Populatsioonigeneetika

Populatsioonigeneetika on geneetika haru, mis uurib geenide ja nende alleelide sageduste jaotust ja muutumist populatsioonides nelja põhilise evolutsioonimehhanismi tagajärjel: looduslik valik, geenitriiv, geenisiire ja mutatsioon. Võetakse arvesse ka rekombinatsioon, alampopulatsioonide (deemide) teke ja populatsioonistruktuur. Selle abil üritatakse seletada ka kohastumist ja liikide teket. Populatsioonigeneetikas leiavad laialdast rakendust mitmed statistilised uurimismeetodid ja valemid. Populatsioonigeneetika oli üheks alustalaks sünteetilise evolutsiooniteooria tekkele, mille loojateks olid Sewall Wright, J. B. S. Haldane ja R. A. Fisher.

Algselt koosnes populatsioonigeneetika suures osas matemaatikast, kuid tänapäeval sisaldab see ka teoreetilist mõtlemist, laboritööd ja proovide kogumist.

PõhimõttedRedigeeri

 
Biston betularia f. typica on kase-kedrikvaksiku valgekehaline vorm
 
Biston betularia f. carbonaria on mustakehaline kase-kedrikvaksiku vorm

Populatsioonigeneetika on teadusharu, mis uurib alleelide sagedusi ja vastastikmõju populatsioonides. [1] Seksuaalselt paljunev populatsioon on rühm organisme, milles iga paar suudab anda järglasi. See eeldab, et kõik liikmed kuuluvad samasse liiki ja elavad üksteise lähedal. [2] Näiteks loetakse üheks populatsiooniks ühes isoleeritud metsas elutsevad samast liigist kase-kedrikvaksikud. Selles populatsioonis olev geen võib esineda mitmes vormis, mis põhjustab erinevuse populatsiooni fenotüüpide vahel. Kase-kedrikvaksiku värvuse eest vastutavad kaks alleeli: must ja valge. Kõik geeni alleelivariandid moodustavad antud populatsiooni geenifondi. Alleelisageduste muutumist populatsioonis võib nimetada mikroevolutsiooniks. Näiteks alleel, mis määrab musta värvuse, muutub tavalisemaks.

Hardy-Weinbergi seadusRedigeeri

 
Kahe alleeli sagedused Hardy–Weinbergi järgi: horisontaalne telg on alleelide p ja q sagedused ja vertikaalne telg näitab genotüübisagedusi. Iga joon tähistab üht võimalikku genotüüpi

Looduslik valik tingib evolutsiooni ainult juhul, kui populatsioonis on piisavalt geneetilist variatsiooni. Enne, kui Mendel tegi oma avastused geneetilise pärandumise kohta, oli üheks levinumaks hüpoteesiks segunev pärandumine. Probleemiks oli geneetilise variatsiooni kiire kadumine ajas, mis muudab evolutsiooni loodusliku valiku mõjul ebatõenäoliseks. Hardy-Weinbergi seadus (H-W seadus) seletab, kuidas säilib variatsioon Mendeli seadusi järgivas populatsioonis. H-W seaduse kohaselt püsivad alleelisagedused (geneetiline variatsioon) populatsioonis muutumatuna, kui puuduvad valiku, mutatsioonide, rännete ja geenitriivi mõjud.[3] Hardy-Weinbergi "tasakaal" viitab sellele alleelisageduste stabiilsusele ajas.

Teine osa H-W seaduses puudutab ühe generatsiooni vaba paaritumist. Sel juhul on alleelisageduste põhjal võimalik ennustada genotüüpide sagedusi. Lihtsaim variant on üksik lookus kahe alleeliga. Dominantset alleeli tähistatakse tähega A ja retsessiivset tähega a ning nende sagedused on vastavalt p ja q.
Sagedus(A) = p;
Sagedus(a) = q;
p + q = 1.
Kui populatsioon on H-W tasakaalus, siis:
AA homosügootide sagedus populatsioonis oleks sagedus(AA) = p2
Aa heterosügootide sagedus populatsioonis oleks sagedus(Aa) = 2pq
aa homosügootide sagedus populatsioonis oleks sagedus(aa) = q2

