Ava peamenüü

Paul Ricœur (27. veebruar 191320. mai 2005) oli prantsuse filosoof, kes on tuntud tänu oma fenomenoloogilist kirjeldust ja hermeneutilist kirjeldust siduvatele töödele. Tema looming on seetõttu tihedalt seotud Martin Heideggeri ja Hans-Georg Gadameri omaga.

Ricœur sündis 1913. aastal Valence'is prantsuse protestandi perekonnas. Religioon suunas oluliselt tema karjäärivalikut: ta tegeles nooruses ka teoloogiaga ning kaitses 1934. aastal väitekirja Jumala probleemist Jules Lachelier' ja Jules Lagneau loomingus.[1] 1930. aastatel õppis ta filosoofiat, kuid tema karjääri katkestas teine maailmasõda. 1939. aastal värvati ta Prantsusmaa armeesse ning järgmisel aastal langes ta sõjavangi, kuhu jäi viieks aastaks. Sealgi jätkas ta filosoofiaga tutvumist ning suhtles ka vangilangenud prantsuse filosoofidega.

Aastatel 19481956 õpetas Ricœur Strasbourgi ülikoolis ning sai sealt 1950. aastal doktorikraadi. 1956–1965 jätkus ta karjäär Sorbonne'i ülikoolis. Seejärel oli ta kuni 1970. aastani Nanterre'i ülikooli administraator. 1968. aastal solvasid teda aga mässavad tudengid ning järgnevalt otsustas ta Prantsusmaalt lahkuda.

19701985 õpetas ta Chicago ülikoolis; sel ajal ilmusid ka tema kõige olulisemad tööd, mis tagasid talle laia tunnustuse nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas. 1985. aastal naasis ta Prantsusmaale ja jätkas seal uurimistööd.

Ta suri 2005. aastal loomulikku surma.

Sisukord

TunnustusRedigeeri

Ta on valitud Humanitaaruuringute Akadeemia (Moskva) liikmeks

TeoseidRedigeeri

Eesti keelesRedigeeri

  • "Objektiivsus ja subjektiivsus ajaloos". Tuna, 2002, nr 2, lk 97–108, tõlkinud Katre Talviste.
  • "Kaugenemise hermeneutiline funktsioon". Akadeemia, 2007, nr 11, lk 2460–2483, tõlkinud Hent Kalmo.
  • "Kurjus: väljakutse filosoofiale ja teoloogiale". Vikerkaar, 2014, nr 1/2, lk 123–138, tõlkinud Indrek Koff.

ViitedRedigeeri

  1. Alan D. Schrift (2006), "Twentieth-Century French Philosophy: Key Themes And Thinkers", Blackwell Publishing, p. 172.

KirjandusRedigeeri

  • Marek Tamm. Saateks. Paul Ricoeur, "Objektiivsus ja subjektiivsus ajaloos". Tuna, 2002, nr 2, lk 109–110.