Paul Kogerman
Paul Nikolai Kogerman (5. detsember 1891 Tallinn – 27. juuli 1951 Tallinn) oli eesti keemik, Eesti põlevkivikeemia rajaja, Tallinna Tehnikaülikooli rektor (1936–1939), Eesti Vabariigi haridusminister (1939–1940), Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia (1946–1951) tegevliige.
| Paul Kogerman | |
|---|---|
 | |
| Haridusminister | |
|
Ametiaeg 12.10.1939–21.06.1940 | |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Paul Nikolai Kogerman |
| Sündinud |
5. detsember 1891 Tallinn |
| Surnud |
27. juuli 1951 (59-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Lapsed | Ela Lepp, Avo Kogerman |
| Alma mater | Tartu Ülikool, keemia |
| Elukutse | keemik |
| Tunnustus | 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk |
Paul Kogerman sündis Tallinnas meremehe pojana.[1]
Haridus muuda
Õppis Tallinna algkoolis (1901–1904) ja 1904–1908 linnakoolis. Lõpetas 1913. aastal eksternina Aleksandri gümnaasiumi, asudes selle järele sama aasta sügisel Tartu Ülikooli keemiat õppima, mille lõpetas 1918. aastal. P. Kogrman oli üks esimesi stipendiaate,kes saadeti end täiendama välismaale. 1919–1921 õppis ta Eesti Vabariigi stipendiaadina Londoni Kuninglikus Teaduse ja Tehnika Kolledžis prof W. A. Bone'i laboratoriumis (Imperial College of Science and Technology), kus omandas keemiatehnoloogi kutse. 1922 kaitses Londoni Ülikoolis magistriväitekirja "Keskordoviitsiumi õlisisaldava mineraali - kukersiidi - keemiline koostis". 1927–1928 viibis International Eduction Boardi stipendiaadina Harvardi ülikoolis Põhja-Ameerikas,[2] kus uuris küllastumata süsivesinike sünteesi ja polümerisatsiooni. Samal teemal kirjutatud töö kaitses ta 1934. aastal doktoriväitekirjana. Väitekiri valmis aastatel 1933-1934 Zürichi Tehnikaülikoolis töötamise ajal ning kandis pealkirja "Additionsreaktionen und Polymerisation des 2,3-Dimethylbutadiens". Mag. chem. 1922 (Londoni Ülikool); dr. sc. techn. 1934 (Zürichi Tehnikaülikool).
Töökäik muuda
Aastail 1909–1913 töötas õpetajana Harju-Jaanis ja koduõpetajana Tallinnas. Tartu Ülikoolis õppimise ajal töötas kodu- ja kooliõpetajana Jakob Westholmi eragümnaasiumis ja Tallinna Rahvaülikoolis. Aastail 1918–1919 oli Tallinna Tehnikumi loodusteaduste õppejõud. Juba 1921 aasta oktoobris valiti P. Kogerman Tartu Ülikooli orgaanilise keemia dotsendikohusetäitjaks, 1923 aasta novembris dotsendiks ja 1925 aastal korraliseks professoriks.[1] Pärast väitekirja kaitsmist asutas koos Michael Wittlichiga 1925 Tartu Ülikooli keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See oli maailmas esimene põlevkivi süsteemuurimise keskus. Osales rahvusvahelistel konverentsidel Pariisis (1922,1923), Cambridge'is (1923) ja Kopenhaagenis(1924), töötas Helsingi ja Turu ülikoolides (1925) ning Saksamaa ülikoolides (1922, 1926). Teadustöö eesmärgil viibis Kogerman 1926 Zürichis ja 1933. aastal töötas Zürichi Tehnikaülikoolis. Oli Loodusvarade Instituudi esimees.[1] P. Kogerman oli Tallinna Tehnikainstituudi (praegu Tallinna Tehnikaülikool) rektor selle asutamisest peale – aastatel 1936–1939. Tallinna Tehnikaülikooli koosseisu toodi esialgu üle ka Tartu Ülikooli keemiaosakond ja õlikivide uurimise laboratoorium. Rektoritöö kõrval jätkas P. Kogerman instituudis orgaanilise keemia kateedri juhatamist ja tööd õlikivide laboratooriumis, olles 1936–1941 oli Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professor. Viibis 1930. aastail mitmes välisriigis, kus tutvus keemialaborite töö ja õppekorraldusega, pidas külalisprofessorina loenguid Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Oli 1937 Rahvuskogu II koja liige; (1938–1939 I Riiginõukogu liige. 1939–1940 oli Eesti Vabariigi haridusminister Jüri Uluotsa valitsuses.[3]
1938. aastal nimetati ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks loodusteaduste alal. 1946. aastal kinnitati Paul Kogerman Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks.