Neli evolutsioonimehhanismiRedigeeri

Looduslik valikRedigeeri

 
Loodusliku valiku näide mutatsioonide abil

Looduslik valik on fakt, mille kohaselt mõni omadus muudab organismi ellujäämise ja paljunemise tõenäolisemaks. Populatsioonigeneetika kirjeldab kohasust kui tõenäosust ellu jääda ja järglasi anda. Kohasus antakse tavaliselt valemiga
 
, kus s on valiku koefitsient. Looduslik valik mõjub fenotüüpidele ja koos sellega ka alleelide sagedustele. Kohasemad alleelid muutuvad sagedasemaks, sest neil on järglaste saamiseks mingi eelis. Sel viisil muudab looduslik valik kohasuste erinevused alleelisageduste muutuseks järgnevates generatsioonides.

Enne populatsioonigeneetika ilmumist oldi skeptilised selle suhtes, et kohasuste väikesed erinevused võiksid viia suuremate muutusteni evolutsioonis.[4]

Populatsioonigeneetika lahendab selle, võrreldes valikut geenitriiviga. Looduslik valik on tugevam, kui s on suurem kui 1 jagatud efektiivse populatsiooni suurusega.
 
Kui see tingimus on täidetud, siis võimalus, et uus kasulik mutatsioon kinnistub populatsioonis, on võrdne 2s. [5][6] Aeg, mis kulub sellise alleeli fikseerumiseks, sõltub natuke geenitriivist ja on ligikaudu võrdeline
  [7]

GeenitriivRedigeeri

Geenitriiv on alleelisageduste juhuslik muutus populatsioonis. [8] Järglaste alleelid moodustuvad juhuslikult vanemate alleelide seast. [9] Geenitriiv võib viia mõne geenivariandi täieliku kadumiseni ja sellega vähendada liigisisest variatsiooni. Vastupidi looduslikule valikule, mis teeb mõned geeniteisendid enam või vähem levinuks vastavalt nende paljunemise edukusele, [10] ei sõltu geenitriiv keskkonna ega kohanemise survest ja võib anda paljunemise seisukohast kasulikke, neutraalseid või kahjulikke tulemusi.

Geenitriiv mõjub intensiivsemalt vähem esindatud alleelidele kui sagedasematele. Teadlased vaidlevad selle üle, kumb on evolutsioonis olulisem, kas geenitriiv või looduslik valik. Ronald Fisher oli seisukohal, et geenitriiv mängib ainult väikest rolli evolutsioonis, ja see vaade jäi domineerivaks mitmekümneks aastaks. 1968. aastal võttis Motoo Kimura uuesti teema üles oma neutraalse molekulaarevolutsiooniteooriaga, mis väidab, et suurem osa muutustest geneetilises materjalis on tingitud neutraalsetest mutatsioonidest ja geenitriivist. [11] Seda on kritiseerinud John H. Gillespie[12] ja Will Provine, kelle sõnul on looduslikul valikul aheldatud piirkondades suurem stohhastiline jõud. Geenitriivi vaatlemiseks kasutatakse populatsioonigeneetikas hargnevaid protsesse või hajumise valemit, millega kirjeldatakse muutusi alleelisagedustes.[13] Neid lähenemisi kasutatakse tavaliselt koos Wright-Fisheri ja Morani mudelitega. Kui eeldame, et geenitriiv on ainus evolutsioonijõud, mis mõjub alleelile, siis pärast t generatsiooni on programmiga simuleeritud populatsioonides alleelisageduste erinevus Vt

 

p ja q on alleelide algsagedused.

Geenisiire ja -ülekanneRedigeeri

Geenisiire ehk geenivool on geenide vahetus populatsioonide ulatuses, mis on üldjuhul samast liigist. [14] Näideteks sobivad migratsioon, organismide aretus või õietolm. Geenide ülekanne sisaldab hübriidorganismide teket ja horisontaalset geeniülekannet. Sisseränne võib muuta alleelisagedusi ja tuua uut geneetilist variatsiooni populatsiooni. Väljaränne seevastu võib mitmekesisust vähendada.

