Vikipeedia

Portugali ajalugu

See artikkel on ülevaade Portugali alade ja riigi ajaloost.

Portugal 21. sajandil

Esi- ja varaajalugu muuda

  Pikemalt artiklis Portugali esiaeg
 
Rooma-eelsed hõimud ja nende asuala laienemissuunad Portugalis

Portugali esiajalugu on osa kogu Pürenee poolsaare esiajaloost. Tänase Portugali aladele jõudsid esimesena umbes 100 000 aastat tagasi neandertallased. Kesk-Portugalist Estremadurast Nova da Columbeira koopast avastatud neandertallase hammas on vanim Portugali aladelt leitud inimfossiil. Homo sapiens saabus Portugali aladele umbes 35 000 aastat tagasi.[1]

Arheoloogilisi leide on Portugalis saadud mitmest paleoliitikumi ajastust. Perioodist 25 000 – 10 000 aastat tagasi pärinevad Beira Alta piirkonnast Côa jõe orust leitud, kaljudesse ja kivirahnudesse graveeritud loomade (hobused, mägikitsed, tarvad) kujutised. Tegemist on seni suurima paleoliitikumiaegse vabaõhukunsti leiuga kogu maailmas.[2]

Mesoliitikumi ajal umbes 11 000 aastat tagasi muutus Portugali kliima sarnaseks sellega, millisena teame seda tänapäeval. Sel perioodil kasutati mikroliite ja toituti peamiselt limustest. Surnuid maeti sel ajal juba asulatesse, nii näiteks on Tejo jõe alamjooksul Muge asulakohas leitud üle 200 matuse.[3]

Neoliitikumis hakati Portugalis kodustama kariloomi, kasvatama teravilja ning püüdma merest ja jõgedest kala.[4] 4. aastatuhandel eKr ehitati matmiseks dolmeneid, hiljem hakati rajama käiguskalmeid ja kaljudesse raiutud hauakambreid. 3. aastatuhande lõpus eKr jõudis Portugali kellpeekrite kultuur, sel ajal õpiti kasutama vaske ja pronksi. 2. aastatuhandest eKr pärinevad esimesed kindlustatud asulad (näiteks Palmella). Rauaaja alguseks Portugalis peetakse 9.–8. sajandit eKr.[3] Sellele ajastule omase castro kultuuri paremini säilinud asulakohad on Citânia de Briteiros Minho piirkonnas Guimarãesi linna lähistel ja Citânia Sanfins tänasest Porto linnast kirdes.[5]

  •  
    Citânia de Briteirose asulakoht.
  •  
    Arheoloogiline artefakt Citânia de Briteirosest.
  •  
    Rist Citânia de Briteirosest.
  •  
    Citânia de Briteirose asulakoha infotahvel.
  •  
    Arheoloogiline artefakt Citânia de Briteirosest.
  •  
    Samast leitud pedra formosa.

Oletatakse, et 1. aastatuhandel eKr tungisid Kesk-Euroopa aladelt Portugali mitme lainena keldid, kes varasema rahvastikuga segunedes panid aluse mitmele rahvusrühmale, mis jagunesid omakorda hõimudeks ja hõimuliitudeks. Riike keldi hõimude seas välja ei kujunenud. Esimese migratsioonilaine ajaks on pakutud perioodi 10.–6. sajandini eKr.[3][6][7] Portugali asustanud hõimude hulka kuulusid põhjas elanud galläägid ja Portugali keskosas elanud lusitaanid. Lusitaanid olid kindlasti indoeurooplased, kuid kas ka keldid, selles osas ei ole ajaloolased ühel meelel[7].

Sel ajal kui keldi hõimud asustasid riigi põhja- ja keskosa, jõudsid mereteed pidi Portugali lõunarannikule foiniiklased ja hiljem ka kreeklased.[6] Kõige enam mõjutasid Portugali ajalugu Põhja-Aafrikas asunud Kartaago meresõitjad ja kaupmehed. Arvatakse, et nende ekspeditsioonid jõudsid välja isegi Tejo jõe suudmealani. Aastatel 221–218 eKr rajas Kartaago silmapaistvaim väejuht Hannibal Portugali lõunarannikule Algarvesse püsiva asula, mida roomlased hakkasid hiljem kutsuma Portus Hannibaliseks ja mis asus tänapäevase Portimão linna lähistel. Kartaagolaste kohalolekule osutavaid esemeid on leitud lisaks Algarve rannikualadele ka Beira Litorali ja Minho piirkondadest.[8]

Antiikaeg muuda

3. sajandiks eKr oli selge, et Pürenee poolsaar langeb varem või hiljem mõne suurriigi mõju alla. Esialgu näis, et selleks saab Kartaago. 218 eKr korraldas Kartaago väejuht Hannibal Carthago Novast (tänapäevane Cartagena Hispaanias) eduka sõjakäigu Põhja-Itaaliasse, millega vallandus Teine Puunia sõda. See ajendas roomlasi pöörama tähelepanu Pürenee aladele, nad korraldasid samal aastal vasturünnaku ja vallutasid 209 eKr Carthago Nova, moodustades peatselt tänase Hispaania aladel kaks provintsi, Hispania Citerior ja Hispania Ulterior.[9] Sealt tungisid nad umbes 202 eKr tänase Portugali lõunaossa ja hakkasid liikuma järk-järgult põhja suunas.[6]

 
Rooma tempel Évoras on üks muistse Lusitaania provintsi sümbolitest

Tänase Portugali vallutamisele kulus roomlastel 175–200 aastat ja see nõudis rohkelt inimelusid. Roomlaste võim lõi kõikuma kui aastal 150 eKr puhkes Portugalis mäss. Lusitaanlased ja teised kohalikud hõimud, kes koondusid Viriathuse juhtimise alla, suutsid tagasi vallutada Pürenee poolsaare lääneosa. Roomlased saatsid ülestõusnute vastu mitu leegioni eesotsas vabariigi parimate väejuhtidega, kuid mässuliste edasitungi ei suudetud peatada. Siis muutsid roomlased strateegiat ja ostsid üles Viriathuse liitlased, et need ta ise tapaksid. 139 eKr Viriathus mõrvati ja mässuliste hõimude uueks juhiks sai Tautalus, kes ei suutnud aga enam roomlastele piisavat vastupanu osutada.[10][11]

Aastatel 61–44 eKr okupeerisid Hispania Ulteriori kubernerid Julius Caesar ja Gnaeus Pompeius lõplikult Tejo ja Douro jõe vahele jäänud maad. Ka vähesed iseseisvuse säilitanud lusitaanlased integreerusid aja jooksul kultuurimõjude tulemusel Rooma riiki. Portugali alade vallutamise viis lõpule aastatel 24–19 eKr keiser Augustus, kes alistas Portugali mägise põhjaosa.[12]

Rooma riigi ligi 450 aastat kestnud võim tõi kaasa kohaliku elanikkonna romaniseerumise, millele aitas kaasa ka roomlastest asunike ja endiste sõdurite asustamine vallutatud aladele. See oli siiski aeglane protsess ja jõudis lõpule alles läänegootide ajastul. Rooma võimuga kaasnes kiire linnade teke ja teedevõrgu areng, samuti suurte kaevanduste rajamine. Linnadest said ka sulatuskatlad, kus lusitaanlased segunesid roomlastega.[13] Suurem osa tänapäevaseid Portugali linnu kujunes välja just Rooma ajal: vähesed nagu Pax Julia (tänane Beja) ja Bracara Augusta (tänane Braga) rajati uusasundustena, enamik kujunesid välja aga varasematest asulatest. Nende seas olid Olispio (Lissabon), Ebora (Évora), Scallabis (Santarém), Aeminium (Coimbra), Ossonoba (Faro) ja Portus Cale (Porto), mis andis hiljem nime Portugali riigile.[14] Muistsetes rooma asulakohtades on säilinud mitmeid rooma ehituskunsti mälestisi nagu saunad, templid, sillad, teed, tsirkused, teatrid ja kodanike majad. Samuti on leitud nii võõrast kui kohalikku päritolu roomaaegseid münte ja mitmesuguseid keraamilisi leide.

