Pieter van den Hoogenband

Pieter Cornelis Martijn van den Hoogenband (sündinud 14. märtsil 1978 Maastrichtis) on Hollandi endine ujuja, kolmekordne olümpiavõitja.

Pieter van den Hoogenband (2008)

Kuld	2000	100 m vabalt
Kuld	2000	200 m vabalt
Kuld	2004	100 m vabalt
Hõbe	2004	200 m vabalt
Hõbe	2004	4×100 m vabalt
Pronks	2000	4×200 m vabalt
Pronks	2000	50 m vabalt

Kuld	1999 L	4×200 m vabalt
Hõbe	1998	4×200 m vabalt
Hõbe	1999 L	4×100 m vabalt
Hõbe	2001	50 m vabalt
Hõbe	2001	100 m vabalt
Hõbe	2001	200 m vabalt
Hõbe	2001	4×100 m vabalt
Hõbe	2003	100 m vabalt
Hõbe	2003	200 m vabalt
Hõbe	2007	200 m vabalt
Pronks	1998	200 m vabalt
Pronks	1999 L	200 m vabalt
Pronks	2003	50 m vabalt

Kuld	1998 L	200 m vabalt
Kuld	1998 L	4×50 m vabalt
Kuld	1999	50 m vabalt
Kuld	1999	100 m vabalt
Kuld	1999	200 m vabalt
Kuld	1999	50 m liblikat
Kuld	1999	4×100 m vabalt
Kuld	1999	4×100 m kompleksi
Kuld	1999 L	100 m vabalt
Kuld	1999 L	200 m vabalt
Kuld	2001 L	200 m vabalt
Kuld	2002	100 m vabalt
Kuld	2002	200 m vabalt
Kuld	2003 L	100 m vabalt
Kuld	2003 L	200 m vabalt
Kuld	2003 L	200 m vabalt
Kuld	2004	200 m vabalt
Kuld	2006	200 m vabalt
Hõbe	1997	4×200 m vabalt
Hõbe	1998 L	100 m vabalt
Hõbe	1999 L	50 m vabalt
Hõbe	2000	50 m vabalt
Hõbe	2000	100 m vabalt
Hõbe	2000	200 m vabalt
Hõbe	2001 L	100 m vabalt
Hõbe	2001 L	4×50 m vabalt
Hõbe	2004	100 m vabalt
Pronks	1997	4×100 m vabalt
Pronks	1998 L	50 m vabalt
Pronks	1999 L	4×50 m vabalt
Pronks	2000	4×200 m vabalt
Pronks	2001 L	50 m vabalt
Pronks	2006	100 m vabalt
Pronks	2008	4×100 m vabalt

1996 muuda

1996. aasta suveolümpiamängud USA-s Atlantas olid van den Hoogenbandi esimesed suurvõistlused. Kogenematust ja noorust arvestades läksid need hästi. Ta osales kuuel alal, millest pooled olid meeskondlikud. Esimene ala, 200 m vabaujumine, toimus 20. juulil ja ta sai ajaga 1.48,36 4. koha, kaks medalit läks Austraaliasse, hõbeda sai Brasiilia ujuja Gustavo Borges. Teine ala, 4×200 m vabaujumine, toimus 21. juulil ja Holland sai ajaga 7.21,96 7. koha. Van den Hoogenband ujus viimast vahetust ja sai seal ajaga 1.49,25 4. koha. 22. juulil toimus 100 m vabaujumine, kus Aleksander Popov kaitses 48,74-ga olümpiavõitu ja van den Hoogenband oli 49,13-ga neljas. Hõbemedali võitis Gary Hall noorem (USA) ja pronksi Borges. 23. juulil ujuti 4×100 m vabaujumine, kus van den Hoogenband ujus viimast vahetust ja Holland sai 5. koha 3.19,02-ga. 25. juulil toimus eelviimane ala, 50 m vabaujumine, kus van den Hoogenband sai 22,67-ga 9. koha ja jäi esimesena finaalist välja. 26. juulil oli van den Hoogenbandi viimane ala, 4×100 m kompleksujumine, kus ta ujus viimast vahetust ja Holland sai 3.42,42-ga 10. koha. Finaalis said üksnes kolm viimase vahetuse meest parema aja kui van den Hoogenbandi 48,98. Kokku oli van den Hoogenband Hollandi parim meesujuja, sest Holland sai olümpiaujulast üldse ainult kaks pronksi (Kirsten Vlieghuis naiste pikkades vabaujumistes).

