Pseudosilindrilised projektsioonid

Pseudo- või polüsilindriliste projektsioonide kontseptsiooni pakkus polükooniliste projektsioonide silindrilise analoogina esimesena välja Šveitsi päritolu Ameerika geograaf ja kartograaf Waldo R. Tobler.[1] Pseudosilindrilisi projektsioone on võimalik koostada erinevate silindriliste projektsioonide omaduste kombineerimise teel, kusjuures osad pseudosilindrilised projektsioonid on omakorda teiste sama klassi projektsioonide modifikatsioonid.

Omadused muuda

Enamiku silindriliste projektsioonide puhul esinevad normaalaspektis suurematel laiustel tugevad moonutused kuju osas ning enamasti on ka pindala tegelikkusega võrreldes suurendatud.[1] Poolused on kujutatud välja venitatud joontena ja näiteks Mercatori projektsioonis ei ole neid võimalik üldse kujutada. Pseudosilindriliste projektsioonide klass üritab saavutada kuju ja pindala moonutuste kompromissi, kusjuures normaalaspektis iseloomustavad pseudosilindrilisi projektsioone sirged kollineaarsed paralleelid, mille vahed ei ole tingimata võrdsed, ning kõveratena kujutatud meridiaanid (välja arvatud telgmeridiaan), mille vahe ekvaatoril on võrdne. Pseudosilindrilistel projektsioonidel on kaks moondevaba joont või punkti, millest kaugenedes erimõõtkava suureneb.[2]

Horisontaalsed paralleelid aitavad visuaalselt paremini säilitada laiustevahelisi suhteid, mistõttu on pseudosilindriliste projektsioonide kasutamine levinud selliste nähtuste esitamise korral, mis sõltuvad suuresti asukoha kaugusest ekvaatorist, näiteks päeva kestus, erinevad klimaatilised näitajad, tuul või kliimamuutused.[1] Samuti võimaldab mõõtkava säilimine paralleelidel lihtsustada mõõtmisi paralleelide sihis. Sarnaselt silindriliste projektsioonidega esinevad ka pseudosilindriliste projektsioonide puhul poolustel tugevad kuju moonutused. Seega ei ole pseudosilindrilised projektsioonid enamasti konformsed ning kõige levinumaks omaduseks on selle klassi puhul õigepindsus. Kuna üldjuhul kujutavad pseudosilindrilist projektsiooni kasutavad kaardid tervet maailma, on need levinud mitmesugustes atlastes sellise temaatilise informatsiooni esitamisel, mis nõuab pindalade suhete säilimist. Seejuures võib maailma põhijoonis sõltuvalt meridiaanide ja pooluste (joon või punkt) kujust olla nii elliptiline, rektilineaarne kui ka parabooli, hüperbooli või sinusoidi abil konstrueeritud.[2]

 
 
 
 
 
 

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 Furuti, C.A., 2014. Pseudocylindrical Projections. Carlos A. Furuti Home Page. Viimati vaadatud: 22.04.2017.
  2. 2,0 2,1 Aunap, R., 1997. Kaardiprojektsioonid. Viimati vaadatud: 22.04.2017.