Aastal 27 eKr moodustati valdavast osast Portugali aladest Lusitania provints, kuid tänase riigi põhjaosa kuulus Hispania Citeriori (kandis hiljem Tarraconensise nime) provintsi koosseisu. Keiser Diocletianuse ajal (284–288 pKr) moodustati Tarraconensise provintsi loodeosast uus Gallaecia provints, mille koosseisu läks ka Portugali põhjaosa ja mille halduskeskuseks sai Bracara Augusta (Braga).[15]

2. sajandil hakkas Portugali aladel levima kristlus, kuid domineeriva rooma usundi kõrval olid sel ajal elujõulised ka veel vanad keldi usundi tavad ja Lähis-Idast Euroopasse jõudnud kristluse-eelsed kultused. Sarnaselt ülejäänud Rooma riigiga sai kristlus Portugalis algul sallitud ja seejärel ainsaks lubatud usundiks 4. sajandil.[16]

Rooma võimu viimaseid aastaid Pürenee poolsaarel ja germaani hõimude saabumist on kirjeldanud 5. sajandi ajaloolased Paulus Orosius (u 380–420) ja Aquae Flaviae piiskop Hydatius (u 400–469).

Keskaeg muuda

Sueebid ja läänegoodid muuda

 
Sueebide riik (roheline) ja läänegootide riik (oranž)
 
Läänegootide riigi haldusjaotus enne araablaste sissetungi (u 700)

Enne 5. sajandit ei olnud germaanlaste rünnakud Lusitania ja Gallaecia provintse tõsiselt ähvardanud, kuid 5. sajandi alguses see olukord muutus. Aastatel 409–411 ründas barbarite konföderatsioon (sueebid ja vandaalid koos oma liitlaste alaanide ja sarmaatlastega) Rooma valdusi Pürenee poolsaarel, hõivates peaaegu kogu territooriumi peale Tarraconensise provintsi. Vallutatud maad jagati rahvaste vahel ära – Lusitania provintsi said oma valdusse alaanid, Gallaecia läks vandaalide valdusse.[17] Suure rahvasterändamise ajal pidasid vallutajad omavahel mitmeid sõdu: lõpuks jäid algsetest vallutajatest Pürenee poolsaarele pidama vaid sueebid, teiste asemele tulid aga esmakordselt 416. aastal Hispaania aladele tunginud läänegoodid.[18]

Sueebid rajasid umbes 409. aastal esimesena oma kuningriigi, mille pealinn asus kas tänases Bragas või selle lähistel. Kuningriigi esimesed valitsejad oli Hermeric (kuni 438) ja tema poeg Réchila (438–448). Nende võim Pürenee poolsaarel laienes kuni 456. aastani, mil nad sattusid konflikti läänegootide valitseja Theoderich II, kes purustas sueebide väed, hukkas nende kuninga Rechiariuse ja laastas nende valdused.[19]

Läänegoodid laiendasid oma võimu tänase Portugali aladele Theoderich II ja tema järeltulija Eurichi (võimul 466–484) ajal. 585. aastal vallutasid nad ka Põhja-Portugali hõlmanud sueebide kuningriigi. Läänegootide riigi keskuseks kujunes Toledo Hispaanias ja vaid väga lühikesel perioodil (549–554) resideeris läänegootide kuningas endise Lusitania provintsi aladel. Läänegootide võimu ajal oli kuni kuningas Reccaredi pöördumiseni 587. aastal domineerivaks religiooniks kristluse ariaanlik vorm.[20] Sel ajal oli tänase Hispaania ja Portugali aladel tekkinud juba ka suur juutide kogukond. Läänegootide riik jäi püsima kuni 8. sajandi alguseni, mil seda tabasid üheaegselt viljaikaldusest tingitud näljahädad ning araablaste ja berberite rünnakud.[21]

Maurid Pürenee poolsaarel muuda

 
Al-Ándalus osana Omaijaadide kalifaadist (u 720)
 
Araablaste kalifaadi laienemine:
██ Muḩammad (622–632)
██ Neli esimest kaliifi (Rashidun, 632–661)
██ Omaijaadid (661–750)
 
Córdoba kalifaat al-Manşūri võimu tipul (u 1000)

Esimene suur muslimite invasioon, milles osalesid peamiselt berberid, toimus üle Gibraltari väina Põhja-Aafrikast 711. aastal. Berberid purustasid läänegootide armee, kuningas Rodrigo hukkus kas lahingus või tapeti peatselt pärast seda. 712. aastal langes Toledo ja 716. aastaks olid kõik läänegootide tähtsamad keskused langenud muslimite võimu alla. Portugali alad alistati aastatel 713–715.[22]

Portugal muutus nüüd osaks Umaijaadide kalifaadist, mille valdused ulatusid Induse jõest Atlandi ookeanini. Omaijaadide kalifaat lagunes küll 750. aastal, kuid dünastia säilitas võimu senise kalifaadi lääneosas, kus ‘Abd ar-Raḩmān I rajas 756. aastal iseseisva Córdoba emiraadi. 929. aastal nimetati see ümber Córdoba kalifaadiks. Kalifaat lagunes 1031. aastal ja selle senise 23 haldusüksuse kubernerid kuulutasid ennast iseseisvateks valitsejateks. Nende valdusi nimetati taifadeks. Enda kontrolli all olevale Pürenee poolsaare osale andsid muslimid nimeks Al-Ándalus ja Portugal moodustas selle lääneosa.[23]

Peamine haldusüksus muslimite võimu all oli kura, millest igaühel oli oma kuberner ja halduskeskus. Portugali aladel asus neid eri perioodidel kuni kümme, neist tähtsaimate keskused olid Beja, Silves, Alcácer do Sal, Santarém, Lissabon, Idanha ja Coimbra.[24]

Kuna muslimite võimuperiood Pürenee poolsaarel langes islami tsivilisatsiooni kuldajale, tõi see kaasa mitmed arengud teaduses ja tehnoloogias. Kaliifid soodustasid haridust ja kultuuri. Põllumajanduses arendati oluliselt niisutussüsteeme, kasvatama hakati uusi vilju nagu apelsinid, virsikud, safran, datlid, suhkruroog ja puuvill. 10. sajandil oli Córdoba kalifaat teaduslikult ja majanduslikult enamikust Euroopa kristlikest riikidest märkimisväärselt arenenum.[25] Maure ehk vallutatud aladele elama asunud araablasi ja berbereid ei olnud ilmselt üle mõne tuhande ja reeglina asustasid nad vaid alasid Tejo jõest lõunas. Muslimite enamuse moodustasid islami vastu võtnud põliselanikud, keda hakati portugali keeles tähistama sõnaga muladi (araabia sõnast mūwallad).[26] Valdav osa vallutatud maade elanikest säilitas siiski kristliku usu.

Kalifaadi lagunemine 11. sajandi esimesel poolel tähendas muslimite võimu allakäigu algust. Taifade valitsejad võitlesid pidevalt omavahel ja valdused käisid käest kätte: suurem osa Portugalist kuulus esialgu Aftasiidide Badajozi taifasse, vahepeal eksisteeris seal lühikest aega Lissaboni taifa ning lõpuks kuulus see Abbadiidide dünastia valitsetavale Sevilla taifale. Muslimite ühtsuse suutsid lühiajaliselt taastada 11. sajandi lõpus Marokost sisse tunginud Almoraviidid ja uuesti 12. sajandi keskel samuti Marokost saabunud Almohaadid.

