Kiiritusravi

(Ümber suunatud leheküljelt Radioteraapia)
 See artikkel räägib kasvajate kiiritusravi meetodist; kliinilise onkoloogia alaeriala kohta vaata artiklit Kiiritusravi (onkoloogia).

Kiiritusravi ehk radioteraapia (ladina keeles radiotherapia) on meditsiinis (onkoloogia) rakendatav ravimeetod, milles kasutatakse ioniseerivat kiirgust.[1][2]

Kiiritusravi, Ghana, 2017

Protseduuri olemus muuda

Kiiritusravi on ravimeetod hea- ja pahaloomulistele kasvajatele toime avaldamiseks ioniseeriva kiirgusega. Ravi eesmärk on kahjustada või hävitada kiiritatavas piirkonnas kasvajarakkude DNA-d, säästes sealjuures ümbritsevaid terveid kudesid, ning muuta edasine vähirakkude kasv või paljunemine ja metastaseerumine raskemaks ja vahel ka võimatuks.

Kuna vähirakud kasvavad ja paljunevad kiiremini kui enamik neid ümbritsevaid normaalseid rakke, võimaldab radioteraapia ravida erinevaid vähiliike. Terved rakud on samuti kiiritusest mõjutatud, aga erinevalt vähirakkudest taastub neist enamik.

Kuna kiiritusravi on lokaalse toimega ja alati ei ole võimalik kasvajakolde allikat kindlaks teha, siis ei ole välistatud ka edasine vähirakkude kasv või paljunemine.

Kiiritusravi võimalused:

  • radikaalne kiiritusravi (tervenemist taotlev ravi) määratakse patsientidele, kes on vaatamata haigusele heas üldseisundis, kellel on piiratud kasvaja ja reaalne võimalus terveneda;
  • palliatiivse kiiritusravi (tervenemist mittetaotlev ravi) eesmärk on haiguse kulgu aeglustada, ajutiselt peatada ning haigusest tingitud ebameeldivaid sümptomeid leevendada. Pärast radikaalset ravi võib aja möödudes tekkida uus vähikolle ehk metastaas. Tervenemist mittetaotleva raviga püütakse nii palju kui võimalik parandada patsiendi elukvaliteeti. Palliatiivse ravi kasuks otsustatakse üksnes juhul, kui pole vähimatki lootust rakendada tervendavat ravi.

Liigid muuda

Protseduuriks ettevalmistus haiglas muuda

Enne ravi algust peab patsient teavitama raviarsti sellest, milliseid ravimeid ta tarvitab ning kas tal esineb allergiat; kui jah, siis mille suhtes. Patsient ei tohi hakata iseseisvalt tarvitama ühtegi ravimit, ilma et oleks sellest enne arsti teavitanud.

Protseduuri kulg muuda

Kiiritusravi teeb eriväljaõppe saanud radioloogiaõde, kes põhiettevalmistuselt on röntgendiagnostik. Enne raviseanssi märgitakse markeriga nahale täpsed ravi vajavad piirkonnad. Radioloogiaõde paigutab spetsiaalsed kaitsevahendid (kiilud, plokid) aparaadi ja kiiritatava kehaosa vahele, et kaitsta terveid kudesid ja elundeid. Patsient viibib ruumis 15–30 minutit, kuid kiiritust saab ta raviplaanis määratud aja.

Patsient peab protseduuril püsima liikumatult, et kiiritus toimiks ainult selles ulatuses, mis on märgitud. Patsient ei pea hinge kinni hoidma – tuleb hingata normaalselt. Radioloogiaõde lahkub ruumist enne, kui ravi algab, kuid protseduuri jooksul ta jälgib patsienti ning saab haigega vajadusel vestelda. Kiiritust edasi andev aparaat on eemalt juhitav, patsienti saab jälgida kõrvalruumist monitori või akna kaudu. Kiiritusravi protseduur ei ole valulik. Võimalikest probleemidest, mis tekivad protseduuri jooksul, tuleks kindlasti rääkida arstile või õele.

Võimalikud tüsistused ja ohud muuda

Radioteraapiaga kaasnevad kõrvaltoimed on põhjustatud vastava kehaosa kiiritusest. Kõrvaltoimed võivad olla erinevad:

  • ägedad ehk varajased kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda varsti pärast ravi algust ning kaduda pärast kiiritusravi lõppu;
  • kroonilised ehk hilised kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda mõni kuu pärast ravi algust ja on tavaliselt püsivad (nt ajutine või püsiv juustekaotus, mis võib olla kõrvaltoime, kui kiiritatakse peapiirkonda; isumuutus, mis on tingitud seedetrakti piirkonda tehtavast kiiritusravist).

Hilisemad kiiritusravi kõrvalnähud võivad välja kujuneda ka alles aastate pärast ning on tihti progresseeruvad ja kroonilised, kuid ägedad kõrvaltoimed lahenevad aja jooksul.

