Porfüür

Porfüür (vanakreeka keelest πορφύρα porphýra, 'purpurtigu', 'purpurvärv') on mis tahes vulkaaniline kivim, mille peeneteralises põhimassis sisalduvad suuremad kristallid (porfüüriline struktuur).

Kunstiajaloo kontekstis kasutatakse sõna enamasti "keiserliku" punase porfüüri kohta (itaalia keeles porfido rosso antico), mida kasutati Vana-Roomas ja Bütsantsis dekoratiivkivina.

Tänapäevases geoloogiasõnavaras kasutatakse sõna "porfüür" või "porfüriit" enamasti järelliitena, mis tähistab teatava struktuurse väljanägemisega kivimeid. Vastavalt kivimi keemilisele koostisele jagatakse kivimid porfüürideks ja porfüriitideks. Porfüürid on happelise, porfüriidid aga aluselise koostisega. Porfüürides moodustavad porfüürilise struktuuri päevakivid, porfüriitides aga plagioklassid.

Ajaloost muuda

Kauni värvi ja tekstuuri tõttu on porfüür olnud juba vanaajal armastatud dekoratiivkivi.

Porfüüri kasutati juba Vana-Egiptuses, seda toodi Mons Porphyritesest, teateid sellest leiab Plinius Vanema "Loodusloos".^[1] Mons Porphyrites oli väga kaua kivimi ainuke leiukoht, arvatavasti töötas kaevandus vaheaegadega ajavahemikul 29–335 pKr.^[2] Kaevandusest lääne poole Niiluse ääres asuvasse Qenasse (antiikajal Maximianopolis) viivat teed kirjeldas esimesena Strabon, Ptolemaios kandis selle 2. sajandil Via Porphyritese ('Porfüüritee') nime all oma maailmakaardile ja selle nime all tuntakse seda tänapäevani.

Porfüüri laiem kasutus jääb Vana-Rooma aega, materjal oli väga hinnatud nii Rooma tetrarhia ajal kui ka Bütsantsis. Itaalia looduslikke porfüürileiukohti toona ei teatud, nii et kõik Rooma ehitiste porfüürsambad, imperaatorite büstide porfüürtoogad ja Rooma panteoni porfüürpaneelid olid pärit Mons Porphyritise kaevandusest.^[1] Kivimi violetjaspunakas värvus seostus keiserliku purpuriga ja seda kasutati eelkõige keisritele mõeldud arhitektuuris ja skulptuuris. Tuntud näited hilisantiigist on Nelja tetrarhi kujud Veneetsia Püha Markuse katedraali nurgal ja Liibanonis Baalbeki Jupiteri templi monoliitsed sambad. Porfüüri kasutati ka Bütsantsi keiserlikes ehitistes, nagu Konstantinoopoli suur palee^[3] ja Hagia Sophia^[4]. Constantinus Suure vastuvõturuumides oli purpursest porfüürist põrandaosad, millele ainult keiser tohtis astuda; keisri pojad sünnitati porfüürseintega tubades (Πορφυρογέννητος, Porphyrogennētos tähendab purpuris või purpurtoas sündinut) ja valitsejad sängitati pärast surma porfüürist sarkofaagidesse. Bütsantsi eeskuju järgisid Püha Rooma riigi ja Sitsiilia kuningad: Palermo toomkirikus seisavad keisrite Heinrich VI ja Friedrich II ning Sitsiilia valitsejate Roger II ja Constance d'Hauteville'i porfüürsarkofaagid, samuti nagu Guglielmo I di Sicilia sark Monreale toomkirikus.

Porfüürist altareid, ehisvaase ja purskkaevubasseine hakati renessansi ajal uuesti kasutama ja neid on avastatud Itaaliast küllalt kaugelt, koguni Kiievist.^[5] Rooma Peetri kirikus märgib porfüürketas põrandas kohta, kus olevat kroonitud Karl Suur.

4. sajandil unustati Mons Porphyritise kaevandus. Tänapäeval on teada porfüürileiukohad paljudes Euroopa maades: Itaalias Trentino lähedal ja Lõuna-Tiroolis, Saksamaal Tüüringi metsas, Kirde-Saksimaal ja Saale piirkonnas, Norras Oslo lähedal ning Ameerikas Argentinas ja Mehhikos.

Porfüüri suure survetugevuse ja vastupidavuse tõttu kasutatakse seda tänapäeval sageli sillutiskivina.^[6]

Punasest porfüürist kunstiteoseid muuda

Minerva büst 2. sajandist (17. sajandi täiendustega), Louvre
Romuluse templi portaal Roomas, 309. a
Theoderichi sarkofaagiks olnud porfüürist Rooma vann (labrum) Theoderichi mausoleumis
Rooma porfüürsambad Sant'-Apollinare Nuovo basiilikas Ravennas
Magdeburgi toomkiriku ristimiskivi, spolia Rooma purskkaevust^[7]
Neli tetrarhi Veneetsia Püha Markuse katedraali seinas
Friedrich II ja Roger II sarkofaagid Palermo toomkirikus
Sitsiilia Guglielmo I haud Monreale toomkirikus