1997 muuda

Atlantas oli van den Hoogenband näidanud end Euroopa kiireima vabaujujana. Nüüd pidi ta näitama, kuidas tal õnnestub need võimed 1997. aasta Euroopa meistrivõistlustel Hispaanias Sevillas medaliteks vormida. Eriti ei õnnestunud, kuigi ta osales viiel alal. 19. augustil ujus ta 200 m vabalt 1.51,26-ga, mis andis 9. aja ja koha B-finaalis, aga sellest ta loobus. 20. augustil toimus 4×200 m vabaujumine, kus van den Hoogenband ujus avavahetuse 1.48,59-ga, mis andis liidrikoha, aga meeskonnakaaslased ei suutnud seda hoida ja viimase vahetusega langeti Suurbritannia järel teiseks (ajad 7.17,84 ja 7.17,56). 21. augustil ujuti 100 m vabalt, kus van den Hoogenband sai 50,09-ga 5. koha (võitis Popov 49,09-ga). 22. augustil oli 4×100 m vabaujumine, kus van den Hoogenband võitis 49,39-ga viimase vahetuse ja Holland edestas Suurbritanniat, aga sai 3.20,82-ga ikka kõigest pronksmedali Venemaa (Euroopa rekord 3.16,85) ja Saksamaa järel. 23. augustil jõudis ta 23,05-ga eelviimasena 50 m vabaujumise finaali, aga diskvalifitseeriti (Popov võitis, Indrek Sei oli 13.). Viimasel päeval kompleksujumises Holland ei osalenud. Holland sai neil võistlustel kaks võitu: Marcel Wouda võitis mõlemad kompleksujumised, kuid just tema laskis 4×200 m ujumises viimases vahetuses briti mööda ja jättis Hollandi teiseks.

1998 muuda

1998. aasta ujumise maailmameistrivõistlused toimusid Austraalias Perthis. Van den Hoogenband osales viiel alal. 12. jaanuaril toimus 200 m vabaujumine, kus ta sai eelujumises teise koha 1.48,93-ga Austraalia ujuja Michael Klimi järel ja Itaalia ujuja Massimiliano Rosolino ees. Finaalis võitis Klim 1.47,41-ga kulla, järgnesid Rosolino (1.48,30) ja van den Hoogenband (1.48,65). 13. jaanuaril toimus 4×200 m vabaujumine. Eelujumises polnud van den Hoogenbandi abi tarvis ja Holland sai seal 5. aja. Finaalis sai van den Hoogenband avavahetuses Klimi järel teise koha ja sellele kohale jäi Holland lõpuni (7.16,77). Austraalia võitis meistrivõistluste rekordiga 7.12,48. 14. jaanuaril ujuti 100 m vabalt. Eelujumises sai van den Hoogenband Klimi ja Popovi järel 49,61-ga kolmanda aja. Finaali võitis Popov Klimi ees meistrivõistluste rekordiga 48,93, võitluses pronksi eest kaotas van den Hoogenband Rootsi ujujale Lars Frölanderile (49,59 ja 49,63). 15. jaanuaril toimus 4×100 m vabaujumine, kus Holland sai eelujumises van den Hoogenbandita 5. aja ja finaalis koos temaga samuti (3.19,47). Viimases vahetuses sai van den Hoogenband kiireima aja. 17. jaanuaril ujuti 50 m vabalt, kus eelujumises said Klim ja Popov võrdselt parima ja van den Hoogenband 7. aja. Finaali võitis aga Bill Pilczuk (USA) 22,29-ga Popovi ees, van den Hoogenband sai 22,83-ga 7. koha. Viimasel päeval kompleksujumises Holland ei osalenud. Hollandi edukaim sportlane ja ainus maailmameister oli Wouda kulla ja kahe hõbedaga.

