Punavöötaud

Punavöötaud on okaspuude okkaid kahjustav seenhaigus, mida põhjustab seen Mycosphaerella pini.

Eestikeelne nimetus "punavöötaud" tuleneb haigusele tüüpilistest punastest risttriipudest okastel. Punavöötaudi on esmamainitud 1960. aastatel (Thyr, Shaw, 1964; Funk, Parker, 1966). Eestis avastati esimesed haigusjuhud 2006. aasta sügisel Tartumaal Järvseljal.

Nakatuvad okaspuuliigid

Peamisteks peremeestaimedeks on perekonna mänd liigid.

• Kanaari mänd (Pinus canariensis)
• Keerdokkaline mänd (Pinus contorta)
• Süüria mänd (Pinus halepensis)
• Piiskopimänd (Pinus muricata)
• Must mänd (Pinus nigra)
• Piinia (Pinus pinea)
• Kollane mänd (Pinus ponderosa)
• Kiirjas mänd (Pinus radiata)
• Harilik mänd (Pinus sylvestris)
• Thunbergi mänd (Pinus thunbergii)

Punavöötaudi tunnused

Esmalt on sümptomid näha võra alusel vanematel okastel. Nakatunud okastele tekivad algul kollased, siis helepruunid laigud ja ristvöödid, mis muutuvad hiljem punaseks. Seejärel muutuvad okaste tipud punakaspruuniks. Okaste alused jäävad roheliseks. Kõige paremini on okastel sümptomid nähtavad juunis ja juulis, seejärel võivad nakatunud okkad pudeneda ning oksa tippu jääb ainult sama aasta okaste tutt. Selline okaste pudenemine jätkub aasta-aastalt ning nõrgestab puid, vähendades puidu teket, ja võib lõpuks põhjustada puu surma.

Haiguse levik

Seene looduslikuks levikuks on vajalik niiskus. Puult puule levib vihmapiiskadega, veepritsmetega. Võib levida putukatega ja tööriistadega. Pikemate vahemaade taha levib niiskete tuulte ja ududega. Oluline on levik nakatunud istutusmaterjaliga. Võib levida ka seemnepartiide hulka jäänud okkaprahiga.

Haiguse levialaks oli esialgu lõunapoolkera. Alates 1990. aastatest levib see ka põhjapoolkeral, põhiliselt musta männi alamliikidel Euroopas ja kiirja männi alamliikidel Kanadas. Esimesed leiud Järvseljal olid mägimännil ja mustal männil. Hiljem nakatus ka harilik mänd.