Rekonkista muuda

 
Astuuria kuningriigi rajaja Pelayo monument

Kristlaste riigid jäid püsima Pürenee poolsaare põhjaosas; Portugalis oli valduste loomulikuks piiriks suure osa ajast Douro jõgi. Aastatel 718–722 pani läänegootide juhiks tõusnud ja edukalt mauride rünnakud tõrjunud Pelayo aluse Astuuria kuningriigile, mille tuumikuks kujunesid tänase Hispaania aladel asuvad Kantaabria mäed ja Biskaia lahe rannikualad. Just Astuuria kuningriigist sai alguse Pürenee poolsaare tagasivallutussõjad, mis on tuntud rekonkista nime all.[27]

Alfonso III valitsusajal 868. aastaks õnnestus kristlastel tagasi vallutada maa-ala Douro ja Minho jõe vahel. Seda piirkonda ja sealseid kunagisi linnu hakati uuesti asustama kristlastega. 869. aastal sai sellest piirkonnast Vímara Peresi valitsuse all uus krahvkond Astuuria kuningriigi koosseisus. Vímara Peres andis sellele nime muistse sadamalinna Portus Cale järgi ja nii sai see tuntuks Portucale ehk Portugali krahvkonnana. Muuhulgas asutas ta ka uue, oma nime kandva linna Vimaranese, mida teatakse täna Guimarãesi nime all ja peetakse Portugali riikluse hälliks.[28]

878. aastal hõivasid kristlased ka Mondego jõel asuva strateegilise tähtsusega Coimbra linna, kuid 987. aastal vallutas kaliif al-Manşūr linna kristlastelt tagasi ja surus nad uuesti Douro jõe taha. Kui Córdoba kalifaat lagunes ja muslimid sattusid pidevatesse omavahelistesse sõdadesse, kasutas olukorda ära 910. aastal Astuuria kuningriigi jagunemisel tekkinud Leóni kuningriik. Eriti jõuliselt ründas muslimite riike Kastiilia ja Leóni troonid ühendanud Fernando I (valitses 1037–1065). 1057. aastal alustati Douro ja Mondego jõe vahelise ala tagasivallutamist: 1058 langes Viseu ja 1064 alistus kristlastele taas Coimbra.[29] Tagasivallutatud aladele asustati enamasti kristlasi, kellest paljud olid varem põgenenud põhja muslimite tagakiusamise eest ja said nüüd koju tagasi pöörduda.[30]

1096. aastal naitis Kastiilia ja Leóni kuningas Alfonso VI oma tütre Teresa, Burgundia hertsogi noorema poja Henriga, kes sai kaasavaraks Portugali krahvkonna ja pani aluse tulevase Portugali kuningriigi troonile tõusnud Burgundia dünastiale.[28] Pärast kodusõja puhkemist Leóni kuningriigis 1109. aastal valitses ta sisuliselt sõltumatult. Tema ja ta perekonna kuninglikest ambitsioonidest andis juba tunnistust see, et kui Henri või portugalipäraselt Henrique 1112. aastal suri, hakkas nende poja Afonso I eest regendina valitsenud Teresa kasutama kuninganna tiitlit.[31]

 
Ourique lahing oli oluline samm Portugali rekonkista ajaloos

Krahvinna Teresa ja tema armukese Fernão Peres de Trava valitsus ei olnud aga meelepärane paljudele Portugali aadlikele, kelle poolele asus 1127. aastal selgelt ka valitsejanna 18-aastane poeg Afonso. Puhkes kodsõda, mille otsustas 24. juunil 1128 Guimarãesi lähistel toimunud São Mamede lahing. Teresa väed said seal lüüa ja Afonsost sai Portugali ainuvalitseja. 1131. aastal viis ta oma pealinna Guimarãesist üle Coimbrasse, mis toetas tema plaane tungida edasi lõunas asuvatele mauride aladele.[32]

Portugali kuningriik muuda

25. juulil 1139 purustas ta Ourique lahingus Almoraviidide väed. Selle lahingu kohta on väga vähe teada, isegi mitte selle täpset toimumiskohta. Ka kuupäev on vaid oletuslik. Pärast seda olevat ta kutsunud kokku Lamego cortese, kus Braga peapiiskop kroonis ta esimeseks Portugali kuningaks. Ka seda sündmust on peetud vaid hilisemas ajaloos käibele tulnud müüdiks. Ilmselt ei kroonitud Afonsot kunagi ja ta hakkas ennast ise kuningaks tituleerima, tõenäoliselt juba aastaid enne otsustavat võitu mauride üle.[33][34] Siiski saavutas ta oma tiitlile aastate jooksul ka tunnustuse – 1143. aastal tunnustas seda Kastiilia ja Leóni kuningas Alfonso VII ning 1179. aastal paavst Aleksander III.[35]

Sõjaliste ordude toel jätkasid Afonso I ja tema järeltulijad tungimist lõuna suunas. Tema ajal hõlmas Portugal umbes poole oma tänasest territooriumist. Rekonkista lõpuks võib pidada aastaid 1249–1250, mil kuningas Afonso III juhtimisel vallutati Algarve piirkond ja likvideeriti viimased mauride tugipunktid Portugali lõunarannikul. Selle tulemusel kujunesid välja Portugali piirid, mis on püsinud suures osas muutumatuna tänaseni.[36]

Maadeavastuste-eelne periood muuda

 
João I pani aluse Portugali koloniaalimpeeriumile

13. sajandil teravnesid suhted katoliku kiriku ja Portugali monarhide vahel. Nii Afonso II kui ka Afonso III sattusid paavsti interdikti alla, sest püüdsid takistada maavalduste koondumist kiriku kätte.[37] Konflikti lahendas Afonso III poeg Dinis I (valitses 1279–1325). Kuigi ta võõrandas kiriku kätte ebaseaduslikult koondunud maad ning keelustas vaimulikel ordudel ja vaimulikel kinnisvara omandamise, sõlmis ta 1288. aastal piiskoppidega suhete normaliseerimiseks konkordaadi, mille paavst Nicolaus IV kinnitas järgmisel aastal.[38][39] Tema ajal anti Portugalis varju ka Prantsusmaal tagakiusamise alla sattunud Templiordu liikmetele ja rajati 1319. aastal selle baasil Kristuse ordu.[40] Tema ja ta järglaste ajal valitses Portugali ja selle naabrite vahel enamasti rahu.

Aastatel 1348–1351 laastas Portugali sarnaselt teiste Euroopa riikidega katkuepideemia, mille tulemusel suri rannikualadel ligi kaks kolmandikku elanikkonnast.[41]

Juba Dinis I ajal hakkasid tihenema Portugali kaubandussidemed Inglismaaga – esimene kaubandusleping sõlmiti kahe riigi vahel 1308. aastal. 1373. aastal sõlmiti Portugali ja Inglismaa vahel ka poliitiline liiduleping, mille allkirjastasid Londonis Saint Pauli katedraalis Inglismaa kuningas Edward III ja Portugali prints Dom Fernando. Inglismaa lubas sellega edaspidi kaitsta Portugali Kastiilia rünnakute eest. See on üks püsivamaid liidulepinguid maailma ajaloos, mida järgiti sajandeid ning mis on kaudselt aluseks ka Portugali ja Suurbritannia tänastele headele suhetele.[42]

1383. aastal pärast kuningas Fernando I surma, kelle mõlemad pojad olid surnud enne teda, esitas nõude Portugali troonile tema väimees, Kastiilia kuningas Juan I. Suuremale osale Portugali aadlist oli kastiillase trooniletõus vastuvõetamatu – aasta lõpul puhkes riigis kodusõda, millesse sekkusid ka Kastiilia väed. Juan I vastaseid asusid juhtima surnud kuninga poolvend, Avisi ordu suurmeister Dom João ja väejuht Nuno Álvares Pereira, kellel õnnestus kolmekordses ülekaalus olnud Kastiilia väed 6. aprillil 1384 toimunud Atoleirosi lahingus purustada. Lõplikult said kastiillased lüüa 14. augustil 1385 peetud Aljubarrota lahingus, mis kindlustas Portugali iseseisvuse järgmiseks 200 aastaks. 6. aprillil 1385 oli Coimbras kogunenud cortes kuulutanud Dom João Portugali uueks kuningaks, millega sai alguse Avisi dünastia.[43]

