Hõõgmardikas
Hõõgmardikas (Phosphaenus hemipterus) on jaanimardiklaste sugukonda kuuluv liik mardikalisi.
| Hõõgmardikas | |
|---|---|
 Täiskasvanud isane hõõgmardikas (pildistatud Šveitsis). | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Infraklass |
Neoptera |
| Ülemselts |
Endopterygota |
| Selts |
Mardikalised Coleoptera |
| Alamselts |
Polyphaga |
| Infraselts |
Elateriformia |
| Ülemsugukond |
Elateroidea |
| Sugukond |
Jaanimardiklased Lampyridae |
| Alamsugukond |
Lampyrinae |
| Triibus |
Photinini |
| Perekond |
Phosphaenus |
| Liik |
P. hemipterus |
| Binaarne nimetus | |
|
Phosphaenus hemipterus (Goeze, 1777) | |
Nagu Eestis sagedasti leiduval jaanimardikal, nii ka sellel liigil on emased tiivutud ja helendava tagakehaga. Võrreldes jaanimardikatega helendavad nad nõrgalt ning paistavad seda tegevat vaid vastusena puudutusele või millelegi muule häirivale.[1][2]
Kuna isastel hõõgmardikatel on liiga väikesed silmad selleks et neist võiks olla oluliselt abi nõrka bioluminofoorset signaali edastava emase leidmisel, siis peetakse erinevalt jaanimardikatest hõõgmardikate omadust helendada paarilise leidmisel vähemääravaks. Mardikate teine-teise leidmisel peetakse põhiliseks feromoone.[3] On näidatud, et isane mardikas võib leida emase isegi kuni 20 meetri kauguselt, ronides selleks vahetevahel rohukõrte otsa ja viibutades oma pikki tundlaid, niimoodi ilmselt püüdes emaselt pärit feromoone ning määrates ta asukoha.[2]
Täiskasvanud isased mardikad ei ole pikemad kui 10 mm ning neil on oma keha suuruse kohta suhteliselt pikad tundlad. Täiskasvanud emased võivad olla veidi suuremad, kuni 13 mm. Erinevalt teistest jaanimardiklastelistest on isased hõõgmardikad lennuvõimetud, eristudes niimoodi kõikidest teistest jaanimardiklasteliste liikidest. Samuti on lennuvõimetud emased (nagu jaanimardikatelgi). Tiivad, mis võisid hõõgmardikate kunagistel kaugetel lennuvõimeliste isastega sugulasliikidel olla, on mardika kohastumisel eluks ja liikumiseks lehekõdus jms. taandarenenud ning muutunud lühikesteks, lendamiseks kasututeks tiivakesteks.[4] Mardika seljas võivad need tekitada mulje nagu putukas kannaks seljas seljakotti. Toiduks eelistavad hõõgmardikad vihmausse, keda halvavad või surmavad oma mürgihammustusega.
Hõõgmardika looduslik levila hõlmab maa-ala Vahemere maadest kuni Skandinaavia lõunapoolse servani ning Inglismaast ja Kesk-Euroopast kuni Kesk-, Lääne- ja Loode-Venemaani. Põhja-Ameerikas on ta sissetoodud liigina. Viimast oletatakse ka Inglismaa kohta, kuna peaaegu kõik hõõgmardikate leiud on seal ranniku aladelt ja mereühendusega linnade juurest.[2] Eestis leidub teda harva, üheks leiukohaks on olnud Laukasoo.[5][6] Mõned leiud on ka Soome lõunaservast.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Pappel, P. (2001) "Juuni loom – jaaniuss." Eesti Loodus. Vaadatud 31.08.15
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Majka, C. G; MacIvor, J. S. (2009) "The European lesser glow worm, Phosphaenus hemipterus (Goeze), in North America (Coleoptera, Lampyridae)." ZooKeys 29: 35–47. Doi: 10.3897/zookeys.29.279
- ↑ Cock, R. De; Matthysen, E. (2005) "Sexual communication by pheromones in a firefly, Phosphaenus hemipterus (Coleoptera: Lampyridae)." Animal Behaviour. Vol 70 (4), lk 807–818.
- ↑ Cock, R. de; Horne, J.; Tyler, J. "The lesser glow worm." The UK Glow worm Survey Home Page. Vaadatud 01.09.15.
- ↑ Elberg, K. (1989) "Tulukesed jaaniöös." Eesti Loodus. 40 (6): 375–377.
- ↑ Martin, M. (2011) "Mida teame Lahemaa selgrootute kohta?" Eesti Loodus. Vaadatud 31.08.15
- ↑ Phosphaenus hemipterus'e pilte ja leiukohtade kaart Soomes. (Kuvapankki). Vaadatud 31.08.15.
Välislingid muuda
- Hõõgmardikas andmebaasis eElurikkus
