleht, 18. august 1932, nr. 97, lk. 1.
  3. "Kindral Laidoner diktaatoriks". Vaba Maa, 29. juni 1933, nr. 149, lk. 1.

Riigikogu juhatuse 25. oktoobri 1933. a. otsus 14., 15. ja 16. oktoobril 1933 toimunud rahvahääletamise tagajärgede lõpliku kokkuvõtte ja rahva poolt samal rahvahääletamisel vastuvõetud "Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seaduse" väljakuulutamise kohta. muuda

RT 1933, 86, 627.

Riigikogu juhatus 25. oktoobril 1933, arvestades:

1) et rahvaalgatamise korras algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu "Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seaduse" rahvahääletamise ajal, 14., 15. ja 16. oktoobril 1933, oli hääleõiguslikke kodanikke 739.416 ja et samal rahvahääletamisel anti ära 576.317 häält, millest eelnõu poolt 416.878 häält, vastu 156.894 häält ja erapooletuid 1.076 häält, kuna maksvusetuks tunnustati 1.469 häält.

2) et Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse § 37 (RT 81 — 1933) esimese lõike alusel loetakse põhiseaduse muutmise eelnõu rahva poolt vastuvõetuks, kui eelnõu poolt on hääletanud vähemalt viiskümmend protsenti kõigi hääleõiguslike kodanike arvust, ning kuna rahvaalgatamise korras algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu "Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seadus" rahvahääletamisel 14., 15. ja 16. oktoobril 1933 sai 739.416 hääleõiguslike kodanike arvust poolt 416.878 häält, seega üle viiekümne protsendi, mistõttu "Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seadus" rahva poolt on võetud vastu, —

otsustas kuulutada välja rahvaalgatamise korras algatatud ning rahva poolt rahvahääletamisel 14., 15. ja 16. oktoobril 1933 vastuvõetud "Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seaduse".

Algkirjale alla kirjutanud:

Riigikogu Esimees K. Einbund.

Sekretär J. Loosalu.

Asjadevalitseja E. Maddison.

Kirjandus muuda

  • Rahvas andis head nõu. Rahvaleht, 1. september 1932, nr. 103, lk. 4.