Uusaeg muuda

Suured maadeavastused muuda

  Pikemalt artiklis Portugallaste suured maadeavastused, Suured maadeavastused, Portugali koloniaalimpeerium
 
Padrão dos Descobrimentos ehk Avastuste monument asub Lissabonis ja on pühendatud Portugali maadeavastustele 15.–16. sajandil

Suurte maadeavastuste ajastu juhatasid sisse Portugali avastus- ja vallutusretked väljaspool Euroopat. Väga oluline roll oli seejuures kuningas João I pojal Henrique Meresõitjal (1394–1460), kes sai paljude nende retkede peamiseks toetajaks ja rahastajaks. Sel perioodil uurisid portugallased Atlandi ookeani, avastades seejuures Assooride, Madeira ja Roheneemesaarte saarestikud ning kaardistades ja koloniseerides osa Aafrika rannikust. Nad avastasid idapoolse meretee Indiasse ümber Hea Lootuse neeme, avastasid Brasiilia, uurisid India ookeani, rajasid kaubateed läbi suurema osa Lõuna-Aasia ning saatsid Euroopa riikidest esimesena kaubandus- ja diplomaatilised missioonid Hiinasse ja Jaapanisse. Kõige sellega panid nad aluse esimesele ülemaailmsele koloniaalimpeeriumile.

1415. aastal hõivati Põhja-Aafrikas muslimite õitsev kaubanduskeskus Ceuta, millest sai Portugali esimene ülemerekoloonia.[44] Madeira saartele jõuti aastatel 1418–1419, koloniseerimine algas seal 1425. aastal[45]; Assooride saarestik avastati 1432. aastal ja koloniseerimine algas 1439. aastal[46]. 1437. aastal püüti vallutati Tangieri linna, kuid see katse ebaõnnestus. Kuigi ebaõnnestunud sõjakäik kahandas portugallaste huvi Põhja-Aafrika vastu, ei peatanud see koloniaalekspansiooni laiemalt: 1456. aastal jõudsid portugali meresõitjad Roheneemesaartele, 1488. aastal avastas aga Bartolomeu Dias Indiasse teed otsides Hea Lootuse neeme.[47] Aafrika rannikule rajati 15. sajandil mitmeid kaubanduspunkte, millest kujunesid hiljem kolooniad. Sealt hangiti paljusid sel ajal nõutud kaupu kullast orjadeni.

7. juunil 1494 allkirjastati Tordesillase leping, mis jagas väljaspool Euroopat avastatud maa-alad Portugali ja Hispaania (tollal veel Kastiilia) vahel mööda eraldusjoont 370 ljööd Roheneemesaartest lääne pool. Kahe riigi koloniaalvaidluse olid esile kutsunud Kastiilia lipu all seilanud Christoph Kolumbuse avastused.[48]

 
Vasco da Gama avas Portugalile tee itta

Kuningas Manuel I valitsusaja (1495–1521) alguses 1498. aastal jõudis Portugali maadeavastaja Vasco da Gama Indiasse ning pani aluse Portugali ja selle 1,7 miljoni elaniku senisest veelgi suuremale majanduslikule õitsengule. Kultuurielus soodustas see Portugali renessanssi. 1500. aastal avastas Pedro Álvares Cabral teekonnal Indiasse Brasiilia, kuigi on oletatud, et portugallased võisid Brasiiliast olla teadlikud ka juba varem. Samal aastal jõudis Portugali maadeavastaja Gaspar Corte-Real tänase Kanada rannikule ja rajas asunduse, millest kasvas hiljem välja Portugal Cove-St. Philip'si linn. Süstemaatilist Põhja-Ameerika koloniseerimist portugallased siiski läbi ei viinud. Samuti on alust arvata, et 1500. aastal jõudsid Portugali maadeavastajad ka Gröönimaale[49][50].

Kümmekond aastat hiljem vallutas Afonso de Albuquerque Portugalile Goa Indias, Ormuzi Pärsia lahe rannikul ja Malaka poolsaare ranniku. Nii saavutasid portugallased kontrolli kaubanduse üle India ookeanis ja Atlandi ookeani lõunaosas. Hindustani poolsaare läänerannikult, Goast jätkas Afonso de Albuquerque, kes oli aastatel 1509–1515 Portugali India asekuningas, vallutusi ka muslimite valduses olnud Egiptuse Mameluki dünastia poolt valitsetavatele aladele. 1513. aastal ründas ta edutult Punase mere ääres asuva Araabia poolsaare edelanurgas asuvat Adenit. Portugallaste avastatud alternatiivne kaubandusetee Lõuna-Aasiasse ümber Hea Lootuse neeme, viis Mamelukkide valitsetud riigi nõrgenemiseni, sest varem riiki läbinud karavanidelt oli võetud suurt tollimaksu, millest ilmajäämine viis majanduse kollapsini. Lisaks nõrgestasid mamelukkide riiki sõjad Osmanite riigiga, mis vallutas mamelukkide sultanaadi lõplikult aastal 1517.

Portugali meresõitjad jõudsid välja Ida-Aasiasse, külastades ja koloniseerides alasid Hiina ja Jaapani rannikul ning Timori saarel. Viimastel aastatel ilmnenud tõendid näivad osutavat, et ka Austraaliat ei avastanud esimesena hollandlased, vaid 1521. aastal portugallased[51][52][53].

22. aprillil 1529 allkirjastasid Portugal ja Hispaania Zaragoza lepingu, mis määras kindlaks nende koloniaalvalduste vahelise piiri (Tordesillase antimeridiaan) Maa idapoolkeral.[54]

Sel ajastul sai Portugalist majanduslikult, sõjaliselt ja poliitiliselt maailma juhtiv riik. Portugali domineerimine maailma meredel kestis 15. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni, kuid majanduse õitseng jäi lühikeseks. Seda nõrgestasid rohke väljaränne, katk, näljahädad, marraanide ja moriskite tagakiusamine ning hinnarevolutsioon. 16. sajandil suurenes ühiskonnas taas katoliku kiriku võim: 1536. aastal alustas tegevust inkvisitsioon ja suure mõju saavutas samal perioodil asutatud jesuiitide ordu.[3]

Personaalunioon Hispaaniaga muuda

 
João de Bragança võitis Portugali iseseisvussõja ja tõusis 1640. aastal Portugali troonile João IV nime all

Portugali iseseisvust piirati oluliselt aastatel 1580–1640. See juhtus Avisi dünastia hääbumise tõttu.[3] Kaks selle viimast kuningat, 1578. aastal Marokos Alcácer Quibiri lahingus langenud Sebastião I ning tema vanaonu ja järeltulija Henrique I surid ilma järeltulijateta, kutsudes esile 1580. aasta Portugali troonipäriluskriisi.[55]

Sellest kriisist väljus võitjana Hispaania (ametlikult endiselt Aragóni ja Kastiilia) kuningas Felipe II, kes krooniti 1581. aastal Portugali kuningaks Filipe I nime all.[56] Formaalselt Portugal oma iseseisvust ei kaotanud ja riigid olid ühendatud vaid valitseja isiku kaudu, nii et ametlikult oli tegemist personaaluniooniga, kuid Felipe II järeltulijad asusid Portugali autonoomiat oluliselt piirama. Portugal kaotas ka õiguse ajada iseseisvat välispoliitikat ning tõmmati Hispaania poolel kaheksakümneaastasesse sõtta Hollandiga. Sõda halvendas Portugali suhteid oma traditsioonilise liitlase Inglismaaga ja viis Pärsia lahe ääres asuva Hormuzi koloonia kaotuseni. Aastatel 1595–1663 peetud Hollandi-Portugali sõjas tungisid Hollandi kaubakompaniid Portugali kolooniatesse ja tegid lõpu Portugali kaubandusmonopolile India ookeanil.[57]

Portugali mõjutas negatiivselt ka Felipe IV (Portugali kuningana Filipe III) soosiku ja peaministri, Olivarese krahvi Gaspar de Guzmán y Pimenteli (ametis 1621–1643) tsentraliseerimispoliitika. Tema ajal püüti Portugali ühendada Kastiilia haldus- ja finantssüsteemi, suurendati kastiillaste osakaalu Portugali riigiametites ja paigutati Portugali aladele Kastiilia garnisonid.[58]