Juuli lõpus ja augusti alguses toimusid New Yorgis 1998. aasta hea tahte mängud. Van den Hoogenband võitis seal kolm medalit: ta võitis 200 m vabalt mängude rekordi 1.47,34-ga (Rosolino sai pronksi kaks sekundit nõrgema ajaga) ja 4×100 m vabalt rahvusvahelise võistkonna koosseisus 3.17,64-ga. 100 m vabalt võitis mängude rekordi 48,86-ga Popov, Fernando Scherer Brasiiliast sai 48,91-ga hõbeda ja van den Hoogenband 49,61-ga pronksi.

Detsembris peeti Suurbritannias Sheffieldis 1998. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused. Mõned tugevad ujumismaad, näiteks Venemaa ja Ungari, ei osalenud või saatsid sinna teisejärgulised ujujad. 11. detsembril ujuti 100 m vabalt. Eelujumises sai van den Hoogenband Frölanderi järel teise aja (48,07 ja 47,92), Sei sai 9. koha ja oli esimesena finaalist väljas. Finaalis võitis Frölander 47,54-ga 47,68 vastu. Pronkski läks Hollandisse, selle sai Mark Veens (47,97). 12. detsembril ujuti 200 m vabalt. Eelujumises sai van den Hoogenband Rosolino järel teise aja (1.46,06 ja 1.45,88). Finaalis õnnestus van den Hoogenbandil Rosolino ees võita (1.44,00 ja 1.44,92). 13. detsembril ujuti 50 m vabalt. Eelujumise võitis Mark Foster (Suurbritannia) van den Hoogenbandi (21,81) ja Veensi ees. Need mehed jagasid ka medalid: Foster 21,31 kuld, Veens 21,79 hõbe ja van den Hoogenband 21,87 pronks. Holland suutis Suurbritannia ja Saksamaa ees Euroopa meistriks tulla ka 4×50 m vabaujumises maailma tippajaga 1,26,99 (van den Hoogenband ujus viimast vahetust), lühiraja teateujumises FINA nimelt maailmarekordeid ei registreeri. Kahe kulla, hõbeda ja pronksiga olid van den Hoogenband ja Veens Hollandi edukaimad meesujujad (naistest kogus Inge de Bruijn kaks kulda, hõbeda ja kaks pronksi).

1999 muuda

1999. aasta ujumise lühiraja maailmameistrivõistlused toimusid Hongkongis aprilli alguses. Van den Hoogenband pälvis täiskomplekti medaleid, aga neist kirkamad teateujumistes. Ameeriklased praktiliselt puudusid ega saanud ühtegi meeste medalit. 200 m vabaujumises sai ta 1.44,39-ga pronksi, kaksikvõit läks Austraaliasse (Ian Thorpe maailmarekord 1.43,28 ja Michael Klim 1.43,78). 4×100 m ujumises püstitas Holland Euroopa rekordi 3.11,57, millega pälvis Austraalia (3.11,21) järel ja Rootsi (3.12,69) ees hõbemedali. Van den Hoogenband ujus viimast vahetust. 4×200 meetris ujus ta aga esimest vahetust ja Holland tuli Euroopa rekordiga 7.04,48 maailmameistriks Suurbritannia (7.07,20) ja Kanada (7.08,02) ees.

1999. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused toimusid Istanbulis juuli lõpul ja augusti algul. Pieter van den Hoogenbandil õnnestus seal koguda tohutu medalisaak – 6 kulda – ja näidata end Euroopa parima ujujana. Ta võitis kolm lühimat vabaujumisdistantsi (50, 100 ja 200 m, sealjuures 100 m Popovi ees) ning kaks teateujumist, kus ta kummaski viimast vahetust ujus: 4×100 m vabalt ja kompleksi, mõlemas said medali veel Venemaa ja Saksamaa. Lisaks otsustas ta ujuda 50 m liblikat ja võitis sellegi.

1999. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused toimusid Lissabonis ja seal sai näha, et van den Hoogenband on siiski haavatav. Ta võitis 100 ja 200 m vabalt aegadega 47,20 Frölanderi ees ja 1.44,34 Rosolino ees, aga kaotas 50 m distantsil Fosterile (21,79 ja 21,71). Ka 4×50 m vabaujumises jäi Holland, kus van den Hoogenband viimast vahetust ujus, 1.27,95-ga Rootsi (1.27,12) ja Saksamaa (1.27,76) järel kolmandaks.

