Vikipeedia

Purdi mõis

Purdi mõis (saksa keeles Noistfer, Nousever) asus Järvamaal Anna kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi paiknevad mõisahooned Järva maakonnas Paide linnas Purdi külas.

Purdi mõisa peahoone
Purdi mõisa valitsejamaja varemed
Purdi mõis. Aluskaart 1838. aastast, kaart joonistatud 1870. Rahvusarhiiv EAA.854.4.557.

Ajalugu

muuda

Mõisat on esimest korda mainitud 1560. aastal.[1] Purdi mõisa keskaegne eelkäija asus Ojatagusel (saksa k Oientacken), praegusest mõisasüdamest 3 kilomeetrit läänes. Seal paiknenud ordumõis kuulus algul Tallinna, hiljem aga Paide linnusefoogtile. Liivi sõja käigus põletasid Vene väed 7. juunil 1560 Ojataguse mõisa maha. Pärast sõda läksid endise ordumõisa mõisa maad Burtide valdusse, kes rajasid uue mõisasüdame praegusse kohta. Mõisa saksakeelse nimena Noistfer võeti kasutusele paikkonna ajalooline eestikeelne nimetus; eestikeelne nimekuju Purdi tuleneb omanike perekonnanimest. Burtide 17. sajandil ehitatud kivist mõisakompleks hävis arvatavasti Põhjasõjas, mil kogu ümbritsev maa-ala rüüstati.[2]

18. sajandil läks mõis von Baranoffide aadliperekonna omandusse[3]. 1760.–1770. aastatel püstitas Carl Gustav von Baranoff praeguseni säilinud barokse peahoone. Hoone keskosa pärineb arvatavasti 17. sajandi kiviehitistest.[2]

2001. aastani tegutses härrastemajas Purdi Põhikool, pärast seda läks hoone eravaldusse[4][5].

Omanikud

muuda

Keskajal kuulusid Purdi ja kõik tema küljes olevad külad Saksa ordule. Rootsi ajal oli ala Paide linnuselääni valduses. 1588. aastal oli mõis tühi.[6]

1593. aastal omandas mõisa Hans Burt, tema nimi järgi ongi mõis tõenäoliselt saanud oma eestikeelse nime Purdi. Gustav Adolfi 1629. aasta kirja põhjal läänistas Johan III mõisa Hans Burdile, pärast tema surma kuulus mõis lesele ja kolmele pojale.[6]

1688. aastal mõisas tehtud inventaariumi alusel kompenseeriti osa rahalist väärtust naispärijale, kes oli abiellunud Georg Dietrich von Bockiga. Seejärel oli mõis viimase poja, Georg Johann von Bocki (suri 1757) käes, kelle surma järel müüs von Bocki lesk Purdi mõisa 1759. aastal Carl Gustav von Baranoffile (1715–1776). Baranoffi pärijad pantisid Purdi mõisa (koos Pikaküla mõisaga, mis oli Purdi kõrvalmõis) 1805. aastal 10 aastaks ja 1814. aastal veel 10 aastaks Johann Friedrich von Ungern-Sternbergile (1763–1825), kes oli mitme mõisa omanik, Tartu ülikooli asekuraator ja Eestimaa maanõunik. Hiljem sai Purdist Ungern-Sternbergide pärusmõis.[6] Seal sündis 1806. aastal baltisaksa kirjanik, vabahärra Alexander Peter von Ungern-Sternberg, kes on kirjutanud ja avaldanud kuus köidet kultuurilooliselt ka Eestile olulisi mälestusi ning mitmeid romaane.[7]

1835. aastal omandas Purdi ja Pikaküla mõisa Johann Friedrichi vennapoeg Georg Wilhelm Theodor von Ungern-Sternberg (1797–1868). Viimaseks Purdi mõisa baltisakslasest omanikuks oli Georg Wilhelm Theodori pojapoeg Wilhelm Rudolf Heinrich Ernst von Ungern-Sternberg (1876–1965), kes alates 1909. aastast elas Pikaküla mõisas, hiljem Purdis. Purdi mõis riigistati 1919. aastal.[6]

Hooned

muuda
 
Mõisa kuivati

Purdi mõisa peahooneks on ühekorruseline barokkstiilis kivihoone, mis on kaetud murdkelpkatusega. Keskosa on kahe korstna ja mansardkatusega, tiibhooned madalamad ja poolkelpkatusega. Tiibosade külge liituvad aiamüürid. Maja kesktelg on esifassaadil markeeritud kolmnurkviiluga kaetud väljaehitisega. Peasissepääsu ees on terrass-rõdu. Maja tagaküljel on kogukas kiviveranda, mida ehivad esinduslikud trepid.

