Paul Oras (vene keeles Пауль Юрьевич Орас; 22. aprill 1897 Kehtna, Eestimaa kubermang8. juuli 1943 Moskva, NSV Liit) oli eesti päritolu Nõukogude sõjaväelane (1. järgu sõjaväeinsener) ja diplomaat.

Paul Oras õppis Kroonlinna mereväeinseneride koolis ja pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni liitus enamlastega. Ta osales Vene kodusõjas. Töötas ka NSV Liidu teenistuses diplomaadi ja sõjaväeluurajana.[1]

Aitas organiseerida Eestis kommunistide 1. detsembri mässu. 1926. aastal nimetati NSV Liidu mereväeatašeeks Rootsi, kuid 1928. aasta alguses tuli ta aga luureandmete hankimise paljastamise tõttu tagasi kutsuda.

Nõukogude ekspeditsiooni asejuhina võttis Paul Oras osa jäälõhkujal Krassin, Itaalia maadeuurija Umberto Nobile ekspeditsioonimeeskonna päästmise operatsioonist Põhja-Jäämerel 1928. aastal. 1929–1932 aastani tegutses ta NSV Liidu merejõudude teadus-tehnilise komitee esimehena.

Aastatel 1933–1934 oli NSV Liidu mereväeatašee Itaalias ja Kreekas ning 1934–1935 mereväeatašee Ameerika Ühendriikides. Hiljem organiseeris Hispaania kodusõjas punast laevastikku.

1. järgu sõjaväeinsener (vastab Eesti kaitseväe koloneli auastmele) Paul Oras langes 1939. aastal NSV Liidus põlu alla ja suri 1943. aastal vangistuses.

Isiklikku

muuda

Tema isa oli Tallinna linnavolinik Jüri Oras ja isa vennapoeg (lellepoeg) oli tõlkija ja kirjandusteadlane Ants Oras.

Viited

muuda
  1. Лурье, В. М.; Кочик В. Я. (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk 279. ISBN 5765414990.

Kirjandus

muuda
  • Миндлин Э. Л. «Красин» во льдах. — М.: Детгиз, 1961
  • "Oras, Paul". // Mereleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 302
  • В. М. Лурье, 2003. ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. ISBN 5765414990. Lk 279 (tema biograafia). Raamat on saadaval ka andmebaasist Google Books: [1]
  • Лурье В. М. Военно-морская разведка СССР (1918—1960-е г.г.). Справочник. Издательство «Дмитрий Буланин», СПб., 2009. ISBN 978-5-86007-588-7
  • Tiina Tamman. "Paul Oras – punane admiral". Argo. Tallinn 2016
  • Olev Liivik. "Punase "admirali" saatus. // Sirp, 20. jaanuar 2017. Lk 31