Prantsusmaa kuningas
Prantsusmaa kuningas (prantsuse keeles roi; sama sõna tähendab prantsuse keeles ka tamme) oli Prantsusmaa valitseja aastail 843–1792, 1814–1815 ja 1815–1848.
Õigupoolest pole päris selge, millal Prantsuse kuningriik alguse sai, kuid üpris loogiline oleks selle algust lugeda Lääne-Frangi riigi loomise algusest. Sageli peetakse Prantsuse kuningriigi asutavaks sündmuseks Frangi riigi loomist Chlodovechi poolt 486. aastal või ka Hugues Capet' saamist kuningaks 987. aastal pärast Karolingide väljasuremist. Samas ei saa Frangi riiki üheselt pidada Prantsusmaa eelkäijaks, sest germaani rahvaste hulka kuuluvad frangid rajasid oma riigi Kirde-Prantsusmaale ning prantsuse rahvas kui selline tekkis alles sajandeid hiljem. Aasta 843 tundub kõige loogilisem seetõttu, et siis tekkinud Lääne-Frangi riik hõlmas umbkaudu hilisema Prantsusmaa piire ning sealseks pealinnaks sai Pariis.
Kuningatiitlist muuda
Prantsuse kuninga tiitel oli läbi keskaja äärmiselt oluline ja seda mitte ainult seetõttu, et tegu oli võimsa riigi monarhiga. Kuningas uskus end üldiselt olevat Karl Suure tõeline järeltulija ning seega pärinud ka erilise vahekorra Rooma paavstiga, mistõttu nimetati Prantsuse kuningat kas katoliiklikuks kuningaks või kõige kristlikumaks kuningaks, mis juba iseenesest aitas tekitada rivaliteeti Saksa-Rooma keisriga. Prantsusmaa kuningate eelisteks võrreldes keisritega oli aga nende pärilik võim ning korraldus, millega pärijaks võis olla vaid monarhi meessoost järeltulija, mis välistas võimaluse mõnel võõral valitsejal abielu teel Prantsusmaa valitsejaks saada.