Paul Karrer

Šveitsi keemik
 See artikkel räägib keemikust; helilooja kohta vaata artiklit Pávlos Karrér.

Paul Karrer (21. aprill 1889 Moskva18. juuni 1971 Zürich) oli Šveitsi orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos Walter Norman Haworthiga Nobeli keemiaauhinna karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B2-vitamiiniga seotud uurimistöö eest.

Paul Karrer

Ta õppis Zürichi Ülikoolis keemiat. 1911. aastal kaitses ta filosoofiadoktori väitekirja. 1912. aastal töötas ta koos Paul Ehrlichiga Georg Speyer Hausis Frankfurdis (Maini ääres) keemikuna. 1919. aastal anti talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.[1]

Uurimistöö muuda

Tema uurimustest olulisimaiks peetakse taimsete pigmentide uurimist. Ta selgitas ja pakkus välja karoteenide keemilise struktuuri ning lisas, et osa karotenoide muudetakse organismide sees A-vitamiiniks. 1930. aastatel formuleeris ta esimesena A-vitamiini eelvitamiini – beetakaroteeni valemi.[1] Hiljem kinnitas Karrer Albert Imre Szent-Györgyi avastatud C-vitamiini struktuuri. Veel sünteesis ta B2-vitamiini ja E-vitamiini.[2][3] Tema flaviinidega seotud uurimine tuvastas, et algul B2-vitamiiniks peetud laktoflaviin on üksnes osa B2-vitamiini kompleksist.[1]

Lisaks uuris ta selliste orgaaniliste biomolekulide nagu aminohapete, mitmete alkoloidide, letsitiinide, antotsüaniidide jpt keemilist struktuuri.

Panus orgaanilise keemia arengusse muuda

Paul Karreri sünteesitud vitamiinid (osaline)[4]

Aasta Vitamiin
1931 A-vitamiin
1935 B2-vitamiin
1938 E-vitamiin (DL-α-tocopherol)
1939 K-vitamiin (phytonadione)

Teosed muuda

  • 1927 – orgaanilise keemia õpik "Lehrbuch der Organischen Chemie"
  • 1950 – koos Ernst Juckeriga "Karotenoidid" (ingl k Carotenoids), Elsevier Publishing Company [1].

Tunnustus muuda

Mälestuse jäädvustamine muuda

Viited muuda