ReproduktsioonibarjäärRedigeeri

Populatsioonide laienedes tekib olukordi, kus keskkonna erinevuse tõttu hakkavad äärealadel lahknema uued liigid. Kui geenivool on piiratud mäestike, suurte veekogude või pikkade distantside tõttu, siis pika aja möödudes ei pruugi enam erinevatelt aladelt pärit isendid järglasi saada. Isegi inimese loodud ehitised, näiteks Suur Hiina müür, on pidurdanud taimede geenisiiret. [15] Olenevalt sellest, kui kaugele on kaks liiki lahknenud viimasest ühisest eellasest, võib veel järglaste saamine olla võimalik – hobusemära ja eeslitäku paaritamisel saame muula. [16] Sellised hübriidid on üldjuhul viljatud, kuna kahel erineval kromosoomikomplektil on suuri raskusi omavahelise paardumisega meioosis. Sel juhul võivad lähedasemad liigid omavahel tihti paarduda, aga hübriidid satuvad ebasoodsa valiku alla ja nad kaovad evolutsiooniga. Kuigi vahel moodustub ka edukaid hübriide, on nende omadused kas segu vanemate tunnustest või on neil täiesti uus fenotüüp. [17] Hübridiseerumise olulisus uute loomaliikide tekkel pole veel selge, aga on teada juhtumeid mitmesuguste loomade kohta. [18] Eriti hästi uuritud liik on hall puukonn. [19] Taimedel on hübridisatsioonil liigi tekkes oluline koht, sest taimed taluvad polüploidiat (rohkem kui kaks kromosoomi koopiat) paremini kui loomad. [20][21] Polüploidia on hübriidides oluline, sest lubab kahel erineval kromosoomikomplektil paarduda meioosis identse partneriga. [22] Polüploidsetel organismidel on ka rohkem geneetilist mitmekesisust, mis vähendab lähisugulaste paardumisel (inbriiding) tekkivat survet väikestes populatsioonides. [23]

Geneetiline struktuurRedigeeri

Migratsiooni füüsilised piirangud koos populatsioonide vähese liikuvuse ja laienemisega (vagility) ning kalduvusega tagasi sünnikohta pöörduda (philopatry) ei lase populatsioonidel looduses olla nii geneetiliselt läbipõimunud kui juhuslike mudelite (panmixy) põhjal võiks väita. [24] Struktuursemad on sellised geograafilised piirkonnad, kus indiviidid on omavahel lähemas suguluses kui need, kes on juhuslikult valitud üldisest populatsioonist. [25] Seda võib põhjustada migratsioon ajaloolise kliimamuutuse tõttu või liigi leviku laienemine.

Horisontaalne geeniülekanneRedigeeri

  Pikemalt artiklis Horisontaalne geeniülekanne

Horisontaalne geeniülekanne on geneetilise materjali kandumine ühest organismist teise, kes ei ole esimese järglane. Kõige sagedamini võib seda näha bakteritel. [26] Meditsiinis tähendab see antibiootikumiresistentsuse levikut. Kui ühel liigil on tekkinud resistentsus, levib see kiiresti erinevate bakteriliikide vahel.[27] Horisontaalne geeniülekanne võib toimuda bakterist eukarüooti, näiteks pagaripärmi Saccharomyces cerevisiae ja adzuki oapõrnika Callosobruchus chinensis vahel. [28][29] Üks näide mahukamast ülekandest on partenogeneesi abil paljunevad lestalised bdelloid rotifers, kes võisid saada hulga geene bakteritelt, seentelt ja taimedelt. [30]Viirused suudavad ka DNA-d kanda organismide vahel, mis lubab geenide ülekannet bioloogiliste domeenide vahel. [31] Suured ülekanded võisid toimuda ka eukarüootse ja prokarüootse raku eellastes, kui tekkisid rakuorganellid kloroplast ja mitokonder. [32]

