Pesuküna (Saaremaal ja läänemurdes virutisküna[1] ) oli ühest puust õõnestatud, lamedate otstega küna, mis toetus künasse tapitud jalgadele või raejalgadele[2].

Pesukünas leotati või hõõruti pesu, tema ühes või mõlemas otsas oli kõrgem osa, millel taoti (virutati) jämedamat pesu pesukurikaga. Mõnel pool kasutati kolkimiseks eraldi pesulauda ehk pesupakku. 19. sajandi lõpul võeti pesuküna asemel kasutusele pesupali[1].

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 204
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 141

Välislingid muuda