14. juunil 1941 deporteeriti ta koos perega Sverdlovski oblastisse, kus mõisteti § 58 alusel vangilaagrisse, kandis karistust Turiski ja Tavda laagris. Ta vabastati Eesti NSV Ministrite Nõukogu taotlusel ennetähtaegselt 15. märtsil 1945. 1945 nimetati TPI professoriks ning 1946 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks. 1947–1950 oli TA Keemia Instituudi direktor.
Teadustöö põhisuunad muuda
Kogermani loetakse Eesti põlevkivikeemia rajajaks, tema teadustegevuse teemad olid põlevkivikerogeeni päritolu ja struktuur, põlevkivi koostis ja kasutatavus, dieenide sünteesi meetodid ning polümerisatsioon. Alustas ülikoolis õppimise kõrvalt põlevkivi utmise alast uurimistööd. Tema väitekiri oli esimesi põhjalikumaid uurimusi Eesti põlevkivi keemia omaduste kohta. Põlevkivi ja selle termilise lagunemise saaduste uurimine suunas Kogermani tähelepanu küllastamata ühendite – dieenide – keemiale. Ta avastas 1,4-pentadieeni sünteesi uue meetodi ning kirjeldas esimesena selle ühendi omadusi. Sellel põhineb ka tema doktoriväitekiri. Avaldanud 187 keemiateaduslikku, populaarteaduslikku ja publitsistlikku tööd, põhikooli- ja ülikooliõpikuid, 63 käsikirja. Juhendanud 20 magistri- ja kandidaaditööd ning 3 doktoritööd.[1]
Teoseid muuda
- The oil-shale industry of Estonia. Tartu 1927
- On the chemistry of the Estonian oil shale "Kukersite". Tartu, 1931.
- Orgaaniline keemia. 1. ja 2. osa. Tartu, 1945, 1947
Teaduskorralduslik tegevus muuda
- 1923–1928 Akadeemilise Keemia Seltsi asutajaliige ja esimees
- 1923–1936 Eesti Loodusuurijate Seltsi aseesimees 1924)–1929 ja esimees 1929–1936)
- 1923–1940 Kirjastusühisuse Loodus juhatuse liige
- 1929–1937 Rahvasteliidu Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Rahvusliku Komitee sekretär ja abiesimees. Tema tegevus muutis Eesti 1930ndail üheks juhtivaks põlevkivi uurimise keskuseks.
- Soome Keemikute Seltsi korrespondentliige
- Ülemaailmse Energiakonverentsi täitevnõukogu liige
- 1929–1932 Tartu Ülikooli juurde loodud Prantsuse Teadusliku Instituudi Tartus abiesimees
- 1932–1937 Eesti Entsüklopeedia keemiaosakonna toimetaja
- 1937 Eesti Rahvuskogu liige
- 1937 Loodusvarade Instituudi rajajaid, nõukogu esimees ja põlevkivisektsiooni juhataja
- 1937–1940 Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liidu esimees
- 1937–1941 Kopli Hariduse Seltsi Valgus asutaja ja liige
- 1938–1939 I Riiginõukogu liige
- 1938 Eesti Teaduste Akadeemia liige, loodusteaduste sektsiooni esimees
- 1938–1940 Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige ja esimees (alates 1939)
- 1938–1940 Kaitseliidu vanematekogu liige
- 1939–1940 ajalehe The Baltic Times peatoimetaja
- Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (alates 1946)
- 1945–1951 Eesti Keemiaseltsi liige ja esimees
- 1947–1950 ENSV Ühingu Teadus asutajaid ja liige, lektor
- 1947–1951 ENSV Teaduste Akadeemia Tööstusprobleemide Instituudi teadusliku nõukogu liige
- Eesti esindaja ülemaailmse energiakonverentsi nõukogus
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemiate komisjoni ja vabariikliku uurimistööde koordineerimisnõukogu liige
Ühiskondlik tegevus muuda
Rotary klubi liige, asepresident; ÜS Raimla vilistlane.