MutatsioonRedigeeri

Mutatsioon on parim allikas geneetilise mitmekesisuse jaoks uute alleelide näol. Sellel võib olla erinevaid tagajärgi: ei oma mingit mõju, muudab geeni produkti või geen lakkab toimimast. Puuviljakärbse Drosophila melanogaster näitel on märgatud: kui mutatsioon mõjutab valku kodeerivat geeni, siis see on 70% tõenäosusega kahjulik, ülejäänud juhtudel ei muuda midagi või on kohasusele vähesel määral kasulik. [33] Mutatsioonid võivad olla osalised suurte DNA lõikude kordistumisel (duplikatsioon), tavaliselt geneetilise rekombinatsiooni teel. [34] Need duplikatsioonid (kümneid kuni sadu geenikoopiaid loomagenoomides miljoni aasta kohta) on suur osa toormaterjalist, millest arenevad uued geenid. [35] Uusi geene tekib mitmel moel: tavaliselt läbi duplikatsiooni ja ühe korduse muteerumise tõttu. Teiseks variandiks on erinevate geenide osade rekombineerimine, millega saadakse uus kombinatsioon koos uue funktsiooniga. [36][37] Siin toimivad valgu domeenid nagu moodulid, millel on oma funktsioon ja mida saab kokku segada, et luua uusi geene uute valkude jaoks, millel on uusi omadusi. Inimese silm kasutab nelja geeni, et luua valgustundlik struktuur, kolm värvuste eristamiseks ja üks hämaras valguses kujundite tuvastamiseks. Kõik neli pärinevad ühisest eellasgeenist. [38] Veel üheks eeliseks duplikaatsete geenide (või isegi terve genoomi) juures on suurem kõdusus (redundancy). See lubab ühel geenil leida uus funktsioon, samas kui teine teenib algset eesmärki. [39][40] Teist tüüpi mutatsioonid tekitavad aeg-ajalt uusi geene sinna, kus varem oli mittekodeeriv DNA. [41][42] Mutatsioonid, mis viivad geeni funktsiooni kadumisele, on oluliselt sagedasemad kui need, mis loovad uue täielikult funktsioneeriva geeni. Üldjuhul langevad funktsiooni kadumisega seotud mutatsioonid negatiivse valiku alla, aga kui valik on piisavalt nõrk ja taolist mutatsiooni juhtub piisavalt tihti, siis võib see evolutsiooni kulgu muuta. [43] Näiteks kipuvad evolutsiooni käigus kaduma minema need pigmendid, mis ei ole enam kasulikud, kui loomad on koopapimedusse elama asunud. [44] Kui puudub valik funktsiooni kadumise suunas, siis kiirus, millega funktsiooni kadu tekib, sõltub rohkem mutatsioonikiirusest kui efektiivsest populatsiooni suurusest. [45]

Mutatsioonikiiruste erinevusedRedigeeri

Mutatsioonide kahjulike mõjude tõttu rakkudele on organismidel välja arenenud sellised mehhanismid nagu DNA reparatsioon (parandus), et kõrvaldada või parandada mutatsioone. [46] Seega on optimaalne muteerumise kiirus tasakaal kõrge muteerumiskiiruse hinna ja kaitsemehhanismide tööshoidmise kulu vahel. [47] Viirused, mis kasutavad RNA-d geneetilise materjalina, muteeruvad oluliselt kiiremini (RNA kopeerimisel tehakse rohkem vigu) ning sellega üritavad viirused pidevalt areneda ja vältida peremeesorganismi immuunvastust. [48]

ProbleemidRedigeeri

Põhilised populatsioonigeneetika mudelid vaatlevad ainult ühte geeni lookust korraga. Praktikas on aga epistaatilised ja geeniaheldusseosed lookuste vahel ka olulised.

