Privaatkeele argument
Privaatkeele argumendi eesmärgiks on näidata, et ei saa olla keelt, mida räägib ainult üks inimene, mis on oma olemuselt privaatne ja mida põhimõtteliselt mitte keegi peale kõneleja ei saa mõista. Privaatkeele argument on oluline aruteludes keelereeglite, keelelise tähenduse, biheiviorismi, solipsismi ja fenomenalismi üle.
Argument on tihedalt seotud Ludwig Wittgensteini "Filosoofiliste uurimustega", selle struktuur on vaieldav. Üldiselt arvatakse, et argumendi põhiosa on esitatud fragmentides 246–255, 256–258, 265, 281–282, 293, 296–299, 304–309 ja 315.
Wittgensteini järgi on privaatkeelel kaks olulist tunnust. Esiteks osutab see ainult kõneleja sisekogemusele ehk sellele, mida ainult kõneleja võib teada, tema privaatsetele aistingutele. See on keel, milles inimene võib kirja panna või kõnes väljendada oma sisekogemusi omaenda privaatseks kasutamiseks. Selle keele üksikud sõnad osutaksid sellele, mida ainult see inimene võib teada, tema vahetule privaatsele kogemusele. Seega ükski teine inimene ei mõista seda keelt.
Wittgensteini privaatkeele argumendi võib laias laastuks jagada kaheks küsimuseks: kas kogemus on privaatne, ja kas tähendus saab olla privaatne.
Kogemuse privaatsus muuda
Lause 'kogemus (aisting) on privaatne' võib tähendada kahte asja. Esiteks võib seda mõista nii, et ainult mina võin oma kogemusi teada. Teiseks võib sellest aru saada nii, et ainult minul võib minu kogemus olla. Seega kuulub kogemuse privaatsuse idee juurde kaks mõtet: kogemus on kommunitseerimatu ja kogemus on võõrandamatu. Wittgensteini seisukoht näib olevat see, et kogemus ei ole kommunitseerimatu; kogemus on küll võõrandamatu, kuid see pole kogemusele midagi eriomast. Seega võiks kogemuse privaatsus seisneda ainult selle mittekommunitseeritavuses.
Ka mittekommunitseeritavuse idee juures näib olevat kaks alamõtet:
- Mina ise võin teada, et mul on valus.
- Teised ei või teada, et mul on valus.
Wittgensteini arvates on lause (1) mõttetu ja lause (2) on lihtsalt väär. Lause (1) ei ütle enamat, kui et 'mul on valus'. Teadmisest on mõttekas rääkida siis, kui on ruumi kahtlemiseks ja eksimiseks. Siin on terve hulk erineva loogikaga mõisteid: 'ma tean/arvan/oletan/usun/olen veendunud/püstitan hüpoteesi, et Maa on ümmargune.' Antud juhul on kõrvuti sõnaga 'teadmine' rakendatav hulk muid sõnu, mis erinevad arvamuse kindluse ja usaldusväärsuse poolest. Kui oma aistingu puhul on mõtet rääkida teadmisest, siis peab koos väitega 'ma tean, et mul on valus' olema võimalik näiteks väita, et 'ma arvan, et mul on valus', ma kahtlen, kas mul on valus', 'ma oletan, et mul on valus'. See aga näib olevat intuitsioonivastane ja mõttetu.
Lause (2) on Wittgensteini järgi väär, sest tavaelus inimesed sageli teavad, et mul on valus. Vähemalt lubab seda sõna 'teadma' kasutus. Kui näiteks inimene kukub leekidesse ja karjub, siis on igati loomulik öelda, et me teame, et tal on valus. Öelda, et teised ei või seda teada, on tavakasutusega põhimõtteliselt vastuolus.
Seega ei ole kogemus mingil erilisel viisil privaatne, meie tavakeeles olevad aistinguid tähistavad sõnad ei osuta teistele inimestele mõistetamatul moel meie sisemistele seisunditele. Meie aistinguid ja kogemusi puudutavad sõnad ei ole privaatkeele sõnad. Reaalne psühholoogiline keel ei ole privaatkeel.
Tähenduse privaatsus muuda
Küsimus tähenduse privaatsusest taandub sisuliselt küsimusele ostensiivse defineerimise võimalikkusest. Puhtintuitiivselt tundub, et sõnad omandavad tähenduse ostensiivse defineerimise läbi. "Filosoofilised uurimused" kritiseerivad seda mõtet süstemaatiliselt. Sõnadel on väga erinevaid tähendusi, sõna tähenduse mõistmiseks on vaja seda jälgida konkreetses kontekstis (keelemängudes) toimimas.
Wittgensteini järgi on privaatne sisemine ostensioon põhimõtteliselt võimatu. Oletame, et mingi isik peab päevikut mingi kindlat laadi aistingu S esinemise kohta. Kas säärasel viisil saab tekkida privaatsõna S? Kindlasti ei saa seda sõna defineerida avaliku keele sõnade abil, kuna sel juhul ei oleks S enam privaatne. Ainus võimalus on privaatne ostensioon: päevikupidaja osutab niiöelda sisemiselt, oma vaimus aistingule S ja paneb kirja, et S. Kindla osutusseose tekkimiseks on vaja, et päevikupidaja tunneb ka tulevikus selle seose ära. Antud juhul aga puudub õigsuse kriteerium. Seose õigsust ei saa kuidagi kontrollida, kuna päevikupidaja ei saa konkreetset aistingut varajasemaga võrrelda, sest varajasem aisting on juba kadunud. Sellist kontrollimist saab teostada ainult mälu põhjal, mälestuse õigsus vajab aga täiendavat kontrollimist. Tõeline õigustus on aga see, kui mälestust võrrelda millegi mälestusest sõltumatuga, see on aga antud juhul võimatu. Seega ei saa päevikupidaja olla kindel, kas ta seostab sõna S õige aistinguga.