Peeter Päts

Peeter Päts VR I/3 (5. märts 1880 Tahkuranna vald, Pärnumaa – 9. november 1942 Tallinn) oli eesti geograaf, pargiarhitekt ja looduskaitsetegelane.^[1]

Elulugu muuda

Peeter Pätsil oli neli venda ja üks õde: Nikolai Päts, Paul Päts (1876–1881), Voldemar Päts, Konstantin Päts ja Marianna Pung^[1].

Lõpetas 1898 Pärnu linnakooli, 1901 Pihkva Maamõõtjate Kooli. Tutvus 1911 linnaplaneerimisega Peterburis, Moskvas, Harkovis ja Kiievis, 1912 Saksamaal (Berliinis jm).

Õppis 1914 Dresdeni Tehnikaülikoolis, siis Moskva Põllumajandusinstituudis ja 1921–1922 TÜ-s metsandust, lõpetas 1928 TÜ matemaatika-loodusteaduskonna geograafina, geograafiamagister (1928, TÜ), väitekiri "Eesti ja Läti Vabariigi vaheline piir" (Pärnu, 1927).

Võttis osa Vene-Jaapani sõjast, I maailmasõjast (ohvitserina Poola rindel, 1915–1916 Tallinnas Peeter Suure Merekindluses topograafi abi). Oli 1902–1910 (vaheajaga) Grodno riigimaade valitsuse topograaf ning Tomskis, Petroskois ja Vitebskis maakorraldaja, 1910–1914 ja 1918 Tallinna Linnavalitsuse maamõõduosakonna juhataja. 1918–1920 Pärnu linna mõisade ja metsade valitseja.

Oli Pärnu maakonna komandant ning Pärnumaa rahvaväe ja Kaitseliidu ülem. 1918. aasta nimetati 16. novembril Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealikuks ja ühtlasi ka Pärnu komandandiks Karl-Johann Laurits. Malevapealiku abilisteks valis büroo kolmeliikmelise korraldava komisjoni, kuhu kuulusid Peeter Päts, August Jürmann ja Jaan Karu^[2]. Pärnu linna Kaitseliidu malev ümberstruktureerimisel, valiti garnisoni ülemaks lipnik Peeter Päts.

1921–1927 oli ta Eesti-Läti piirikomisjoni liige ja esimees, 1927–1934 Petseri ja Narva-taguste maade kinnistuskomisjoni liige, 1934–1935 Kadrioru pargi valitseja^[3], 1935–1938 Riigiparkide Valitsuse direktor, 1938–1940 Loodushoiu- ja Turismi-instituudi direktor.^[1]

Registreeritud maamõõtja (1935).

Teadustöö muuda

Juhendas Kadrioru, Toila-Oru, Keila-Joa ja Pühajärve pargi rekonstrueerimist. Korraldas aednikele ekskursioone ja õppereise Saksamaale jt riikidesse, saatis mh 1938 oma kulul kuus abiaednikku Riigi Kõrgema Kunstikooli aiaarhitektuurikursustele. Juhtis looduskaitse- ja loodushoiuseaduste koostamist ning vastava kirjanduse väljaandmist. Aastaraamatu "Looduskaitse" (I 1937, II 1940) toimetajaid ja autoreid, koguteose "Võidupüha" (1938) kaasautor, ajakirjade Eesti Looduskaitse (1938–1939) ning Loodushoid ja Turism (1939–1940) peatoimetaja. Osales Eesti Loomakaitse Liidu ja Tallinna Loomaaia asutamises. Looduseuurijate Seltsi, Eesti Geodeetide Ühingu (1937–1940 esimees) jmt organisatsioonide liige. Vabadusristi I liigi 3. järk, Valgetähe III klassi teenetemärk, Piiskop Platoni II järgu orden ja Läti Kolme Tähe II klassi aumärk.^[1]

Teoseid muuda

Mõtteid looduskaitsest. // Looduskaitse. I. Tallinn, 1937
Ikka edasi. // Aednike töörindelt. Tallinn, 1937
Ülevaade Loodushoiu- ja Turismi-instituudi tegevusest 1938.–1939. a. Loodushoiu- ja Turismi-instituudi tööde suund. // Looduskaitse. II. Tallinn, 1940