EpistaasRedigeeri

Epistaas on juhtum, kus ühe fenotüübi määrab mitu erinevat geeni. Looduslik valik ei mõjuta üksikuid lookusi, vaid fenotüüpi ning kõiki lookusi, mis selle moodustumisest osa võtsid. Praktikas on paralleelselt kaks evolutsiooniteooriat: traditsiooniline populatsioonigeneetika tegeleb genotüüpidega ja biomeetrilist teooriat rakendatakse taime- ja loomaaretuses (tegeleb fenotüüpidega). Puuduv osa on genotüüpe ja fenotüüpe ühendav kaart. Sellest hoolimata võib ette tulla olukordi, kus saame analüüsimist jätkata, justkui teaksime seda kaarti. Neil juhtudel saame eeldada, et teame genotüübi ühest vastavust fenotüübile, näiteks sirprakuline aneemia, aga on palju olukordi, kus seda teha ei saa.

GeeniaheldusRedigeeri

Geeniaheldus tähendab alleelide pärandumist kahes või enamas lookuses nii, et nende alleelisagedused ei vasta haplotüüpide järgi leitud sagedustele. Reaalsuses on tihti mõni alleel "ahelduse tasakaalutuses" geenidega mõnes muus lookuses, eriti need, mis asuvad lähestikku samal kromosoomil. Siin on probleem populatsioonigeneetika mudelite jaoks, mis arvestavad ühte geeni lookust korraga. Samas on võimalik loodusliku valiku mõju näha valikulise puhastuse (selective sweep) näol. Aseksuaalselt paljunevates populatsioonides võib geeniaheldus olla täielik ning on võimalik tuletada ja lahendada populatsioonigeneetilisi valemeid, mis seksuaalse paljunemise korral käituksid üsna erinevalt. [49] Enamik mikroobe on aseksuaalsed. Mikroorganismide populatsioonigeneetika rajas vundamendi antibiootikumiresistentsuse ja eluohtlike patogeenide evolutsiooni uurimisele.

AjaluguRedigeeri

Populatsioonigeneetika sünd oli kui kompromiss Mendeli ja biomeetrikute mudelite vahel. Võtmesammuks oli Briti bioloogi ja statistiku R.A. Fisheri töö. Fisher näitas alates 1918. aastast mitmes oma teadusartiklis ja lõpuks raamatus "The Genetical Theory of Natural Selection" (1930), et biomeetrikute mõõdetud pidev varieeruvus võib olla põhjustatud mitme geeni koosmõjust. Lisaks näitas veel loodusliku valiku mõju alleelisagedustele, mis viib sellega liike evolutsioonini. 1924. aasta alguses töötas teine Briti geneetik J. B. S. Haldane välja matemaatilise mudeli ühe lookuse alleelisageduse muutuse kirjeldamiseks erinevates tingimustes. Haldane rakendas statistilist analüüsi ka praktikas leiduvatele loodusliku valiku näidetele, näiteks kedrikvaksikute evolutsioonile, ja väitis, et valiku koefitsient võib olla suurem kui Fisher eeldas, mis lubaks kiiremini kohanevat evolutsiooni. [50][51]

Tõuaretuses katseid teinud Ameerika bioloog Sewall Wright keskendus üksteist mõjutavate geenide kombinatsioonide uurimisele ja vaatles inbriidingut väikestes, suhteliselt isoleeritud populatsioonides, millel olid geenitriivi tunnused. 1932. aastal käis Wright välja "kohasuse maastiku" põhimõtte ja ei nõustunud väitega, et geenitriiv ja inbriiding võiksid viia väikese, isoleeritud alampopulatsiooni eemale "kohasuse tipust", võimaldades looduslikul valikul suunata see mõnda teise "kohasuse tippu".

Fisheri, Haldane'i ja Wrighti tööd panid aluse populatsioonigeneetika teadusharule. See sidus loodusliku valiku Mendeli geneetikaga, mis oli esimene kriitiline samm ühtse evolutseiooni toimimise teooria loomiseks. [50][51]John Maynard Smith oli Haldane'i õpilane, samas kui W. D. Hamiltonile oli tugevat mõju avaldanud Fisheri kirjutised. Ameeriklane George R. Price töötas koos mõlemaga, nii Hamiltoni kui ka Maynard Smithiga. Ameeriklasele Richard Lewontinile ja jaapanlasele Motoo Kimurale oli suureks eeskujuks Wright.