Portugallased tõusid Hispaania ülemvõimu vastu üles 1634. ja 1637. aastal, kuid need ülestõusud lõppesid tulemusteta. Edukaks osutus 1640. aasta ülestõus, sest see sattus samale ajale Kataloonias puhkenud ülestõusuga ning Hispaania ja Prantsusmaa vahel puhkenud sõjategevusega. Ülestõusu etteotsa asus Bragança hertsog João, kes kuulutati pärast Hispaania garnisonide väljakihutamist 15. detsembril 1640 Portugali kuningaks João IV nime all. Sellega sai ühtlasi alguse Bragança dünastia.[57]

Hispaania keeldus aga Portugali iseseisvust tunnistamast ja nii puhkes detsembris 1640 Portugali iseseisvussõda, mis kestis kuni 1668. aastani.[59] 1660. aastatel asus Portugali sõjaliselt toetama Inglismaa kuningas Charles II ja 1668. aastal sõlmitud Lissaboni rahuga oli Hispaania sunnitud tunnistama Portugali iseseisvust.[60]

17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses avastati Brasiilias mitmeid uusi maavarasid. Neist kõige olulisem oli kulla leidmine Minas Geraisis 1693. aastal ja teemantide avastamine 1728. aastal. Nii mängis Brasiilia üha olulisemat rolli Portugali sissetulekute tagamisel. See tagas ka kuningavõimule iseseisva sissetulekualliku, mis võimaldas kuningas João V (troonil 1706–1750) suurendada oma absolutistlikku võimu ja loobuda üldse cortese kokkukutsumisest.[60][61]

Pombali markii ajastu muuda

 
Sebastião José de Carvalho e Melo reformis peaministrina Portugali

1750. aastal sai Portugali välisministriks mitmes Euroopa riigis saadikuks olnud Sebastião José de Carvalho e Melo. Kuningas José I ja tema ema Austria Maria Anna soosikuna edutati ta 1755. aastal Portugali peaministriks, kellena ta asus suures osas Suurbritanniast inspiratsiooni saanuna läbi viima mitmeid majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid reforme.

Kohe tema valitsusaja alguses tabas Portugali riigi ajaloo suurim katastroof, 1755. aasta Lissaboni maavärin, mis hävitas Lissaboni linna ja põhjustas ainuüksi pealinnas eri hinnangutel 10 000 – 100 000 inimese surma. Peaminister de Carvalho e Melo kiire ja efektiivne tegutsemine maavärina tagajärgede likvideerimisel suurendas tema võimu veelgi. Lissaboni linn ehitati üles vähem kui ühe aastaga. 1759. aastal anti talle Oeirase krahvi ja 1770. aastal Pombali markii tiitel.[61]

Carvalho e Melo reformis enamiku Portugali majandusharudest, alustades suhkru- ja teemandikaubandusega. Ta asutas kaks kaubakompaniid, millest üks sai ülesandeks tegeleda kalatööstuse ja -kaubandusega Algarves, teise vastutusalasse kuulus kaubandus Brasiilia põhjaosas. 1756. aastal võttis ta riikliku kontrolli alla portveinikaubanduse. Samuti asutas ta mitmeid uusi tööstusharusid nagu kübaratööstus, lauanõude tööstus, jpm. Ta piiras ka Briti kaupmeestele Portugalis ja selle kolooniates antud laialdasi eesõigusi.[61] Ta reformis riigi maksusüsteemi ja kehtestas universaalse õiguskoodeksi, mis laienes kõigile seisustele.

Kiriku- ja hariduspoliitikas oli tema oluliseks sammuks jesuiitide ordu keelustamine ja jesuiitide väljasaatmine Portugalist 1759. aastal. See võimaldas tal haridussüsteemis suurendada riigi rolli. 1768. aastal seadis ta sisse kuningliku tsensuuri, millele allutati 1771. aastal põhiharidussüsteem, 1772. aastal reformis ta Coimbra Ülikooli.[61]

Hispaania-Portugali sõjas aastatel 1761–1763 toetus ta tugevalt Suurbritannia sõjalisele abile ja sõda lõppes sellele eelnenud status quo taastamisega. Peaministrina reformis Carvalho e Melo ka Portugali maa- ja mereväe.

1773. aastal kaotas ta Portugalis ja Portugali India kolooniates orjanduse. Samuti kehtestas ta riigis piiratud kujul usuvabaduse, lõpetades katoliku kiriku kõrval tegutsenud muude kristlike usuühingute tagakiusamise.

Carvalho e Melo viis oma reformid läbi valgustatud absolutismi vaimus ja kuigi enamik neist tõid Portugalile mitmekülgest kasu, on neid ka kritiseeritud. Tema sammud aitasid tugevdada autokraatiat isikuvabaduste piiramise ja opositsiooni allasurumise kaudu. Ta vaigistas igasuguse kriitika ja süvendas kolooniate majanduslikku ekspluateerimist. Jätkusuutlike valitsemismehhanismide loomise asemel keskendus ta isikliku poliitilise ja majandusliku võimu kasvatamisele.[62] Muidugi ei sallinud tema reforme ka kõrgaadel ja vaimulikkond, kelle õigusi need oluliselt piirasid.

José I surma järel troonile tõusnud Maria I ei sallinud peaministrit ja tagandas Pombali markii 1777. aastal kõigist ametitest. Suur osa tema reformidest tühistati. Kuna Maria I oli vaga naine, lubas ta kohe riiki tagasi ka jesuiidid.[61]

Napoleoni vallutused ja kodusõda muuda

 
Kuningas João VI ajal sai Portugalist riik mitmel mandril

Pärast Maria I vaimuhaiguse süvenemist 1790. aastatel koondus reaalne võim üha enam tema poja, kroonprints João kätte, kes nimetati 1799. aastal ametlikult regendiks ja tõusis ema surma järel 1816. aastal troonile João VI (valitses 1816–1826) nime all.

Portugal osales nii Prantsuse revolutsioonisõdades kui ka neile järgnenud Napoleoni sõdades. See tõi kaasa kahel korral invasiooni Portugali territooriumile. 1801. aastal tungisid Hispaania väed niinimetatud Apelsinide sõja ajal Alentejosse, mille tulemusel kaotas Portugal Hispaaniale Olivenza linna. 1807. aastal tungis Portugali Napoleon I oma vägedega ja kuninglik perekond põgenes Brasiiliasse. Portugalis pidasid aastatel 1808–1811 omavahel võitlusi Prantsusmaa ja Suurbritannia väed, rahu Prantsusmaa ja Portugali vahel sõlmiti ametlikult alles 1814. aastal.[63]

Napoleoni sõdadega algas Portugali ja tema koloniaalimpeeriumi allakäik, mis kestis kuni 20. sajandi teise pooleni.

Kuninglik perekond jäi Brasiiliasse kuni 1821. aastani. 1815. aastal anti Brasiiliale, mis seni oli olnud koloonia staatuses, võrdne positsioon emamaaga. Portugali kuninga ametlikuks tiitliks sai edaspidi Portugali, Brasiilia ja Algarvede kuningas. Samal ajal levisid mõlemal pool ookeani liberaalsed ideed, muuhulgas nõuti konstitutsiooni vatsuvõtmist. Portugalis Portos vallandus 1820. aastal liberaalne revolutsioon, mis sundis kuningat 1821. aastal Portugali tagasi pöörduma ja kinnitama liberaalide poolt vastu võetud riigi esimese põhiseaduse.[63]

1822. aastal püüdis Portugali valitsus Brasiilialt kuningriigi staatust ära võtta, kuid brasiillased ei olnud sellega nõus. Brasiiliasse asevalitsejaks jäänud kroonprints Pedro soovis tagada Bragança dünastia püsimise Brasiilia troonil ja nõustus seetõttu Brasiilia iseseisvumisega. 7. septembril 1822 kuulutas Brasiilia ennast sõltumatuks keisririigiks, mille esimeseks keisriks krooniti Pedro I.[63] Portugal kaotas sellega oma suurima ja rikkaima territooriumi.