Sel aastal valis USA ajakiri Swimming World Magazine van den Hoogenbandi ja Inge de Bruijni Euroopa aasta parimateks ujujateks. Nad on ainsad Hollandi ujujad, kelle see ajakiri on aasta parimaks Euroopa ujujaks valinud. Sel aastal valiti van den Hoogenband ka Hollandi aasta meessportlaseks ja enne teda oli ujujatest see au osaks saanud üksnes Marcel Woudale (1997).

2000 muuda

2000. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused toimusid Helsingis juulis ja see pidi näitama, kes on läheneva olümpiamedalisoosikud. Van den Hoogenband ei suutnud eelmise aasta edu korrata: ta võitis neli medalit, aga ei ühtki kulda. Siiski oli ta Hollandi edukaim sportlane, sest Holland jäigi neil mängudel kullata. Van den Hoogenband kaotas 50 ja 100 meetris Popovile (100 meetris sai pronksi Frölander) ja 200 meetris Rosolinole. 4×200 meetris jäi Holland Itaalia ja Saksamaa järel pronksile.

2000. aasta suveolümpiamängud toimusid Sydneys. Hollandlased esinesid palju paremini kui Euroopa meistrivõistlustel, võites koguni 5 kulda, neist Inge de Bruijn kolm ja van den Hoogenband kaks.

16. septembril toimusid 4×100 m vabaujumise eelujumised, kus van den Hoogenband ei osalenud (pidi osalema finaalis), aga pärast avavahetust, mille Mark Veens suure ülekaaluga võitis, Holland diskvalifitseeriti.

17. septembril toimusid 200 m vabaujumise eelujumised, kus van den Hoogenband ja Thorpe said teistest palju parema aja (1.46,71 ja 1.46,56). Samal päeval toimusid poolfinaalid, kus van den Hoogenband ja Thorpe võitsid oma poolfinaali ning olid jälle teistest hoopis paremad (1.45,35 ja 1.45,37). Van den Hoogenbandi tulemus oli maailmarekord. Kolmandaks tuli Rosolino 1.46,60-ga. 18. septembril ujuti finaal ja van den Hoogenband tuli maailmarekordit kordava 1.45,35-ga olümpiavõitjaks Thorpe'i (1.45,83) ja Rosolino ees (1.46,65). See maailmarekord püsis pool aastat, kuni Thorpe selle 27. märtsil 2001 ületas.

19. septembril ujuti 4×200 m vabalt. Eelujumises saavutas Holland van den Hoogenbandita 5. koha. Van den Hoogenband ujus finaalis ülekaalukalt kiireima aja kõigi vahetuste peale kokku, ujus mööda Suurbritannia ja Itaalia ankrumeestest (Itaalial oli Rosolino) ning tõi Hollandi pronksmedalile. Väga vähe jäi puudu hõbemedalistki. Austraalia võitis maailmarekordiga 7.07,05, järgnesid USA 7.12,64, Holland 7.12,70, Itaalia 7.12,91 ja Suurbritannia 7.12,98.

19. septembril püstitas van den Hoogenband 100 m vabaujumise poolfinaalis maailmarekordi 47,84. See jõudemonstratsioon polnud tingimata vajalik, sest poolfinaali paremuselt teise aeg oli alles Klimi 48,80. Finaalis 20. septembril ei suutnud van den Hoogenband enam maailmarekordilähedast aega ujuda, kuid võiduks kõlbas ka 48,30. Hõbeda sai Popov 48,69-ga, pronksi Gary Hall noorem 48,73-ga, Klim jäi neljandaks. Van den Hoogenbandi maailmarekord püsis 7½ aastat, kuni selle 21. märtsil 2008 ületas Alain Bernard.

20. septembril ujuti 50 m vabaujumise eelujumised. Van den Hoogenband sai seal Popovi järel 22,32-ga teise koha (samas ujumises jäi Sei viimaseks ja sai 29. koha). 21. septembril võitis van den Hoogenband Popovi ees 22,11-ga oma poolfinaali, teise poolfinaali võitsid ameeriklased Gary Hall noorem ja Anthony Ervin. 22. septembril said ameeriklased 21,98-ga kaksikvõidu ja van den Hoogenband sai 22,03-ga pronksmedali.