RakendusedRedigeeri

Populatsioonigeneetika võimaldab kogutud ja sekveneeritud DNA-st saada analüüsimeetodite abil infot, mis on kasutatav tõu- ja sordiaretuses ning populatsioonide kujunemise mudeldamisel.

ViitedRedigeeri

  1. Postlethwalt, John (2009). Modern Biology. Holt, Rinehart and Winston. Lk 317.
  2. Hartl, Daniel (2007). Principles of Population Genetics. Sinauer Associates. Lk 95. ISBN 978-0-87893-308-2.
  3. Ewens W.J. (2004). Mathematical Population Genetics (2nd Edition). Springer-Verlag, New York. ISBN 0-387-20191-2.
  4. William B. Provine (1978). "The role of mathematical population geneticists in the evolutionary synthesis of the 1930s and 1940s". Studies of the History of Biology. 1: 167–192.
  5. JBS Haldane (1927). "A Mathematical Theory of Natural and Artificial Selection, Part V: Selection and Mutation". Mathematical Proceedings of the Cambridge Philosophical Society. 23: 838–844.
  6. Orr, H. A. (2010). ""The population genetics of beneficial mutations"". Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences. 365 (1544): 1195–1201. {{cite journal}}: eiran teksti "doi:10.1098/rstb.2009.0282" (juhend)
  7. Pennings PS, Hermisson J (2005). "Soft sweeps: molecular population genetics of adaptation from standing genetic variation". Genetics. 169: 2335–2352. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend)
  8. Masel J (2011). "Genetic drift". Current Biology. 21 (20): R837–R838. DOI:10.1016/j.cub.2011.08.007. PMID 22032182.
  9. Futuyma, Douglas (1998). Evolutionary Biology. Sinauer Associates. Lk Glossary. ISBN 0-87893-189-9.
  10. Avers, Charlotte (1989). Process and Pattern in Evolution. Oxford University Press. {{cite book}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  11. Futuyma, Douglas (1998). Evolutionary Biology. Sinauer Associates. Lk 320. ISBN 0-87893-189-9.
  12. Gillespie JH (2000). "Genetic Drift in an Infinite Population: The Pseudohitchhiking Model". Genetics. 155 (2): 909–919. PMC 1461093. PMID 10835409.
  13. Wahl L.M. (2011). "Fixation when N and s Vary: Classic Approaches Give Elegant New Results". Genetics. 188 (4): 783–785. DOI:10.1534/genetics.111.131748. PMC 3176088. PMID 21828279.
  14. Morjan C, Rieseberg L (2004). "How species evolve collectively: implications of gene flow and selection for the spread of advantageous alleles". Mol. Ecol. 13 (6): 1341–56. DOI:10.1111/j.1365-294X.2004.02164.x. PMC 2600545. PMID 15140081. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  15. Su H, Qu L, He K, Zhang Z, Wang J, Chen Z, Gu H (2003). "The Great Wall of China: a physical barrier to gene flow?". Heredity. 90 (3): 212–9. DOI:10.1038/sj.hdy.6800237. PMID 12634804. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  16. Short RV (1975). "The contribution of the mule to scientific thought". J. Reprod. Fertil. Suppl. (23): 359–64. PMID 1107543. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  17. Gross B, Rieseberg L (2005). "The ecological genetics of homoploid hybrid speciation". J. Hered. 96 (3): 241–52. DOI:10.1093/jhered/esi026. PMC 2517139. PMID 15618301. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  18. Burke JM, Arnold ML (2001). "Genetics and the fitness of hybrids". Annu. Rev. Genet. 35: 31–52. DOI:10.1146/annurev.genet.35.102401.085719. PMID 11700276. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  19. Vrijenhoek RC (2006). "Polyploid hybrids: multiple origins of a treefrog species". Curr. Biol. 16 (7): R245. DOI:10.1016/j.cub.2006.03.005. PMID 16581499. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  20. Wendel J (2000). "Genome evolution in polyploids". Plant Mol. Biol. 42 (1): 225–49. DOI:10.1023/A:1006392424384. PMID 10688139. