Portugali põhiseadus (1826)
1826. aasta põhiseadus oli Portugali kuningriigi teine põhiseadus, millega kuningas Pedro IV püüdis lepitada absolutismi ja konstitutsioonilise monarhia pooldajaid, nähes mõlemale rühmitusele ette rolli riigi valitsemisel.
Erinevalt 1822. aasta põhiseadusest pani uus dokument aluse neljaharulisele valitsusele. Seadusandlikku võimu teostav parlament muudeti kahekojaliseks. Parlamendi ülemkoda koosnes eluaegsetest ja pärilike tiitlitega peeridest ning vaimulikest, kelle nimetas kuningas. Parlamendi alamkoda koosnes 111 saadikust, kelle valisid nelja-aastaseks ametiajaks kohalikud esinduskogud. Need esinduskogud valiti omakorda valimistel, millel said osaleda makse maksvad meessoost maaomanikud. Kohtuvõim kuulus kohtutele ja täidesaatev võim ministritest koosnevale valitsuskabinetile. Vahendajaks kolme võimu vahel pidi olema kuningas, kellel oli õigus iga seadust vetostada.
1826. aasta põhiseadus oli 1822. aasta põhiseadusest mõõdukam, sest püüdis leida kompromissi kahe vaenupoole vahel. Sellega suurenes kõrgaadli mõjuvõim ja kinnitati kiriku ühiskondlik positsioon, loobumata samal ajal konstitutsioonilise monarhia põhimõtetest.
Kompromissina kukkus 1826. aasta põhiseadus siiski läbi, sest absolutiste see ei rahuldanud. Kui 1828. aastal haaras võimu Pedro IV noorem vend Miguel, lasi ta kohe põhiseaduse tühistada. Konstitutsioonilise monarhia põhimõtete juurde pöörduti tagasi alles pärast absolutistide lüüasaamist kuus aastat kestnud kodusõjas.