Portugalis viisid lahkhelid absolutistide ja konstitutsionalistide vahel 1820. aastatel mässude ja ülestõusudeni, mis kulmineerusid aastatel 1828–1834 toimunud kodusõjaga. Selles said absoluutse monarhia toetajad eesotsas João VI noorema poja Miguel I lüüa ja Portugalist sai lõplikult konstitutsiooniline monarhia Brasiilia keisri Pedro I tütre Maria II (võimul 1834–1853) valitsemise all.[3][64]

Uus koloniaalekspansioon muuda

 
Kindral Mouzinho de Albuquerque oli 19. sajandi Portugali üks tähtsamaid koloniaaladministraatoreid

19. sajandi keskpaigaks oli Portugal kaotanud enamiku asumaid Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Aafrika rannikul püsisid aga Portugali valduses mitmed vanad portugallaste rajatud asulad nagu Luanda, Benguela, Bissau, Lourenço Marques ja Porto Amboim. 19. sajandi teisel poolel keskendus Portugal oma mõjuvõimu laiendamisele nende asustatud punktide ümber, et võistelda teiste Aafrikat koloniseerivate Euroopa riikidega. Kolm prioriteetset piirkonda olid Portugali jaoks Angola, Mosambiik ja Guinea[65].

Berliini konverentsil 1884–1885 määrati Portugali soovil kindlaks tema koloniaalvalduste piirid Aafrikas, et vältida Portugali sajanditepikkuste huvide riivamist olukorras, kus uued ja vanad Euroopa koloniaalriigid püüdsid Aafrikas haarata endale võimalikult palju alasid. Neil kümnenditel rajasid portugallased mitmeid uusi linnu Aafrika sisemaale, näiteks Nova Lisboa, Sá da Bandeira, Silva Porto, Malanje, Tete, Vila Junqueiro, Vila Pery ja Vila Cabral. Linnaehitus jätkus ka Aafrika rannikul, kus asutati Beira, Moçâmedes, Lobito, João Belo, Nacala ja Porto Amélia. 19. sajandi lõpus hakati ranniku ja sisemaa vahele rajama raudteeliine, näiteks Benguela raudtee Angolas ja Beira raudtee Mosambiigis.

1890. aasta Suurbritannia ultimaatum puudutas samuti Aafrika kolooniaid ning rikkus sõbralikke suhteid Portugali ja Suurbritannia vahel. Selle ultimaatumi põhjal kohustus Portugal oma väed välja tõmbama aladelt Angola ja Mosambiigi vahel, kuhu britid kavatsesid rajada Kaplinnast Kairosse kulgeva raudtee. Portugal oli need alad (tänased Sambia ja Zimbabwe) kandnud juba oma roosale kaardile ja oleks nii saanud Aafrika kahel rannikul asuvad kolooniad ühendada. Suurbritannia ultimaatumi tõttu sellest plaanist siiski loobuti. Portugali ja Suurbritannia asumaade piirid Aafrikas määrati lõplikult kindlaks 1891. ja 1899. aasta lepingutega, mis taastasid ja kindlustasid vanade liitlaste head suhted. 20. sajandi alguseks kuulus Portugalile umbes 8% kogu Aafrikast.[65]

Samal ajal süvenesid emamaal majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised probleemid, kuid lahendusi neile ei suudetud leida. Stagnatsiooni olukorras andis 1890. aasta ultimaatum üha ebapopulaarsemale monarhiale veel täiendava löögi ja tugevdas riigis vabariiklaste positsioone. Portugali kuningavõimu autoriteet nõrgenes veelgi pärast 1906. aastal kehtestatud peaminister João Franco diktatuuri ja 1. veebruaril 1908 toimunud atentaati, milles hukkusid nii kuningas Carlos I kui ka kroonprints Luís Filipe.[65]

Lähiajalugu muuda

Vabariigi loomine muuda

 
1910. aasta revolutsioon ei leidnud algul laialdast toetust ja arvati, et see kukub läbi

Pärast edukat atentaati kuningale ja troonipärijale 1908. aastal tuli võimule Carlos I noorem poeg Manuel II, kes 18-aastasena ei olnud piisavalt tugev valitseja, et ühendada omavahel rivaalitsevaid poliitilisi rühmitusi. Toetus monarhiale üha vähenes ja augustis 1910 toimunud parlamendivalimistel saavutasid vabariiklased võidu nii Lissabonis kui ka Portos. Kui 3. oktoobril 1910 mõrvas vaimuhaige patsient vabariiklaste ühe nimekama juhi, psühhiaater Miguel Bombarda, kasutati seda ettekäändena juba varem kavandatud revolutsiooni vallapäästmiseks. Osa sõjaväelasi ühines revolutsionääridega ja 5. oktoobril 1910 kuulutati Lissaboni linnavalitsuse rõdult välja Portugali Vabariik. Kuningas Manuel II põgenes oma jahtlaeval esmalt Gibraltarisse ja sealt Suurbritanniasse, kuhu ta jäi oma surmani 1932. aastal.[65]

Portugali Vabariigi ajutiseks riigipeaks sai tuntud kirjanik Teófilo Braga. Võeti vastu uus valimisseadus ja selle alusel valiti põhiseaduslik assamblee, mis võttis 20. augustil 1911 vastu Portugali Vabariigi esimese põhiseaduse. 24. augustil astus ametisse riigi esimene põhiseaduslikult valitud president Manuel José de Arriaga. Paraku ei suutnud vabariik lahendada monarhialt päritud majanduslikke ja poliitilisi probleeme ning Portugalist kujunes üks Euroopa kõige ebastabiilsemaid demokraatiaid.[66]

Vabariiklased ise olid sisemiselt lõhestatud ja jagunesid 1912. aastal kolme tiiva vahel. Palju vastuolusid tekitas ka vabariikliku valitsuse raevukalt kirikuvastane poliitika, mille alusel saadeti riigist välja vaimulikud ordud, konfiskeeriti nende varad ja keelustati koolides usuõpetus. Juba oktoobris 1911 püüdsid Henrique de Paiva Couceiro juhitud monarhistid võimu haarata, kuid see katse kukkus läbi. Esimene riigipööre, millesse oli segatud ka sõjavägi, leidis aset juba 1915. aastal. Detsembris 1917 kehtestas major Sidónio Pais oma diktatuuri, kuid aasta hiljem ta mõrvati. See sündmus vallandas jaanuaris 1919 lühikese kodusõja vabariiklaste ja monarhistide vahel, millest sai viimane ebaõnnestunud katse taastada kuningavõimu. Poliitiline ebastabiilsus ei vähenenud ka nüüd, selle jätkumist soodustasid neli tegurit: (1) poliitiliste jõudude äärmine lõhestatus, (2) poliitiliste rühmituste lojaalsus isikutele, mitte ideedele, (3) suured erinevused maaomandis riigi lõuna- ja põhjaosa vahel, (4) majandusliku arengu koondumine pealinna ja provintside vaesumine.[66]

Esimeses maailmasõjas osales Portugal alates 1916. aastast Antandi poolel.[3]

Autoritaarne režiim muuda

 
Peaminister António Salazar valitses Portugali kokku 36 aastat

28. mail 1926 toimus veretu sõjaväeline riigipööre, millega pandi alus Euroopa kõige pikemale autoritaarsele režiimile. 1926. aasta jooksul konsolideeris võimu oma kätte kindral António Óscar Carmona, kes jäi Portugali presidendiks kuni surmani 1951. aastal.[66]