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  21. Sémon M, Wolfe KH (2007). "Consequences of genome duplication". Curr Opin Genet Dev. 17 (6): 505–12. DOI:10.1016/j.gde.2007.09.007. PMID 18006297. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  22. Comai L (2005). "The advantages and disadvantages of being polyploid". Nat. Rev. Genet. 6 (11): 836–46. DOI:10.1038/nrg1711. PMID 16304599. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  23. Soltis P, Soltis D (2000). "The role of genetic and genomic attributes in the success of polyploids". Proc. Natl. Acad. Sci. U.S.A. 97 (13): 7051–7. Bibcode:2000PNAS...97.7051S. DOI:10.1073/pnas.97.13.7051. PMC 34383. PMID 10860970. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  24. Buston, PM (2007). "Are clownfish groups composed of close relatives? An analysis of microsatellite DNA vraiation in Amphiprion percula". Molecular Ecology. 12 (3): 733–742. DOI:10.1046/j.1365-294X.2003.01762.x. PMID 12675828. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  25. Repaci, V (2007). "Fine-scale genetic structure, co-founding and multiple mating in the Australian allodapine bee (Ramphocinclus brachyurus". Journal of Zoology. 270 (4): 687–691. DOI:10.1111/j.1469-7998.2006.00191.x. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  26. Boucher Y, Douady CJ, Papke RT, Walsh DA, Boudreau ME, Nesbo CL, Case RJ, Doolittle WF (2003). "Lateral gene transfer and the origins of prokaryotic groups". Annu Rev Genet. 37: 283–328. DOI:10.1146/annurev.genet.37.050503.084247. PMID 14616063. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  27. Walsh T (2006). "Combinatorial genetic evolution of multiresistance". Curr. Opin. Microbiol. 9 (5): 476–82. DOI:10.1016/j.mib.2006.08.009. PMID 16942901. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  28. Kondo N, Nikoh N, Ijichi N, Shimada M, Fukatsu T (2002). "Genome fragment of Wolbachia endosymbiont transferred to X chromosome of host insect". Proc. Natl. Acad. Sci. U.S.A. 99 (22): 14280–5. Bibcode:2002PNAS...9914280K. DOI:10.1073/pnas.222228199. PMC 137875. PMID 12386340. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  29. Sprague G (1991). "Genetic exchange between kingdoms". Curr. Opin. Genet. Dev. 1 (4): 530–3. DOI:10.1016/S0959-437X(05)80203-5. PMID 1822285. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  30. Gladyshev EA, Meselson M, Arkhipova IR (2008). "Massive horizontal gene transfer in bdelloid rotifers". Science. 320 (5880): 1210–3. Bibcode:2008Sci...320.1210G. DOI:10.1126/science.1156407. PMID 18511688. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  31. Baldo A, McClure M (1. september 1999). "Evolution and horizontal transfer of dUTPase-encoding genes in viruses and their hosts". J. Virol. 73 (9): 7710–21. PMC 104298. PMID 10438861. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  32. Poole A, Penny D (2007). "Evaluating hypotheses for the origin of eukaryotes". Bioessays. 29 (1): 74–84. DOI:10.1002/bies.20516. PMID 17187354. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  33. Sawyer SA, Parsch J, Zhang Z, Hartl DL (2007). "Prevalence of positive selection among nearly neutral amino acid replacements in Drosophila". Proc. Natl. Acad. Sci. U.S.A. 104 (16): 6504–10. Bibcode:2007PNAS..104.6504S. DOI:10.1073/pnas.0701572104. PMC 1871816. PMID 17409186. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  34. Hastings, P J; Lupski, JR; Rosenberg, SM; Ira, G (2009). "Mechanisms of change in gene copy number". Nature Reviews. Genetics. 10 (8): 551–564. DOI:10.1038/nrg2593. PMC 2864001. PMID 19597530. