Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais

Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais (24. jaanuar 1732 Pariis, Prantsusmaa18. mai 1799 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse näitekirjanik, muusik ja kirjanik, aga ka leiutaja, kellassepp, spioon, relvakaubitseja ja revolutsionäär.

Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais
D'après Jean-Marc Nattier, Portrait de Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais (Bibliothèque-musée de la Comédie-Française) -001.jpg
Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais u 1755. aastal (autor Jean-Marc Nattier)
Sünninimi Pierre-Augustin Caron
Sündinud 24. jaanuar 1732
Pariis, Prantsusmaa
Surnud 18. mai 1799 (67-aastaselt)
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala näitekunst, kirjandus, filosoofia
Abikaasa

Madeleine-Catherine Aubertin (1755–1756)
Geneviève-Madeleine Lévêque (1768–1770)

Marie-Thérèse de Willer-Mawlaz (1786–1799)
Lapsed Amélie-Eugénie de Beaumarchais
Allkiri
Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais, signature.jpg

Tema tuntumad tööd näitekirjanduse vallas on näidendid "Sevilla habemeajaja" (mille alusel on valminud koomiline ooper "Sevilla habemeajaja") ja "Figaro pulm" (mille alusel on valminud ooper "Figaro pulm").

EluluguRedigeeri

Pierre-Augustin Caron sündis 24. jaanuaril 1732 Pariisis keskklassi kellassepa peres. Ta oli kuuelapselise pere ainus poisslaps.

Aastatel 17421745 õppis ta Maisons-Alforti koolis, kuid jättis 13-aastaselt[1] õpingud pooleli, et pühenduda ameti õppimisele isa André-Charles Caroni juures. 21-aastaselt tegi ta kellatööstuses revolutsiooni: leiutas uudse kellamehhanismi, mille tulemusena sai hakata ehitama palju täpsemaid ja väiksemaid kelli.[2] Selle leiutise tulemusena lõi pereäri õitsele.[3] Caronide kellad muutusid väga prestiižseks, näiteks Prantsusmaa kuninga Louis XV armuke Madame de Pompadour kandis tema tehtud sisseehitatud kellaga sõrmust.[4]

1755. aastal kohtas ta Madeleine-Catherine Aubertini ning abiellus temaga järgmisel aastal. Abikaasa aitas tal end õukonna juures paremini kindlustada ning ta lahkus kellaärist. Naitumise järel võttis Caron nimeks Pierre-Augustine Caron de Beaumarchais, sest sellel olevat aristokraatlikum kõla. Nimevaliku taust pole selge: on arvatud, et see on seotud naise lahkunud abikaasa Bosc Marchais’ga või abikaasale kuuluva maatüki Le Bois Marchais’ga. Beaumarchais’ abikaasa suri vähem kui aasta hiljem ning ta sattus rahalistesse raskustesse.

Beaumarchais huvitus ka muusikast, mängis mitmesuguseid pille ja lõi muusikat. Tema rahamured leevenesid pärast seda, kui ta hakkas andma harfitunde Louis XV tütardele. Õukonnas kohtus ta ka ettevõtjat Joseph Paris Duverneyt, kellest sai ta hea sõber.

1764. aastal otsustas Beaumarchais sõita Hispaaniasse, et puhata ja katsetada rahus kirjutamist, aga ka Duverney jaoks ärisidemeid sõlmida. Reisides avastas ta armastuse dramaturgia vastu ning pärast kodumaale naasmist valmis ta käe all mitu stsenaariumi lavastuste jaoks ja helitöid. Tema kõige kuulsamad teosed on kolm Figaro-ooperit: "Sevilla habemeajaja" (Le Barbier de Séville või La Précaution inutile, 1773), "Figaro pulm" (La Folle Journée või Le Mariage de Figaro, 1778) ja "Patune ema" (La Mère coupable, 1793).

1768. aastal abiellus Beaumarchais Geneviève-Madeleine Lévêque’iga. Naine suri paari aasta pärast segastel asjaoludel, kuigi usutakse, et põhjuseks võiks olla tuberkuloos. 1774. aastal kohtas ta Marie-Thérèse de Willer-Mawlazi[5], kellega abiellus 12 aastat hiljem. Neil sündis tütar Amélie-Eugénie de Beaumarchais.

Pärast Voltaire’i surma 1778. aastal ostis Beaumarchais tema tööde avaldamisõigused ning asutas Prantsusmaa tsensuuri vältimiseks Saksamaal kirjastuse, et trükkida ta teoseid, mis kodumaal olid revolutsioonieelsel ajal keelatud. 1783.–1790. aastani andis ta välja 70 trükist. Kuigi ettevõtmine kukkus rahaliselt läbi, suutis ta selle tulemusena säilitada paljusid Voltaire’i hilisemaid töid, mis võinuks muidu kaotsi minna.

Kahtlustatuna koostöös revolutsionääridega kuulutati ta 18. sajandi lõpuaastatel Prantsusmaal persona non grata’ks ning ta veetis enamiku viimastest aastatest Saksamaal. 1796. aastal naasis ta Prantsusmaale.

Pierre-Augustin de Beaumarchais suri 18. mail 1799 Pariisis insuldi tagajärjel. Ta on maetud Père-Lachaise’i kalmistule.

ViitedRedigeeri

  1. Paul-Laurent Assoun (1985). Beaumarchais: Le mariage de Figaro. Paris: Ellipses-Marketing. Lk 7. 
  2. Hugh Thomas (2006). Beaumarchais in Seville: An Intermezzo. Yale University Press. Lk 7–8. ISBN 9780300134643
  3. Robert Fenton, Robert Honor and Rebellion in the Theater: Beaumarchais, Mozart and Figaro. Butler University. Lk 8–9. 
  4. Elizabeth S. Kite (1918). Beaumarchais and the War of American Independence. Boston: The Gorham Press. Lk 53, 55. 
  5. Paul Philippe Gudin de la Brenellerie (1888). Histoire de Beaumarchais. Paris: Librairie Plon. Lk 107.