Majandusliku olukorra halvenedes nimetas Carmona 1928. aastal rahandusministriks Coimbra Ülikooli majandusõppejõu António de Oliveira Salazari, kes suutis üle pika aja viia riigieelarve ülejääki ja teha koostööd äärmiselt erinevate poliitiliste jõududega. Juulis 1932 nimetati Salazar peaministriks ja ta jäi sellesse ametisse kuni 1968. aastani. Kuigi Portugal oli formaalselt presidentaalne vabariik, koondus tegelikkuses nüüd võimutäius üha enam peaministri kätte.[66]

1933. aastal hakkas Salazar üles ehitama korporatiivset riigikorraldust, mis sai tuntuks nime all Estado Novo ('uus riik'). Selle põhimõtted sätestati ka uues põhiseaduses. Praktikas taastas uus režiim katoliku kiriku privileegid, viis sisse tsensuuri, lõi ametkonnad poliitilise propaganda tegemiseks ja hakkas taga kiusama poliitilisi vastaseid. Parteid keelustati ja asendati ühiskondliku organisatsiooniga Rahvuslik Liit.[66]

Välispoliitikas säilitas Salazari valitsus Portugali neutraalsuse, kuigi Hispaania kodusõjas toetati varjatult Francisco Franco juhitud vägesid. Teises maailmasõjas oli Portugal üks vaid viiest Euroopa riigist, mis säilitasid neutraalsuse. Varjatult toetati siiski Suurbritanniat ja 1943. aastal anti vastavalt kahe riigi liidulepingule brittide kasutusse mereväebaasid Assooridel. 1949. aastal sai Portugalist NATO asutajaliige, kuid diktatuuririigina võeti ta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vastu alles 1955. aastal.[66]

Portugal püsis Lääne-Euroopa vaeseima riigina, kuid Salazari valitsus arendas sihikindlalt majandust, vähendades riigi välisvõlga ja sõltuvust välisinvesteeringutest, eriti Suurbritannia majanduslikust mõjust. Perioodil 1960–1973 saavutati üsna kiire majanduskasv, keskmiselt 5–7% aastas. Suurt rõhku pandi infrastruktuuri arendamisele, kuid haridus- ja sotsiaalvaldkond jäid raha eraldamisel vaeslapse ossa.[66] Portugallasi hakati ümber asustama ka asumaadele, eriti Angolasse ja Mosambiiki, et aidata kaasa sealsele majanduslikule arengule ning rõhutada seda, et Portugal pole koloniaalimpeerium, vaid lihtsalt riik mitmel mandril.

 
Portugali sõdurid Angolas

Olukord asumaades teravnes alates 1940. aastate teisest poolest. Pärast India iseseisvumist 1947. aastal tekkisid püüdlused Indiaga ühinemiseks sealsetes Portugali kolooniates. 1954. aastal kuulutasid Dadra ja Nagar Haveli elanikud ennast India valitsuse varjatud toetusel Portugalist sõltumatuks ja ühinesid Indiaga.[67] See viis 1955. aastal diplomaatiliste suhete katkemiseni India ja Portugali vahel. 1961. aastal annekteeris India Goa ning Damani ja Diu, Portugali viimased kolooniad Indias.[66] Selle raames toimusid ka relvastatud kokkupõrked Portugali ja India relvajõudude vahel. Portugal ei tunnistanud nende alade annekteerimist ja nende kohad Portugali parlamendi alamkojas säilitati kuni 1974. aasta revolutsioonini.

Samal, 1961. aastal algas koloniaalimpeeriumi murenemine Aafrikas, kui Dahomee Vabariik annekteeris Portugalile kuulunud São João Baptista de Ajudá. Aastatel 1961–1964 puhkesid relvakokkupõrked ka iseseisvust taotlevates Angolas, Mosambiigis ja Portugali Guineas. Kuna Salazar ei nõustunud mingisuguse dekoloniseerimisega, suurendas ta Portugali vägede kohalolekut Aafrika kolooniates ning andis korralduse iseseisvusliikumised maha suruda. Neid relvakonflikte nimetatakse Portugali koloniaalsõjaks ja need kestsid kuni autoritaarse režiimi kukutamiseni 1974. aastal.[66]

1968. aastal pärast Salazari tabanud insulti peaministriks nimetatud Marcello Caetano üritas režiimi liberaliseerida, taastas osaliselt mitmeparteisüsteemi ja suurendas isikuvabadusi, kuid jätkas kaotusele määratud koloniaalsõda Aafrikas, mis laostas Portugali majanduslikult ja viis režiimi languseni.[68]

Demokraatia taastamine muuda

  Pikemalt artiklis Nelgirevolutsioon
 
Pärast nelgirevolutsiooni said kaardil tumepunasega märgitud alad iseseisvuse

Portugali valitsus ja armee avaldasid dekoloniseerimisele edukalt vastupanu kuni 25. aprillini 1974, kui Lissabonis toimunud veretu riigipööre, mis on tuntud nelgirevolutsiooni nime all, kukutas Marcello Caetano valitsuse ja avas Portugali kolooniatele tee iseseisvusele. Revolutsiooni organiseerisid 200–300 ohvitseri, kes ei olnud rahul koloniaalsõja kulgemisega ega uskunud, et kolooniaid saab relvajõul sundida Portugali võimu alla jääma.[68]

Pärast Caetano kukutamist ja eksiili saatmist haaras see ohvitseride rühmitus, mis kandis nime Relvajõudude Liikumine (Movimento das Forças Armadas), ise riigis võimu, moodustas rahvusliku päästmise hunta ja alustas üleminekuprotsessi demokraatlikule riigikorrale. Üleminekuperiood kestis kaks aastat (1974–1976) ja seda iseloomustasid poliitilised lahkhelid ning vastuolud ka võimu haaranud sõjaväelaste endi seas. 1975. aastal saavutasid Relvajõudude Liikumise üle kontrolli marksistlikud jõud, kes olid seotud Portugali Kommunistliku Parteiga. Rahvusliku päästmise hunta asendati kindral Francisco da Costa Gomesi juhitud revolutsiooninõukoguga, mis viis läbi kiire dekoloniseerimise (1975. aasta lõpuks olid kõik Portugali kolooniad saanud iseseisvuse) ja algatas majanduses massiivse riigistamise.[68] Kiire dekoloniseerimine tõi kaasa valgete portugallaste massilise tagasipöördumise kodumaale – kokku pöördus kodumaale sel perioodil tagasi üle 1 miljoni kolonisti.[69][70] Kõik see kahjustas oluliselt Portugali majandust.

Aprillis 1976 võeti vastu sotsialismi ideoloogiast kantud uus põhiseadus. Samal aastal toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Esimesed neli aastat valitsesid Portugali ebastabiilsed, enamasti vasakpoolsed koalitsioonivalitsused. Portugali majanduslik olukord üha halvenes ning aastatel 1977–1978 ja 1983–1985 oldi sunnitud osalema Rahvusvahelise Valuutafondi stabilisatsiooniprogrammides. Poliitiline olukord hakkas stabiliseeruma pärast 1980. aasta parlamendivalimisi. 1982. ja 1989. aastal parandati oluliselt põhiseadust, võttes sellest välja otseselt sotsialistlikud põhimõtted. Ellu hakati viima ka äärmiselt vajalikke majandusreforme. 1986. aastal toimunud presidendivalimistel valiti presidendiks Sotsialistliku Partei kandidaat, mitmekordne peaminister Mário Soares, kellest sai pärast kuuekümneaastast vaheaega esimene tsiviilisik Portugali presidendi ametikohal.[71] Seda võib pidada Portugali demokraatiale ülemineku protsessi lõpuks.

Eurointegratsioon muuda

 
Lissaboni lepingu allkirjastamine 2007. aastal

Peaminister Mário Soares oli avanud juba 1977. aastal liitumisläbirääkimised Euroopa Ühendusega ja konservatiivse peaministri Aníbal Cavaco Silva (ametis 1985–1995) valitsusajal sai Portugalist 1. jaanuaril 1986 Euroopa Ühenduse liige.[71] Riigis läbi viidud majandusreformid, sealhulgas riigistatud ettevõtete erastamine, aga ka eurointegratsioon ja sellega kaasnenud majandusabi Portugalile kui toona ühenduse ühele vaesemale liikmele aitas pöörata Portugali majanduse uuele kasvule.