Kiiritusravi kõrvaltoimed inimorgansimile ei avaldu kiiritatud kasvajapaikme asukohas, nii näiteks tekkis ühel meespatsiendil eesnäärmevähi kiiritusravi järel kopsutuberkuloosi retsidiiv.[3]

Sagedasemad kõrvaltoimed muuda

Kõrvaltoimed olenevad palju ka kasvaja paikmest ehk piirkonnast, kuhu kiiritusravi suunatakse, kuid sagedamini esinevad kõrvaltoimed on järgmised:

Pea- ja kaelapiirkonna vähkkasvajate kiiritamise tagajärjel võib tekkida raske kuiva silma sündroom.[4]

Kiiritusravi kõrvaltoimed on kõigil patsientidel erinevad, ravi jooksul ei pruugi haigel esineda ühtegi kirjeldatud kõrvaltoimetest või esineb mõni väga vähesel määral ja ei põhjusta erilisi vaevusi. Kõrvaltoimed sõltuvad kiiritatavast kehaosast ning saadava kiirituse doosist. Organismi reageerimist kiiritusele ja kõrvaltoimete tekkimist mõjutab ka patsiendi üldine tervislik seisund. Enne kiiritusravi algust selgitavad arst ja õde haigele, millised on raviga kaasnevad kõrvalnähud, kui kaua need kestavad ning kui tõsised need on. Peaaegu kõik vähihaiged, keda ravitakse kiiritusraviga, on ravitsükli eri perioodidel emotsionaalselt rusutud ja ärritunud.

Kiiritusravi võib mõjuda emotsionaalselt kurnatuse või hormonaalse tasakaalutuse tõttu, kuid ravi ise ei põhjusta stressi. On oluline, et patsiendil oleks lähedane inimene, näiteks hea sõber, õde, sotsiaaltöötaja või psühholoog, kellele rääkida oma tunnetest või muredest. Samuti võib küsida raviarstilt nõu rahustavate harjutuste või meditatsiooni kohta, mis aitavad haiget tunda end rahulikumana.

Teadusuuringutes muuda

24. novembril 2015 ajalehes Science Daily avaldatud Mount Sinai Hospitali ja Mount Sinai School of Medicine'i uurijate artiklis pakutakse välja rakkude võimalikku mehhanismi kiiritusravi vastu võitlemiseks, esialgu küll nn hiiremudeli põhjal.

Uurijad leidsid, et suunates kiiritusravi nahas paljunevatele maliigsetele kasvajarakkudele, aktiveeruvad nahas paiknevad spetsiifilised immuunrakud – dermaalsed Langerhansi rakud.

Langerhansi rakud on uurijatele eksponeerinud oma erakordset võimet parandada ioniseeriva kiirguse poolt DNA-le tekkida võivad "rikked" ja need võimaldavad talitleda nii, et on tagatud kiiritusravivastane resistentsus. Need võivad tõenäoliselt kutsuda esile immuunvastuseid, mis kulmineeruvad nahavähiga, nagu melanoom, tagamaks molekulaartasandil resistentsuse (kaitse) edasistele raviprotseduuridele.

Uurijate arvates liiguvad naha kahjustamisel ioniseeriva kiirgusega Langerhansi rakud näiteks lähimatesse lümfisõlmedesse ja molekulaartasandil teiste immuunrakkude populatsioonidega suheldes komplekteerivad regulatoorsed T-lümfotsüüdid (esmased populatsioonid küpsevad tüümuses) immuunsüsteemi talitlust pärssivate omadustega rakupopulatsioone, kes infiltreeruvad kiiritust saanud kasvajasse ja katavad selle kaitseks teiste immuunsüsteemi spetsiifiliste rakkude toime eest.[5]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Meditsiinifüüsika terminoloogia sõnastik, veebiversioon (vaadatud 02.11.2013)
  2. "Meditsiinisõnastik", 343: 2004
  3. Thomas P, Foley R, Kosowicz L., Reactivation of pulmonary tuberculosis following local radiation therapy of prostate cancer., Conn Med. veebruar 2014;78(2):77–80.; veebiversioon (vaadatud 2.06.2015)(inglise keeles)
  4. Bhandare N, Moiseenko V, Song WY, Morris CG, Bhatti MT, Mendenhall WM., Severe dry eye syndrome after radiotherapy for head-and-neck tumors., Int J Radiat Oncol Biol Phys. 15. märts 2012 ;82(4):1501-8. doi: 10.1016/j.ijrobp.2011.05.026. veebiversioon (vaadatud 22.02.2015)(inglise keeles)
  5. The Mount Sinai Hospital / Mount Sinai School of Medicine, How immune cells resist radiation treatment, 24. november 2015, veebiversioon (vaadatud 31.10.2016)(inglise keeles)

Välislingid muuda

Kiiritusravi tüümusvähi korral