Akna- ja ukseavad on ümar- ja segmentkaarsed. Hoone dekoor on lakooniline: baroksed katuseaknad, lihtsad katusekarniisid, nurgapilastrid tagafassaadil. Dekoratiivdetailidest on märkimist väärt profileeritud räästa- ja viilukarniisid, nurgaliseenid jms. 19. sajandi teisel poolel ehitati pargi poole raskepärane kiviplokkidest veranda.[8]

Põhikorruse algne anfilaadne ruumijaotus on lõhutud keskkoridoriga, põhiosas on ruumide jaotus sümmeetriline. Säilinud on barokse viimistlusega saal põhjapoolses tiibhoones.[8] Interjööris on aegade jooksul toimunud mitmeid ümberehitusi. Renoveerimistööde käigus on leitud barokseid stukkdetaile, mis on lubjakihtide alt välja puhastatud ning eksponeeritud. Samuti on leitud historitsismiajast pärit maalinguid. Peahoones on säilinud mitu ahju, parkett ja trepid.[9]

Peahoone läheduses paikneb hulk 18. sajandist pärit kõrvalhooneid: ait, tall-tõllakuur, valitsejamaja ja teenijatemaja. Osa neist on säilinud, osa on varemeis ja renoveerimisel.[10] Mõisa hoonestus on üsna kompaktne ja kõik kõrvalhooned asuvad peahoonele küllaltki lähedal. Peahoone parema tiiva nurga juures on endine teenijatemaja ja vasaku tiibhoone nurga juures valitsejamaja. Auringist vasakul pool on endine ait.[9] Mõisast Anna kirikusse viib 2 kilomeetri pikkune allee.[2] Pärnu jõe kaldal asuvad mõisa vesiveski-viinavabrik ja viinakelder[10]. Peahoone ja jõe vahelisele alale jääb väike park, mis terrassidena laskub jõe poole.[9]

 
Purdi mõisa läänepoolne allee

Anna kiriku ja mõisa kabeli juurest saab alguse 19. sajandi alguses rajatud pärnaallee, mis suubub mõisa auringile läänest. Alleele on mõisapoolses osas tehtud asendusistutusi vahtratega. Mõisa juurest lõunasse suunduva tee ääres kasvab saare- ja pärnaallee.[11]

 
Purdi mõisa lõunapoolne allee

Mõisa kalmistu ja kabel

muuda

Kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult 1,4 km kaugusele lääneloodesse. Kalmistu on olnud ümbritsenud pae- ja maakividest müüriga, mille kõrgus väljast on olnud 1 meeter ja seest 0,5 meetrit. Kalmistul asuv paekivist, krohvitud kabel on vanim barokkstiilis kabel Järvamaal ja kuulus Ungern-Sternbergidele. Kabelil on kaguküljel kahepoolse uksega ava ning kaks akent. Kabelist läänes paikneb 7 ristikivi, postamendialus, 2 hauaplaati. Loodes neli ilmselt ristialust.[12]

Purdi mõis folklooris

muuda

Purdi mõis on seotud mitme rahvasuus levinud looga, neist enim korduvad lood Purdis kummitavast naisest ja hullu mõisniku Purdi Bucki hirmutegudest.

Purdi valge daam

muuda

1911. a sündinud Aarne Niinemägi rääkis rahvapärimuse kogujatele, et üks tema õpetajatest olevat näinud Purdi mõisas pikka naisterahvast, kes kõnetamise hetkel kadus. Õpetaja olevat nii ehmunud, et kaotas teadvuse ega suutnudki pärast õpetada. Kord jäetud ka Niinemägi ise ulakuste pärast peale tunde, karistuseks pidi ta seisma mõisa suures nelja uksega saalis, kus oli marmorahi, mille peal olid rüütlikujud. Kui pimedaks läks, olevat ta hakanud seina seest kuulma plõnksatusi, kui korraga tundis, et keegi võtab kaelast kinni. Kui poiss silmad avas, olevat ta ees seisnud pikk ilus tumedate silmade ja ruugete juustega naisterahvas, kes edasi kadus põhjapoolse ukse taha.[13]