23. septembril toimus 4×100 m kompleksujumine. Holland sai van den Hoogenbandita 6. ajaga finaali. Van den Hoogenband sai taas viimases vahetuses ülekaalukalt parima aja, edestades konkurente mitme sekundiga, ja tõstis Hollandit 3 kohta, aga siiski andis see üksnes neljanda koha ajaga 3.37,53. Medalid läksid USA-le (maailmarekord 3.33,73), Austraaliale (3.35,27) ja Saksamaale (3.35,88).

2000. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused toimusid detsembris Hispaanias Valencias, aga Hollandi ujumiskoondis sellel ei osalenud.

Ajakiri Swimming World Magazine valis Pieter van den Hoogenbandi 2000. aasta parimaks meesujujaks. Parimaks naisujujaks valiti Inge de Bruijn ja nad ongi ainsad Hollandi ujujad, kes aasta parimateks ujujateks valitud. Kahe eelmise ja kahe järgmise aasta parim meesujuja oli Thorpe. Ühtlasi valis Swimming World Magazine van den Hoogenbandi ja de Bruijni teist korda aasta parimaks Euroopa ujujaks. Van den Hoogenband valiti teist aastat järjest Hollandi aasta meessportlaseks ja viimati oli teist aastat järjest Hollandi aasta meessportlaseks valitud Johan Cruijff 1974.

2001 muuda

2001. aasta ujumise maailmameistrivõistlused toimusid Jaapanis Fukuokas. 23. juulil ujuti 50 m vabalt. Van den Hoogenband sai eelujumises 10. aja 22,48 ja poolfinaalis ameeriklase Anthony Ervini 22,05 järel teise aja 22,14. Finaalis ei suutnud neist kumbki seda aega korrata, aga teisedki ei suutnud neid lüüa. Ervin võitis 22,09-ga, van den Hoogenband oli 22,16-ga hõbedal. 24. ja 25. juulil ujuti 200 m vabalt, mille Ian Thorpe võitis maailmarekordiga 1.44,06. Van den Hoogenband sai taas hõbeda 1.45,81-ga. 26. ja 27. juulil ujuti 100 m vabalt. Poolfinaalis sai van den Hoogenband parima aja 48,96, järgnesid Ervin (49,08) ja Thorpe (49,21). Siiski ei saanud van den Hoogenband ka siit kulda, sest Ervin võitis maailmameistrivõistluste rekordiga 48,33. Järgnesid van den Hoogenband (48,43), Frölander (48,79) ja Thorpe (48,81). 4×100 m vabaujumises pälvis Holland 3.14,56-ga hõbemedali, kaotades napilt MM-rekordi 3.14,10 ujunud Austraaliale. Viimases vahetuses kaotas van den Hoogenband Thorpe'ile. Saksamaa sai 3.17,52-ga pronksi. 4×200 meetris läksid medalid Austraaliale (maailmarekord 7.04,66), Itaaliale (7.10,86) ja USA-le (7.13,69), Holland jäi neljandaks.

Augustis ja septembris toimusid Brisbane'is viimaseks jäänud hea tahte mängud, kus van den Hoogenband jäi individuaalse medalita. Ta sai üksnes pronksmedali 4×100 m kompleksujumises Euroopa tähtede meeskonnas ajaga 3.39,66, ujudes viimast vahetust. Kulla pälvis Austraalia mängude rekordiga 3.38,26.

Detsembris toimusid Belgias Antwerpenis 2001. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused. Holland sai 8 medalit ning neis kõigis olid osalised kas van den Hoogenband või de Bruijn. 50 m vabaujumises jäi van den Hoogenband 21,65-ga pronksile (võitis Stefan Nystrand Rootsist 21,15-ga, hõbe läks Ukrainasse). 100 m vabaujumises jäi ta 47,42-ga hõbedale (võitis Nystrand 47,15-ga). 200 m vabaujumise ta siiski võitis Euroopa rekordi 1.42,46-ga. 4×50 m vabaujumises tuli meistriks Ukraina Euroopa rekordiga 1.26,09, järgnesid Holland (1.26,32, van den Hoogenband oli viimases vahetuses) ja Rootsi (1.26,77, Nystrand oli teises vahetuses). 4×50 m kompleksujumises Holland medalit ei saanud.

Sel aastal valis Swimming World Magazine aasta parimateks Euroopa ujujateks Inge de Bruijni ja Venemaa rinnuliujuja Roman Sludnovi.

