Paul Kard (aastani 1936 Kudrävtsew, ka Kudrävtsev,[1], ka Pavel Kudrjavtsev;[2] 15/2. detsember 1914 Krõmskaja staniitsa, Kubanimaa – 3. september 1985 Tartu) oli eesti füüsik, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1961).

Elulugu muuda

Ta sündis kooliõpetaja peres, oli rahvuselt venelane. Elas aastast 1917 Eestis. Lõpetas 1933 Tartu vene gümnaasiumi, 1945 Tartu Ülikooli matemaatikaosakonna ja 1949 aspirantuuri.

  • 1941–1942 Punaarmees
  • 1942–1944 füüsikaõpetaja Omski oblastis
  • 1946–1985 Tartu Riikliku Ülikooli teoreetilise füüsika kateedris assistent, vanemõpetaja, dotsent, professor
  • 1967–1985 TRÜ professor
  • 1960–1981 TRÜ kateedrijuhataja

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti 1961. aastal füüsika alal.

Paul Kard suri 3. septembril 1985 Tartus, ta on maetud Vana-Jaani kalmistule.

Teadustöö muuda

Kandidaadiväitekirja "Vesinikusarnane aatom kvanditud ruumis" kaitses 1949 Tartu Riiklikus Ülikoolis, doktoriväitekirja "Mitmekihiliste optiliste kilede arvutamise ja sünteesi teooria" kaitses 1965 Leningradi Täppismehaanika ja Optika Instituudis.

Uurimused: ruumi kvantimise idee rakendusvõimalused kvantväljateoorias; teoreetiline optika. Esitas 1952. aastal uue meetodi valguse täieliku peegeldumise kirjeldamiseks ja ennustas valguskiire ristnihke olemasolu. Üldise tunnustuse leidsid Kardi tööd mitmekihiliste optiliste katete teooria alal. Ta esitas mitmekihiliste interferentssüsteemide järjekindla analüütilise teooria ning avastas üldise meetodi selgendavate interferentskatete ja mitmesuguste valgusfiltrite sünteesiks. Avaldanud uurimusi ka ühedimensioonilise lainevõrrandi teooria, erirelatiivsusteooria aluste ning füüsika ajaloo, metodoloogia ja filosoofia alalt.

Luges Tartu Riiklikus Ülikoolis kõiki teoreetilise füüsika põhikursusi. Rohketest erikursustest oli hinnatuim füüsika filosoofia ja metodoloogia kursus, mida ta luges korduvalt ka Läti Ülikoolis.

Oli ENE ja EE füüsika ühiskondliku toimetuse juht ja rohkem kui 600 artikli autor. On avaldanud üle 125 teaduspublikatsiooni. Oma loengukursuste põhjal kirjutas ta 10 eestikeelset ja 3 venekeelset õppevahendit, mis avaldati ülikooli rotaprintväljaannetena.

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. Eesti teaduse biograafiline leksikon, 1. kd., 2000, lk. 561.
  2. Akadeemia 25(8): 1347 (2013).

Kirjandus muuda

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.