Tunnustus muuda
- 1927 – Prantsuse Auleegioni orden rahvusvaheliste teadussidemete edendamise eest
- 1930 – Akadeemilise Kohtu liige
- 1935 – Officier d'Academia tiitel (Prantsusmaa)
- 1938 – Vabadussõja mälestusmärk
- 1938 – Valgetähe II klassi teenetemärk (TTÜ rektor, professor)
- 1938 – Haridusministeeriumi hõbeauraha teadusliku loomingu eest
- 1940 – Käina valla aukodanik
- valitud mitme välismaise keemiaseltsi tegev- ja kirjavahetajaliikmeks.[viide?]
Mälestuse jäädvustamine muuda
Tallinna Tehnikaülikooli õppejõudude-akadeemikute alleel on tema büst. Tema auks on nimetatud Paul Kogermani nimeline auditoorium (TTÜ, IV–103). 2006. aastal asutati Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi juurde Paul Kogermani nimeline doktoriõppe stipendium. Aastatel 1983–1991 andis Eesti Teaduste Akadeemia välja Paul Kogermani mälestusmedalit, millega tunnustati inimesi nende saavutuste eest orgaanilise ja põlevkivikeemia ning pedagoogilise tegevuse alal.
Isiklikku muuda
Ta on ainuke eesti teadlane, kes kuulus nii Eesti Teaduste Akadeemia kui ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia koosseisu. Tütar Ela Lepp (Ela Lepp-Kogerman), anatoom, oli 1966–1969 TRÜ anatoomia ja histoloogia kateedri juhataja; poeg Avo Kogerman, keemik, Teaduste Akadeemia Keemia Instituudi teadur.[4] Paul Kogermani minia on keemiainsener Aili Kogerman, kes on ka koostanud raamatu Paul Kogermanist.[5][6]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loodusvarade Instituudi esimees prof. P. Kogermann". Uus Eesti. 10. november 1937. Vaadatud 21.04.2017.
- ↑ "Ülikool. Press-pitser ülikoolile". Kaja, nr 232. 3. oktoober 1928. Vaadatud 21.04.2017.
- ↑ "Vabariigi Presidendi otsusega uus Vabariigi Valitsus ametisse. Uued ministrid valitsuses". Järva Teataja. 13. oktoober 1939. Vaadatud 21.04.2017.
- ↑ Tartu Rotary klubi 1932–40
- ↑ Uudistaja, 7. detsember 2004 (vaadatud 02.02.2022)
- ↑ Tiia Linnard, "Aili Kogerman: vunki tuleb juurde anda, olenemata vanusest", Virumaa.ee, 29.01.2005 (vaadatud 02.02.2022)
Kirjandus muuda
- EBL TK, 1940; EE 2000, 14; ETBL 2005, 2; Paul Kogermani publikatsioonid ja käsikirjad. TPI, 1981, lk 75; Martinson, H., Martinson, K. Akadeemik Paul Kogerman – põlevkivikeemia rajaja Eestis. Tln, 1981, 64 lk; Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982. 3. köide, 1918–1982. Tln, 1982, lk 141–143, 224; Mölder, L. Paul Kogerman ja Karl Luts // Insenerikultuur Eestis, 1. Tln, 1992, lk 103–110; Paul Kogerman ja tema aeg. Tln, 2004. 283 lk; Universitas Tartuensis 1632–2007. Trt, 2007, lk 357–358.
- Tehnikaülikooli avamine Tallinnas riikliku tähtsusega. Uus Eesti, 2. juuli 1936, nr 175, lk 1.
- Paul Kogerman ja tema aeg. Koostanud Aili Kogerman. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, lk 283.
Välislingid muuda
- Biograafia
- Paul Kogerman Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
| Eelnev Aleksander Jaakson |
Eesti haridusminister 12. oktoober 1939 – 21. juuni 1940 |
Järgnev Arnold Susi |