1941. aastal, kui koolimaja ümber ehitati (muudeti ruumide paiknemist, lisati klassiruume), käis Niinemägi taas mõisas. Selle seina lammutamisel, mille ääres ülal toodud lugu juhtus, olevat müüri seest paljastunud tühi koht. Tühja koha sees paistsid inimese luud ja kõdunevad mustad riided. Siis olevat üks vanem inimene rääkinud, et saali ukse taga oli härraste suitsetamise tuba, kus mängiti kaarte ja kuhu härrased "vedasid siis endile tüdrukuid sealt külast". Üks kange tüdruk olevat vastu hakanud ja seetõttu seina sisse müüritud.[13]

Purdi Buck

muuda

1875. aastal sündinud Leena Kagovere rääkis rahvapärimuse kogujatele, et Purdi Buck olnud väga hirmus härra, lasknud naistel alasti rukist siduda. Mehed pidanud siis oma naise selja tagant ära tundma. Kes naist ära ei tundnud, saanud mõisatallis vitsu.[14]

Buckil olnud kombeks ka „juttasi” lõigata. Jutad olevat olnud rihmad inimese seljanahast lõigatud. Seda lugu kuulis Leena lapsena 80-aastaselt Sepa Mardilt. Kui Mart laps oli olnud (19. sajandi alguses), olevat härra lasknud tema isal kõik inimese nahasse köidetud raamatud ja jutad matta Purdi surnuaeda.[14]

Aarne Niinemägi väidab, et 1922. aastal, kui mõisa kooliks ümber ehitati ja ta poisikesena ehitusplatsil uurimas käis, nägi ta ise oma silmaga pööningul "juttasi". Keegi vanem mees olevat soovitanud poistel uurida ka Rohelist tuba. Niinemägi meenutab: "Ees olid suured aknad sellel mõisal ja taga olid vägevad väljavaated. Suured rõdud olid mõlemal pool, kuid keskkohal seda mõisa oli umbes nelja meetrise vahega müür. See on nüüd ümber ehitatud, seda ei ole, kuid oli nii, et ühes toas oli...see oli tagumine mõisa pool, varem võis vaadata läbi akna ühte ruumi, mis jättis niukse rohelise kuma endasse." See oligi nn Roheline tuba, kus asunud suur pikk rattaga pink, mille peal olevat mässumeelseid talupoegi surnuks piinatud ja neilt nahatükke lõigatud.[15]

Viited

muuda
  1. ↑ Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 424.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Purdi mõis". Mõisaportaal. Vaadatud 25.03.2023.
  3. ↑ Purdi mõis (Anna khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  4. ↑ SLÕL: Purdi põhikooli lapsed olid ehmunud ja kurvad 24. august 2001
  5. ↑ Purdi mõis ootab uut hingamist Järva Teataja, 26. august 2006
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Kinnistute register". Rahvusarhiiv. Vaadatud 05.04.2023.
  7. ↑ Rohtmets, Indrek (2004). Kultuurilooline Eestimaa. Tallinn: Varrak. Lk 375. ISBN 9985-3-0882-4.
  8. ↑ 8,0 8,1 Suuder, Olev (26.03.2007). "Purdi mõisa peahoone". Kultuurimälestiste register. Vaadatud 25.03.2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 "Mõisablogi mõisalood". 2022. Vaadatud 01.05.2023.
  10. ↑ 10,0 10,1 Sakk, Ivar (2002). Eesti mõisad: Reisijuht. Tallinn: Sakk & Sakk OÜ. Lk 102. ISBN 9985-78-574-6.
  11. ↑ "Purdi mõisa alleed". Kultuurimälestiste register. 30.03.2007. Vaadatud 28.03.2023.
  12. ↑ "Purdi mõisa kalmistu ja kabel". Kultuurimälestiste register. 18.10.2007. Vaadatud 28.03.2023.
  13. ↑ 13,0 13,1 "RKM Mgn II, 201 (3028/16)". Kohapärimuse andmebaas Koobas. 07.07.2003. Vaadatud 28.03.2023.
  14. ↑ 14,0 14,1 "RKM II 43, 10/1". Kohapärimuse andmebaas Koobas. 19.05.2011. Vaadatud 28.03.2023.
  15. ↑ "RKM, Mgn. II 201 (15)". Kohapärimuse andmebaas Koobas. 07.07.2003. Vaadatud 28.03.2023.

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Purdi_mõis&oldid=6675579"