1999. aastal loovutas Portugal Hiinale oma viimase koloniaalvalduse Macau ja 2002. aastal tunnustati ametlikult oma endise koloonia Ida-Timori iseseisvust.[71] 1998. aastal toimus Lissabonis maailmanäitus Expo '98.

Mis puudutab eurointegratsiooni, siis 1999. aastal liitus Portugal euroga (sularahana tuli see kasutusele 1. jaanuarist 2002).[71] Aastatel 2004–2014 oli Portugali poliitik José Manuel Durão Barroso Euroopa Komisjoni president. 1992., 2000. ja 2007. aastal oli Portugal Euroopa Liidu eesistujariik. 1. detsembril 2009 jõustus Euroopa Liidu ühe aluslepinguna Portugali pealinnas allkirjastatud Lissaboni leping.

Vaatamata edukale eurointegratsioonile andsid Portugalis tunda mitmed struktuursed majandus- ja sotsiaalprobleemid – suur tööpuudus, suhteliselt madal haridustase keskealiste inimeste seas, ebaefektiivne põllumajandus, varandusliku ebavõrdsuse kasv, avaliku sektori ülepaisutatus ja suur võlakoormus.[71] 2007.–2008. aasta suure majandussurutise tingimustes halvenes Portugali majanduslik olukord märkimisväärselt. Sellele 2010. aastal järgnenud Euroopa võlakriis kutsus Portugalis esile oma võlakriisi, mis sundis riiki ellu viima karmi kärpepoliitikat ning paluma taas abi Euroopa Liidult ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Alates 2013.–2014. aastast on Portugali majandus- ja finantssektor näidanud paranemise märke, kuid kriisi mõjud püsivad ühiskonnas siiani.[72]

Viited muuda

  1. ↑ Disney, A. R. 2009, 5.
  2. ↑ Disney, A. R. 2009, 6.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Portugal. – Eesti Entsüklopeedia, 7: Nõuk–Rah. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, 425.
  4. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 17–18.
  5. ↑ Disney, A. R. 2009, 15.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 19.
  7. ↑ 7,0 7,1 Disney, A. R. A History of Portugal and the Portuguese Empire: From Beginnings to 1807. Vol. I Cambridge University Press, 2009, 14.
  8. ↑ Disney, A. R. 2009, 18.
  9. ↑ Disney, A. R. 2009, 20.
  10. ↑ Disney, A. R. 2009, 22.
  11. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 19–20.
  12. ↑ Disney, A. R. 22–23.
  13. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 20.
  14. ↑ Disney, A. R. 2009, 24.
  15. ↑ Disney, A. R. 2009, 30.
  16. ↑ Disney, A. R. 2009, 33.
  17. ↑ Disney, A. R. 2009, 34–35.
  18. ↑ Disney, A. R. 2009, 35–37.
  19. ↑ Disney, A. R. 2009, 37–39.
  20. ↑ Disney, A. R. 2009, 40–42.
  21. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 22.
  22. ↑ Disney, A. R. 2009, 51–53.
  23. ↑ Disney, A. R. 2009, 53–57.
  24. ↑ Disney, A. R. 2009, 55.
  25. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 23.
  26. ↑ Disney, A. R. 2009, 57–58.
  27. ↑ Livermore, H. V. A New History of Portugal. Cambridge University Press, 1969, 32–33.
  28. ↑ 28,0 28,1 Lay, Stephen. The Reconquest Kings of Portugal: Political and Cultural Reorientation on the Medieval Frontier. Palgrave Macmillan, 2009, 7.
  29. ↑ Lay, Stephen. The Reconquest Kings of Portugal: Political and Cultural Reorientation on the Medieval Frontier. Palgrave Macmillan, 2009, 8–9.
  30. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 24.
  31. ↑ Anderson, James M. The History of Portugal. Greenwood Press, 2000, 25.
  32. ↑ Disney, A. R. 2009, 74–75.
  33. ↑ Lay, Stephen. The Reconquest Kings of Portugal: Political and Cultural Reorientation on the Medieval Frontier. Palgrave Macmillan, 2009, 79–80.
  34. ↑ Disney, A. R. 2009, 75.
  35. ↑ Lay, Stephen. The Reconquest Kings of Portugal: Political and Cultural Reorientation on the Medieval Frontier. Palgrave Macmillan, 2009, 81, 141–142.
  36. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. Португалия: дороги истории. Москва. Наука, 1990, 28–29.
  37. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 31–32.
  38. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 33–34.
  39. ↑ Concordat Catholic Encyclopedia (vaadatud 15.04.2015)
  40. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 37–38.
  41. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 45.
  42. ↑ History of the Relations between Portugal and England The Anglo Portuguese Society (vaadatud 15.04.2015)
  43. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 61–77.
  44. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 88.
  45. ↑ Discovery of the Achipelago of Madeira Madeira Islands (vaadatud 16.04.2015)
  46. ↑ History of the Azores Azores Web (vaadatud 16.04.2015)
  47. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 91–92.
  48. ↑ Treaty of Tordesillas. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 16.04.2015)
  49. ↑ The Portuguese Explorers Memorial University of Newfoundland (vaadatud 16.04.2015)
  50. ↑ Corte-Real, Gaspar Dictionary of Canadian Biography. Volume I (1000–1700) (vaadatud 16.04.2015)
  51. ↑ Tremlett, Giles. Another nail in Cook's coffin as map suggests he was pipped by Portugal The Guardian, 22.03.2007 (vaadatud 16.04.2015)
  52. ↑ Debusmann, Bernd. Kangaroo in 400-year-old manuscript could change Australian history The Daily Telegraph, 15.01.2014 (vaadatud 16.04.2015)
  53. ↑ Perry, Michael. Map proves Portuguese discovered Australia: new book Reuters, 21.03.2007 (vaadatud 16.04.2015)
  54. ↑ Lines of Demarcation Strait Through: Magellan to Cook & the Pacific. Princeton University Library, 2010 (vaadatud 16.04.2015)
  55. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 101–104.
  56. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 104.
  57. ↑ 57,0 57,1 Portugal: Union of Spain and Portugal 1580–1640. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 17.04.2015)
  58. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 108.
  59. ↑ Варьяш, О. И.; Черных, А. П. 1990, 121.
  60. ↑ 60,0 60,1 Portugal: The house of Bragança, 1640–1910. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 17.04.2015)
  61. ↑ 61,0 61,1 61,2 61,3 61,4 Portugal: The 18th Century. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 17.04.2015)
  62. ↑ Maxwell, Kenneth. Pombal, Paradox of the Enlightenment. Cambridge, Cambridge University Press, 1995, 83, 91–108, 160–62.
  63. ↑ 63,0 63,1 63,2 Portugal: The French Revolutionary and Napoleonic Wars. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 17.04.2015)
  64. ↑ Portugal: The War of the Two Brothers. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 17.04.2015)
  65. ↑ 65,0 65,1 65,2 65,3 Portugal: Overseas Empire. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 17.04.2015)
  66. ↑ 66,0 66,1 66,2 66,3 66,4 66,5 66,6 66,7 66,8 Portugal: The First Republic, 1910–26. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 18.04.2015)
  67. ↑ Lele, P. S. Dadra and Nagar Haveli: past and present. Usha P. Lele, 1987.
  68. ↑ 68,0 68,1 68,2 The New State After Salazar. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 18.04.2015)
  69. ↑ Flight from Angola The Economist, 16.08.1975 (vaadatud 18.04.2015)
  70. ↑ Dismantling the Portuguese Empire Time Magazine, 07.07.1975 (vaadatud 18.04.1975)
  71. ↑ 71,0 71,1 71,2 71,3 71,4 Portugal: The 1976 Constitution and subsequent reforms. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 18.04.2015)
  72. ↑ Portugal: Sovereign debt crisis. – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 18.04.2015)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Portugali_ajalugu&oldid=6572525"