Ava peamenüü
Pirita kloostri uus hoonestus vana kloostri põhjaküljel, veebruar 2009.

Pirita klooster (ametlikult Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu Klooster Pirital) on katoliku kiriku nunnaklooster Tallinnas Pirital, aadressil Merivälja tee 18.

Kloostri õed kuuluvad birgitiinide ordu 1911. aastal asutatud Rootsi harusse, mille emaklooster asub Itaalias Roomas.

Klooster taastati Eestis 1994. aasta aprillis, mil birgitiini nunnad asusid Tallinna. Pirital puudus eluase ning esialgu tuli viibida ajutistes kohtades – Vatikani saatkonna hoones Kadriorus ja Peeter-Pauli koguduse majas Munga tänaval. 2001. aastast elatakse Pirital ajaloolise vana kloostri varemete juurde ehitatud uues kloostrihoonestuses.

AjaluguRedigeeri

Pirita kloostri taastamise mõte tärkas peagi pärast Eesti vabanemist Nõukogude okupatsioonist. Birgitiinid külastasid Eestit juba enne seda – Turu linnas Soomes birgitiinide kloostrit juhtinud ema Teresa Perciaccante külastas Eestit 1990. aastal, võttes osa piiskop Eduard Profittlichi mälestusmissast Tallinnas. 30. juunil 1991 oli ema Teresa kuue birgitiiniga taas Tallinnas, osaledes Pirita kloostri 550. aastapäeva pidustustel. Läks siiski veel aega, enne kui toona tärganud mõte birgitiinide kloostri taastamisest Tallinnas tegudeni jõudis.[1]

Kohe pärast Eesti riikliku iseseisvuse taastamist saatis Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu ülemabtiss ema Tekla Famiglietti Eesti Vabariigi valitsusele märgukirja Roomast järelepärimisega Pirita kloostri varemete kohta, et välja selgitada, mis olukorras varemed on ja kellele nad kuuluvad.[1] 

1993. aasta sügisel saabus ema Tekla esimesele visiidile Eestisse. Eesti ja birgitiinide ajaloolise kloostri varemed Pirital jätsid talle sügava mulje ning visiidi ajal langetati otsus naasta ja taastada birgitiinide järjepidevus Eestis.[1]

Ema Tekla hakkas Roomas olles innukalt Pirita kloostri taastamise asju ajama, Tallinnas aitas teda tõhusalt Lagle Parek – alguses Eesti Vabariigi siseministrina, pärastpoole teatud mõttes "ordu välisministrina".[2]

16. aprillil 1994 saabusid Tallinna taas püha Birgitta ordu neli õde – ema Teresa koos õdede Riccarda, Patrizia ja Hedvigiga – nii, nagu olid saabunud esimesed neli õde Piritale ligi kuussada aastat varem, 1412. aastal.[1]

Esialgu elati ajutistes kohtades – alguses Vatikani saatkonna hoones Kadriorus, seejärel katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majas vanalinnas, Munga tänav 4.

1995. aasta lõpus omandas ordu krundi endise Mihkli talu maadel, otse vana kloostri põhjaküljel. Uue kloostrikompleksi ideekavandi saamiseks korraldati kinnine arhitektuurikonkurss nelja osavõtjaga. Võitis arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal Pärnust. Ehitusprojekt valmis 1997. aastal, nurgakivi pandi 2000. aasta sügisel. Ajaloolise Pirita kloostri nunnade klausuuri jätkuna mõeldud uus kloostrihoonestus pühitseti 15. septembril 2001.[1] See koosneb kabelist, kellatornist, 42-kohalisest külalistemajast ja siseõuega kloostrihoonest.

Aastatel 2001–2004 juhtis kloostrit ema Patrizia, aastast 2004 ema Riccarda. 

Mehhikost pärit ema Riccarda külastas koos teiste õdedega Eestit esmakordselt juba 1990. aastal. Enne Eestisse asumist elas ta 14 aastat Soomes – kuus aastat Helsingis ja kaheksa aastat Turu linnas.

KloostrieluRedigeeri

Pirita kloostri uus hoone jaguneb kaheks osaks – avalikuks ja suletuks. Hoonekompleksi avalikus osas on külalistemaja, konverentsiruumid ja kabel, suletud osas aga õdedele ettenähtud elu- ja tööruumid. Kloostris on ka kaks väikest raamatukogu – esimesel korrusel avalik raamatukogu ja teisel korrusel kloostri raamatukogu.[1]

Pirita kloostris elab kaheksa nunna, kes on pärit Mehhikost ja Indiast. Kloostri preester oli aastatel 2001–2019 prelaat Vello Salo.

Päev kloostris algab argipäevadel kell 5.45. Kirikusse kogunetakse jumalateenistusele neli korda päevas, esimene palvus kabelis on kell 6.10.

Nunnade kohustuste hulka kuulub kloostri juures asuva külalistemaja ülevalpidamine. Külalistemaja ruumide üürist saadud raha kasutatakse ka heategevuseks. Pirita klooster on toeks katoliku kiriku sotsiaaltöö organisatsioonile Caritas. Õdede kohustuseks on ka Pirita kloostri varemete haldamine. Koostöös Pirita linnaosavalitsusega on juba aastaid 15. augustil tähistatud kloostri päeva – 15. augustil 1436 pühitseti Pirita kloostri kirik.[1]

Alates 2005. aasta suvest korraldatakse Pirita kloostri varemetes Birgitta muusikafestivali.

Iga päev toimuvad kloostri kabelis jumalateenistused. Esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel kell 7.30, kolmapäeval kell 17 ja pühapäeval kell 10 algavad jumalateenistused on avalikud ja kõik on alati oodatud. 

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Birgitiinid Pirital www.piritaklooster.ee (vaadatud 15.08.2015)
  2. Vello Salo. Birgitta õed kümme aastat Maarjamaal. Maarjamaa, Nr 4 (51) XVIII aastakäik, Jüripäev 2004.

KirjandusRedigeeri

  • Pirita klooster AD MMI–MMXI. Eessõnad: Siim Kiisler, Ema Tekla, Ema Riccarda. Tallinn: Pirita Klooster, 2011. ISBN 9789949219988
  • Aron Andersson. Birgitta - pühak ja prohvet. Tõlkinud Aulis-Leif Erikson, eessõnad: Ema M. Tekla ja Ema Hilaria Laubenberger. Tallinn: UMARA, 1995. ISBN 9985900677
  • Lennart Jörälv. Püha Birgitta : reliikviad ja imeteod. Tõlkinud Madis Kanarbik, eessõna: Vello Salo. [Tallinn]: Kunst, c2006. ISBN 9789949407750 (köites)
  • Pirita peegeldused : Püha Birgitta raamat. [Tallinn: Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu Klooster Pirital], 2006. ISBN 9949134927
  • Marguerite Tjader. Elisabeth Hesselblad : Püha Birgitta tütar Roomas. Inglise keelest tõlkinud Hedvig Ioanna Priimägi, toimetanud Kärt Hellerma, sissejuhatus: Ema Tekla Famiglietti. [Tallinn : Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu Klooster Pirital], 2007. ISBN 9789949152018
  • Aron Andersson. Birgitta ja Püha Maa. Tõlkinud Madis Kanarbik, toimetanud Mare Metsakuru, kujundanud Tiiu Allikvee, fotod: Lagle Parek jt. [Tallinn]: Pirita klooster, 2012. ISBN 9789949308453 (köites)

VälislingidRedigeeri