Paul Karrer

See artikkel räägib keemikust; helilooja kohta vaata artiklit Pávlos Karrér.

---

Paul Karrer (21. aprill 1889 Moskva – 18. juuni 1971 Zürich) oli Šveitsi orgaaniline keemik. 1937. aastal sai ta koos Walter Norman Haworthiga Nobeli keemiaauhinna karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B₂-vitamiiniga seotud uurimistöö eest.

Paul Karrer

Ta õppis Zürichi Ülikoolis keemiat. 1911. aastal kaitses ta filosoofiadoktori väitekirja. 1912. aastal töötas ta koos Paul Ehrlichiga Georg Speyer Hausis Frankfurdis (Maini ääres) keemikuna. 1919. aastal anti talle keemiaprofessori kutse ja temast sai Keemiainstituudi direktor.

Uurimistöö

Tema uurimustest olulisimaiks peetakse taimsete pigmentide uurimist. Ta selgitas ja pakkus välja karoteenide keemilise struktuuri ning lisas, et osa karotenoide muudetakse organismide sees A-vitamiiniks. 1930. aastatel formuleeris ta esimesena A-vitamiini eelvitamiini – beetakaroteeni valemi. Hiljem kinnitas Karrer Albert Imre Szent-Györgyi avastatud C-vitamiini struktuuri. Veel sünteesis ta B₂-vitamiini ja E-vitamiini. Tema flaviinidega seotud uurimine tuvastas, et algul B₂-vitamiiniks peetud laktoflaviin on üksnes osa B₂-vitamiini kompleksist.

Lisaks uuris ta selliste orgaaniliste biomolekulide nagu aminohapete, mitmete alkoloidide, letsitiinide, antotsüaniidide jpt keemilist struktuuri.

Panus orgaanilise keemia arengusse

Paul Karreri sünteesitud vitamiinid (osaline)

Aasta	Vitamiin
1931	A-vitamiin
1935	B2-vitamiin
1938	E-vitamiin (DL-α-tocopherol)
1939	K-vitamiin (phytonadione)

Teosed

• 1927 – orgaanilise keemia õpik "Lehrbuch der Organischen Chemie"
• 1950 – koos Ernst Juckeriga "Karotenoidid" (ingl k Carotenoids), Elsevier Publishing Company [1].

Tunnustus

• 1947 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Mälestuse jäädvustamine

• Paul Karreri järgi on nimetatud kuu kraater Karrer.