Paul Kogerman

(Ümber suunatud leheküljelt Paul Kogermann)

Paul Nikolai Kogerman (5. detsember 1891 Tallinn27. juuli 1951 Tallinn) oli teadlane ja poliitik, Eesti põlevkivikeemia rajaja, Tallinna Tehnikaülikooli esimene rektor 1936–1939 ja Eesti Vabariigi haridusminister 1939–1940. Ta oli 1937 Eesti Rahvuskogu liige, 1938–1939 Riigikogu ülemkoja (Riiginõukogu) liige ja 1938–1940 Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta küüditati 1941 Siberisse, viibis Sverdlovski lähedal vangilaagrites kuni 1945, Nõukogude okupatsioonivõimude loal Eestisse naasnuna oli 1946–1951 Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliige.

Paul Kogerman
Paul Kogerman
Haridusminister
Ametiaeg
12.10.1939–21.06.1940
Isikuandmed
Sünninimi Paul Nikolai Kogerman
Sündinud 5. detsember 1891
Tallinn
Surnud 27. juuli 1951 (59-aastaselt)
Tallinn
Rahvus eestlane
Lapsed Ela Lepp, Avo Kogerman
Alma mater Tartu Ülikool, keemia
Elukutse keemik
Tunnustus 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk

Teise maailmasõja lõppedes oli Paul Kogerman ainus veel elus olev eelmise (1939 ametisse astunud) Eesti valitsuse minister (valitsusjuht Jüri Uluots suri 1945 eksiilis; ülejäänud 9 ministrit olid 1941–1943 hukatud või hukkunud Nõukogude vangilaagrites).

Elulugu muuda

Paul Kogerman sündis Tallinnas meremehe pojana.[1]

Kogerman õppis Tallinna algkoolis (1901–1904) ja linnakoolis (1904–1908). Aastail 1909–1913 töötas Kogerman õpetajana Harju-Jaanis ja koduõpetajana Tallinnas. Ta lõpetas 1913. aastal eksternina Aleksandri gümnaasiumi, asudes seejärel sama aasta sügisel Tartu Ülikooli keemiat õppima, mille lõpetas 1918.

Tartu Ülikoolis õppimise ajal töötas ta kodu- ja kooliõpetajana Jakob Westholmi eragümnaasiumis ja Tallinna Rahvaülikoolis. Aastail 1918–1919 oli ta ka Tallinna Tehnikumi loodusteaduste õppejõud.

Kogerman oli üks esimesi stipendiaate, kes saadeti end täiendama välismaale. 19191921 õppis ta Eesti Vabariigi stipendiaadina Inglismaal Imperial College Londonis professor W. A. Bone'i laboratooriumis, kus omandas keemiatehnoloogi kutse. 1922 kaitses ta Londoni Ülikoolis Mag. chem. kraadi (magistri) väitekirja "Keskordoviitsiumi õlisisaldava mineraali - kukersiidi - keemiline koostis". 1927–1928 viibis ta International Education Board stipendiaadina Harvardi ülikoolis USA-s,[2] kus uuris küllastumata süsivesinike sünteesi ja polümerisatsiooni. Samal teemal kirjutatud töö kaitses ta 1934. aastal Dr. sc. techn. kraadi (doktori) väitekirjana. Väitekiri valmis aastatel 1933-1934 Zürichi Tehnikaülikoolis töötamise ajal ning kandis pealkirja "Additionsreaktionen und Polymerisation des 2,3-Dimethylbutadiens".

Juba 1921. aasta oktoobris valiti Paul Kogerman Tartu Ülikooli orgaanilise keemia dotsendikohusetäitjaks, 1923 novembris dotsendiks ja 1925. aastal korraliseks professoriks.[1] Pärast väitekirja kaitsmist asutas koos Michael Wittlichiga 1925 Tartu Ülikooli keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See oli maailmas esimene põlevkivi süsteemuurimise keskus. Osales rahvusvahelistel konverentsidel Pariisis (1922,1923), Cambridge'is (1923) ja Kopenhaagenis(1924), töötas Helsingi ja Turu ülikoolides (1925) ning Saksamaa ülikoolides (1922, 1926). Teadustöö eesmärgil viibis Kogerman 1926 Zürichis ja 1933. aastal töötas Zürichi Tehnikaülikoolis. Ta oli Loodusvarade Instituudi esimees.[1] Kogerman oli Tallinna Tehnikainstituudi (praegu Tallinna Tehnikaülikool) rektor selle asutamisest peale – aastatel 19361939. Tallinna Tehnikaülikooli koosseisu toodi esialgu üle ka Tartu Ülikooli keemiaosakond ja õlikivide uurimise laboratoorium. Rektoritöö kõrval jätkas Kogerman instituudis orgaanilise keemia kateedri juhatamist ja tööd õlikivide laboratooriumis, olles 1936–1941 Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professor. Kogerman viibis 1930. aastail mitmes välisriigis, kus tutvus keemialaborite töö ja õppekorraldusega, pidas külalisprofessorina loenguid Soomes, Rootsis ja Saksamaal.

Ta oli 1937 Rahvuskogu II koja liige ja 1938–1939 I Riiginõukogu liige.

Paul Kogerman oli 1939–1940 Eesti Vabariigi haridusminister Jüri Uluotsa valitsuses.[3]

1938. aastal nimetati ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks loodusteaduste alal. 1946. aastal kinnitati Paul Kogerman Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks.