2002 muuda

2002. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused toimusid juulis ja augustis Berliinis. Holland sai 4 kulda ja 2 pronksi, sealjuures van den Hoogenband sai mõlemad meeste medalid. Ta võitis 100 m vabalt Popovi ees ja 200 m vabalt kahe itaallase ees. Meeste teateujumises Holland medalit ei saanudki. Naistest tuli kahekordseks Euroopa meistriks avamereujuja Edith van Dijk.

Saksamaal toimusid ka 2002. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused, nimelt Riesas. Van den Hoogenband sellel ei osalenud. Holland sai üldse kõigest kolm medalit, kuid kaks neist tulid just van den Hoogenbandi aladel: Johan Kenkhuis sai 100 m vabaujumises 48,23-ga pronksi (hõbe läks Soome Jere Hårdile) ning Holland võitis 1.26,41-ga 4×50 m vabaujumise Itaalia ja Ukraina ees.

Swimming World Magazine valis van den Hoogenbandi 2002. aasta Euroopa parimaks meesujujaks.

2003 muuda

2003. aasta ujumise maailmameistrivõistlused toimusid Hispaanias Barcelonas. Van den Hoogenband ei suutnud tulla maailmameistriks: kõik vabaujumise kullad läksid Popovile ja austraallastele. 21. ja 22. juulil ujuti 200 m vabalt ja Thorpe võitis selle 1.45,14-ga ülekaalukalt. Van den Hoogenband pälvis 1.46,43-ga hõbemedali. 23. ja 24. juulil ujuti 100 m vabalt ja Popov võitis selle 48,42-ga. Järgnesid van den Hoogenband 48,68 ja Thorpe 48,77-ga. 25. ja 26. juulil ujuti 50 m vabalt. Eelujumise parima aja sai Popov meistrivõistluste rekordi 21,98-ga, Johan Kenkhuis sai 3. aja 22,32 ja van den Hoogenband 5. aja 22,51. Poolfinaalis jäid jõuvahekorrad samaks: Popov parim (21,99), Kenkhuis 3. (22,31) ja van den Hoogenband 6. (22,36). Finaalis parandas Popov maailmameistrivõistluste rekordit veelgi (21,92), aga hõbeda pälvis Mark Foster ja pronksi van den Hoogenband 22,29-ga Kenkhuisi (22,30) ees. Meeste teateujumistes Holland ei osalenud.

2003. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused toimusid Dublinis. Van den Hoogenband ujus neljas finaalis ja sai kolm medalit, kõik kullad. Sellega oli ta EM-i edukaim ujuja: ka saksa seliliujuja Thomas Rupprath kogus 3 kulda, aga tema ainult 3 finaalis ujuski. Van den Hoogenband võitis 100 m vabalt 46,81-ga ja 200 m vabalt 1.41,89-ga ja lõpetas 4×50 m viimases vahetuses 1.25,55-ga (järgnesid Saksamaa, Ukraina, Rootsi ja Suurbritannia). 4×50 m kompleksis ujus ta samuti viimast vahetust, kuid siin jäi Holland 1.37,06-ga neljandaks, kaotades suurelt Saksamaale (1.34,46) ja Rootsile (1.36,28).

Swimming World Magazine valis 2003. aasta Euroopa parimaks meesujujaks Aleksandr Popovi.

2004 muuda

2004. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused toimusid mais Madridis. Holland asi ainult 6 medalit ja van den Hoogenband sai neist kaks, sealhulgas ainsa kulla. (Koos teateujumistega said Marleen Veldhuis ja Chantal Groot kumbki 3 medalit.) 100 m vabaujumises kaotas van den Hoogenband Itaalia ujujale Filippo Magninile, aga 200 m vabalt võitis. 50 m vabalt võitis Popov Nystrandi ees.

2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas kordas van den Hoogenband 100 m vabaujumises olümpiavõitu ning sai kaks hõbemedalit 200 m ja 4×100 m vabaujumises.

15. augustil ujuti 4×100 m vabalt. Van den Hoogenband ujus üksnes finaalis ja sai viimases vahetuses ülekaalukalt parima aja, möödudes USA ankrumehest ja tuues Hollandi ajaga 3.14,36 hõbedale. Võitis LAV maailmarekordiga 3.13,17. Teistes teateujumistes Holland meeskonda välja ei pannudki.

