Priit Rannut
Priit Rannut (kuni 1937 Johannes Gottfried Friedrich Bussberg; 27. jaanuar 1919 Tallinn – 12. detsember 2010 Tallinn) oli eesti vaimulik.
Õppis 1933–1938 Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi klassikaharus, 1938–1940 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja 1941–1944 Tallinna Tehnikaülikoolis.
Seoses kuulumisega Otto Tiefi valitsuse tugiorganisatsiooni arreteeriti tat NKVD poolt 5. veebruaril 1944. Vangina töötas ta metsatöödel Arhangelskis ja Inta söekaevanduses.
1957. aasta lõpul pääses ta tagasi Eestisse, lõpetas seejärel aastal 1965 Tallinna Polütehnikumi tööstusettevõtete elektriseadmete erialal[1] jätkas seejärel usuteaduse õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis ja töötas Tallinna Elektrotehnika Tehases töölise, meistri ja vaneminsenerina.
14. juunil 1979 ordineeriti ta kirikuõpetajaks. Aastal 1979 oli ta Viru-Nigula ja Kunda koguduse õpetaja, aastatel 1979–2000 Märjamaa koguduse õpetaja ja aastatel 1985–1999 Nissi koguduse õpetaja. Hiljem oli abiks Nõva koguduse teenimisel ja jutlustas regulaarselt vennastekoguduse Endla tänava palvemajas.
Ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Tunnustus muuda
- Valgetähe IV klassi teenetemärk, 2007[2]
- EELK teeneteristi III järk, 2007
- Märjamaa aukodanik, 2007
Isiklikku muuda
Tema abikaasa Lehte Rannut oli eesti keeleteadlane. Tema poeg Mart Rannut on eesti keeleteadlane. Tema abikaasa õe väimees on piiskop Joel Luhamets. Tema õemees oli vaimulik Hermann Hansson. Tema pojanaise kasuisa oli arst ja vaimulik Jüri Raudsepp.
Viited muuda
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. jaanuar 2018. Vaadatud 16. jaanuaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Priit Rannut". president.ee. Vaadatud 12. jaanuaril 2024.