Paul Karrer

See artikkel räägib keemikust; helilooja kohta vaata artiklit Pávlos Karrér.

---

Paul Karrer (21. aprill 1889 Moskva – 18. juuni 1971 Zürich) oli Šveitsi orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos Walter Norman Haworthiga Nobeli keemiaauhinna karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B₂-vitamiiniga seotud uurimistöö eest.

Paul Karrer

Ta õppis Zürichi Ülikoolis keemiat. 1911. aastal kaitses ta filosoofiadoktori kraadi. 1912. aastal töötas ta koos Paul Ehrlichiga Georg Speyer Hausis Frankfurdis (Maini ääres) keemikuna. 1919. aastal anti talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.

Uurimistöö

Tema uurimustest olulisimaiks peetakse taimsete pigmentide uurimist. Ta selgitas ja pakkus välja karoteenide keemilise struktuuri ning lisas, et osa karotenoide muudetakse organismide sees A-vitamiiniks. 1930. aastatel formuleeris ta esmakordselt A-vitamiini eelvitamiini – beetakaroteeni valemi. Hiljem kinnitas Karrer Albert Imre Szent-Györgyi poolt avastatud C-vitamiini struktuuri. Veel sünteesis ta B₂-vitamiini ning E-vitamiini. Tema flaviinidega seotud uurimine tuvastas, et algselt B₂-vitamiiniks peetud laktoflaviin on üksnes osa B₂-vitamiini kompleksist.

Lisaks uuris ta mitmete orgaaniliste biomolekulide nagu aminohapete, mitmete alkoloidide, letsitiinide, antotsüaniidide jpt keemilist struktuuri.

Panus orgaanilise keemia arengusse

Paul Karreri sünteesitud vitamiinid (osaline)

Aasta(d)	Vitamiin
1931	A-vitamiin
1935	B2-vitamiin
1938	E-vitamiin (DL-α-tocopherol)
1939	K-vitamiin (phytonadione)

Publikatsioonid

• 1927. aastal avaldas ta Orgaanilise keemia õpiku (saksa keeles Lehrbuch der Organischen Chemie)
• 1950. aastal koos Ernst Juckeriga, tõlkija ja toimetaja Ernest A. Braude, "Karotenoidid" (ingl k Carotenoids), Elsevier Publishing Company [1].

Tunnustus

• 1947 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Mälestuse jäädvustamine

• Paul Karreri järgi on nimetatud kuu kraater Karrer.