15. ja 16. augustil ujuti 200 m vabalt. See oli üks aladest, kus Michael Phelps lubas võita ühe oma paljudest olümpiakuldadest. Eelujumise parimad ajad said Thorpe (1.47,22) ja van den Hoogenband (1.47,32), Phelpsi aeg oli 5. Thorpe ja van den Hoogenband võitsid kumbki oma poolfinaali, aga van den Hoogenband oli seekord parem (1.46,00 ja 1.46,65). Phelpsi 1.47,08 oli kolmas aeg. Finaalujumise pööras Thorpe enese kasuks olümpiarekordiga 1.44,71, järgnesid van den Hoogenband 1.45,23 ja Phelps 1.45,32.

17. ja 18. augustil pidi van den Hoogenband kaitsma oma olümpiavõitu 100 m vabaujumises. Eelujumises saigi ta parima aja 48,70 leedulase Rolandas Gimbutise ees. Thorpe oli 6., Popov 8., ameeriklased ja Nystrand langesid välja. Poolfinaalis oli kiireim Roland Mark Schoeman (LAV, 48,39) van den Hoogenbandi (48,55) ees. Viimasena pääses finaali Thorpe (49,21), esimesena jäi välja Popov (49,23), Gimbutis põrus täielikult (49,75, 14. koht). Finaalis ei suutnud van den Hoogenband küll ujuda nii kiiresti kui Sydneys, aga kaitses sellegipoolest olümpiavõitu (48,17). Teised medalid said Schoeman (48,23) ja Thorpe (48,56).

19. ja 20. augustil ujuti 50 m vabalt. Van den Hoogenband ujus eelujumises 22,56, millega edestas Kenkhuisi, Popovi (mõlemad 22,58) ja Gimbutist (22,59). Sellega olidki nad kõik välja langenud: van den Hoogenband 17., Gimbutis 21. Edasi viis veel 22,53. Lõpuks võitis Gary Hall noorem 21,93-ga, Nystrand sai 4. koha (22,08).

2004. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused toimusid detsembris Viinis. Holland sai ainult ühe meeste medali: Mark Veens sai 50 m vabaujumise hõbeda 21,72-ga. EM-i parim naisujuja oli 3 kullaga Marleen Veldhuis.

Swimming World Magazine valis van den Hoogenbandi 2004. aasta Euroopa parimaks ujujaks. Sel aastal valiti ta kolmandat korda Hollandi aasta sportlaseks. Ainsad, kes varem olid kolm korda Hollandi aasta meessportlaseks valitud, olid Anton Geesink ja Ard Schenk.

2005 muuda

2005. aasta hooaeg jäi van den Hoogenbandil vahele. Montréalis toimunud MM-il ei saanud Hollandi meesujujad ainsatki medalit.

Lühiraja Euroopa meistrivõistlustel Itaalias Triestes said Hollandi meesujujad kaks medalit: 50 m vabaujumises pronksi (Kenkhuis) ja 4×50 m vabaujumises kulla.

2006 muuda

2006. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused toimusid Budapestis. Van den Hoogenband võitis mõlemad Hollandi meesujujate medalid: 200 m vabaujumise kulla 1.45,65-ga itaallaste Massimiliano Rosolino (1.47,02) ja Filippo Magnini ees (1.47,57) ning 100 m vabaujumise pronksi 48,94-ga Magnini (48,79) ja Nystrandi (48,91) järel.

2006. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused toimusid Helsingis. Van den Hoogenband ei osalenud ja Hollandi meesujujad said ühe medali: pronksi 4×50 m vabaujumises. 100 m võitis Magnini Nystrandi ees ja 200 m Magnini Rosolino ees.