14. juunil 1941 küüditati ta koos perega Nõukogude Venemaale, Sverdlovski oblastisse, kus talle mõisteti § 58 alusel vanglakaristus, mida kandis Turiski ja Tavda laagris. Ta vabastati Eesti NSV Ministrite Nõukogu taotlusel ennetähtaegselt 15. märtsil 1945.

1945 nimetati ta TPI professoriks. Alates 1946 (kuni surmani 1951) oli Paul Kogerman Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliige (akadeemik). 1947–1950 oli ta TA Keemia Instituudi direktor.

Teadustöö põhisuunad muuda

Kogermani loetakse Eesti põlevkivikeemia rajajaks, tema teadustegevuse teemad olid põlevkivikerogeeni päritolu ja struktuur, põlevkivi koostis ja kasutatavus, dieenide sünteesi meetodid ning polümerisatsioon. Ta alustas ülikoolis õppimise kõrvalt põlevkivi utmise alast uurimistööd. Tema väitekiri oli esimesi põhjalikumaid uurimusi Eesti põlevkivi keemiliste omaduste kohta. Põlevkivi ja selle termilise lagunemise saaduste uurimine suunas Kogermani tähelepanu küllastamata ühendite – dieenide – keemiale. Ta avastas 1,4-pentadieeni sünteesi uue meetodi ning kirjeldas esimesena selle ühendi omadusi, millel põhineb ka tema doktoriväitekiri. Ta on avaldanud 187 keemiateaduslikku, populaarteaduslikku ja publitsistlikku tööd, põhikooli- ja ülikooliõpikuid, 63 käsikirja; juhendanud 20 magistri- ja kandidaaditööd ning 3 doktoritööd.[1]

Teoseid muuda

  • The oil-shale industry of Estonia. Tartu 1927
  • On the chemistry of the Estonian oil shale "Kukersite". Tartu, 1931.
  • Orgaaniline keemia. 1. ja 2. osa. Tartu, 1945, 1947

Teaduskorralduslik tegevus muuda

Ühiskondlik tegevus muuda

Rotary klubi liige, asepresident; ÜS Raimla vilistlane.

Tunnustus muuda

Mälestuse jäädvustamine muuda

Tallinna Tehnikaülikooli õppejõudude-akadeemikute alleel on tema büst. Tema auks on nimetatud Paul Kogermani nimeline auditoorium (TTÜ, IV–103). 2006. aastal asutati Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi juurde Paul Kogermani nimeline doktoriõppe stipendium. Aastatel 19831991 andis Eesti Teaduste Akadeemia välja Paul Kogermani mälestusmedalit, millega tunnustati inimesi nende saavutuste eest orgaanilise ja põlevkivikeemia ning pedagoogilise tegevuse alal.

Isiklikku muuda

Ta on ainuke eesti teadlane, kes kuulus nii Eesti Teaduste Akadeemia kui ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia koosseisu. Tütar Ela Lepp (Ela Lepp-Kogerman), anatoom, oli 1966–1969 TRÜ anatoomia ja histoloogia kateedri juhataja; poeg Avo Kogerman, keemik, Teaduste Akadeemia Keemia Instituudi teadur.[4] Paul Kogermani minia on keemiainsener Aili Kogerman, kes on ka koostanud raamatu Paul Kogermanist.[5][6]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loodusvarade Instituudi esimees prof. P. Kogermann". Uus Eesti. 10. november 1937. Vaadatud 21.04.2017.
  2. "Ülikool. Press-pitser ülikoolile". Kaja, nr 232. 3. oktoober 1928. Vaadatud 21.04.2017.
  3. "Vabariigi Presidendi otsusega uus Vabariigi Valitsus ametisse. Uued ministrid valitsuses". Järva Teataja. 13. oktoober 1939. Vaadatud 21.04.2017.
  4. Tartu Rotary klubi 1932–40
  5. Uudistaja, 7. detsember 2004 (vaadatud 02.02.2022)
  6. Tiia Linnard, "Aili Kogerman: vunki tuleb juurde anda, olenemata vanusest", Virumaa.ee, 29.01.2005 (vaadatud 02.02.2022)

Kirjandus muuda

  • EBL TK, 1940; EE 2000, 14; ETBL 2005, 2; Paul Kogermani publikatsioonid ja käsikirjad. TPI, 1981, lk 75; Martinson, H., Martinson, K. Akadeemik Paul Kogerman – põlevkivikeemia rajaja Eestis. Tln, 1981, 64 lk; Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982. 3. köide, 1918–1982. Tln, 1982, lk 141–143, 224; Mölder, L. Paul Kogerman ja Karl Luts // Insenerikultuur Eestis, 1. Tln, 1992, lk 103–110; Paul Kogerman ja tema aeg. Tln, 2004. 283 lk; Universitas Tartuensis 1632–2007. Trt, 2007, lk 357–358.
  • Tehnikaülikooli avamine Tallinnas riikliku tähtsusega. Uus Eesti, 2. juuli 1936, nr 175, lk 1.
  • Paul Kogerman ja tema aeg. Koostanud Aili Kogerman. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, lk 283.

Välislingid muuda

Eelnev
Aleksander Jaakson
Eesti haridusminister
12. oktoober 1939 –
21. juuni 1940
Järgnev
Arnold Susi