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  35. Carroll SB, Grenier J, Weatherbee SD (2005). From DNA to Diversity: Molecular Genetics and the Evolution of Animal Design. Second Edition. Oxford: Blackwell Publishing. ISBN 1-4051-1950-0. {{cite book}}: parameeter |author= ja |last= on topelt (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  36. Orengo CA, Thornton JM (2005). "Protein families and their evolution-a structural perspective". Annu. Rev. Biochem. 74: 867–900. DOI:10.1146/annurev.biochem.74.082803.133029. PMID 15954844. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  37. Long M, Betrán E, Thornton K, Wang W (2003). "The origin of new genes: glimpses from the young and old". Nat. Rev. Genet. 4 (11): 865–75. DOI:10.1038/nrg1204. PMID 14634634. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  38. Bowmaker JK (1998). "Evolution of colour vision in vertebrates". Eye (London, England). 12 (Pt 3b): 541–7. DOI:10.1038/eye.1998.143. PMID 9775215. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  39. Gregory TR, Hebert PD (1999). "The modulation of DNA content: proximate causes and ultimate consequences". Genome Res. 9 (4): 317–24. DOI:10.1101/gr.9.4.317. PMID 10207154. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |doi_brokendate=, kasuta parameetrit (|doi-broken-date=) (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  40. Hurles M (2004). "Gene duplication: the genomic trade in spare parts". PLoS Biol. 2 (7): E206. DOI:10.1371/journal.pbio.0020206. PMC 449868. PMID 15252449. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  41. Liu N, Okamura K, Tyler DM (2008). "The evolution and functional diversification of animal microRNA genes". Cell Res. 18 (10): 985–96. DOI:10.1038/cr.2008.278. PMC 2712117. PMID 18711447. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  42. Siepel A (2009). "Darwinian alchemy: Human genes from noncoding DNA". Genome Res. 19 (10): 1693–5. DOI:10.1101/gr.098376.109. PMC 2765273. PMID 19797681. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  43. Haldane, JBS (1933). "The Part Played by Recurrent Mutation in Evolution". American Naturalist. 67: 5–19. JSTOR 2457127.
  44. Protas, Meredith; Conrad, M; Gross, JB; Tabin, C; Borowsky, R (2007). "Regressive evolution in the Mexican cave tetra, Astyanax mexicanus". Current Biology. 17 (5): 452–454. DOI:10.1016/j.cub.2007.01.051. PMC 2570642. PMID 17306543. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  45. Masel J, King OD, Maughan H (2007). "The loss of adaptive plasticity during long periods of environmental stasis". American Naturalist. 169 (1): 38–46. DOI:10.1086/510212. PMC 1766558. PMID 17206583.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  46. Bertram J (2000). "The molecular biology of cancer". Mol. Aspects Med. 21 (6): 167–223. DOI:10.1016/S0098-2997(00)00007-8. PMID 11173079. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  47. Sniegowski P, Gerrish P, Johnson T, Shaver A (2000). "The evolution of mutation rates: separating causes from consequences". Bioessays. 22 (12): 1057–66. DOI:10.1002/1521-1878(200012)22:12<1057::AID-BIES3>3.0.CO;2-W. PMID 11084621. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  48. Holland J, Spindler K, Horodyski F, Grabau E, Nichol S, VandePol S (1982). "Rapid evolution of RNA genomes". Science. 215 (4540): 1577–85. Bibcode:1982Sci...215.1577H. DOI:10.1126/science.7041255. PMID 7041255. {{cite journal}}: vigane väärtus: |ref=harv (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  49. Michael M. Desai, Daniel S. Fisher (2007). "Beneficial Mutation Selection Balance and the Effect of Linkage on Positive Selection". Genetics. 176 (3): 1759–1798. DOI:10.1534/genetics.106.067678.
  50. 50,0 50,1 Bowler 2003, pp. 325–339
  51. 51,0 51,1 Larson 2004, pp. 221–243

VälislingidRedigeeri