2007 muuda

2007. aasta ujumise maailmameistrivõistlused toimusid märtsis ja aprillis Melbourne'is. 26. ja 27. märtsil ujuti 200 m vabalt. Van den Hoogenband sai parima aja nii eelujumises (1.47,36) kui poolfinaalis (1.46,33) ja kummaski sai paremuselt teise aja Phelps (vastavalt 1.47,53 ja 1.46,75). Kuid finaalis püstitas Phelps 1.43,86-ga maailmarekordi ja van den Hoogenband jäi 1.46,28-ga hõbemedalile. 28. ja 29. märtsil ujuti 100 m vabalt ning van den Hoogenband sai nii eelujumises kui poolfinaalis kolmanda aja (vastavalt 49,06 ja 48,72). Mõlemal juhul oli parim Jazon Lezak (USA) Filippo Magnini ees. Kuid finaalis jäi van den Hoogenband 48,63-ga alles 6. kohale. Magnini võitis 48,43-ga, Lezak kordas poolfinaaliaega ja sai 5. koha. 30. märtsil ujuti 4×200 m vabalt ja ilma van den Hoogenbandita ei suutnud Holland end finaali võidelda, jäi 15. kohale. Teistes teateujumistes Holland meeskonda välja ei pannud.

2007. aasta ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlused toimusid Ungaris Debrecenis. Holland sai meeste ujumises ühe medali: pronksi 4×50 m kompleksis.

2008 muuda

2008. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused toimusid märtsis Hollandis Eindhovenis. Van den Hoogenband ei suutnud individuaalselt medalile tulla ja üleüldse sai Holland meeste ujumises ühe medali: pronksi 4×100 m vabaujumises ajaga 3.15,88 Rootsi (3.15,41) ja Itaalia järel (3.15,77). Van den Hoogenband ujus Hollandi viimast vahetust. Parim naisujuja oli Marleen Veldhuis 3 kullaga.

2008. aasta ujumise lühiraja maailmameistrivõistlused toimusid aprillis Suurbritannias Manchesteris. Pärast 1999. aastat polnud Holland neil võistlustel täiskoondisega osalenud. Täpsemalt oli Holland vahepealsetel aastatel saanud ainult 2 kulda ja 3 muud medalit, millest kõik oli toonud Marleen Veldhuis. Manchesteris kogus Veldhuis koguni 4 kulda ja Holland sai üle paljude aastate ka meeste medali: 4×100 m vabaujumises (van den Hoogenband meeskonnas ei olnud).

2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis osales van den Hoogenband kõigest kahel alal. Holland sai kaks kuldmedalit, ühe meestelt ja ühe naistelt.

10. augustil peeti 4×100 m vabaujumine (teistele meeskondlikele ujumistele Holland ei kvalifitseerunud). Van den Hoogenband võitis teise vahetuse ülekaalukalt parima ajaga 47,17. Siiski ei aidanud sellestki ja Holland jäi 3.14,90-ga 10. kohale, edasipääsust jäi lahutama enam kui sekund.

11. augustil peeti 100 m vabaujumise eelujumised. 7. eelujumises kordas Kanada ujuja Brent Hayden van den Hoogenbandi olümpiarekordit 47,84. 8. eelujumises ületasid selle Eamon Sullivan (Austraalia, 47,80) ja Stefan Nystrand (47,83). Van den Hoogenbandi 47,97 oli viies aeg pärast maailmarekordiomanikku Alain Bernardi (Prantsusmaa). 13. augustil ületas Bernard 1. poolfinaalis 47,20-ga maailmarekordi, järgnesid Nystrand ja Lezak. 2. poolfinaalis parandas Sullivan 47,05-ga maailmarekordit veelgi, van den Hoogenband oli 47,68-ga teine ka kahe poolfinaali peale kolmas. Ta on läbi aegade ainus ujuja, kes samal alal jõudnud olümpiafinaali neljadel mängudel. Hayden langes 48,20-ga välja. 14. augustil võitis olümpiakulla Bernard 47,21-ga, järgnesid Sullivan (47,32), Lezak ja 200 m võitja César Cielo Filho (Brasiilia, mõlemad 47,67). Van den Hoogenband jäi 47,75-ga viiendaks, Nystrand viimaseks.

Saavutused muuda

Pieter van den Hoogenband (2010)

Olümpiamängudel muuda

2000 Sydneys
- olümpiavõitja 100 m vabaujumises 48,30
- olümpiavõitja 200 m vabaujumises 1.45,35 MR
- pronksmedal 50 m vabaujumises 22,03
- pronksmedal 4×200 m vabaujumises 7.12,70
2004 Ateenas
- olümpiavõitja 100 m vabaujumises 48,17
- hõbemedal 200 m vabaujumises 1.45,23
- hõbemedal 4×100 m vabaujumises 3.14,36

Isiklikku muuda