Vikipeedia

Põltsamaa kirik

(Ümber suunatud leheküljelt Põltsamaa Nigula kirik)
 See artikkel räägib praegusest luterlikust kirikust; õigeusu kiriku kohta vaata artiklit Põltsamaa õigeusu kirik

Põltsamaa Niguliste kirik (ka Põltsamaa Nigula kirik) on kirik Jõgeva maakonnas Põltsamaal. Kirikut kasutab EELK Põltsamaa Niguliste kogudus.

Põltsamaa kirik

Ajalugu muuda

 
Põltsamaa vana kiriku ase jõe vasakul kaldal

Nikolausele pühitsetud kirik oli Põltsamaal olemas juba keskajal ning see paiknes Põltsamaa jõe vasakul kaldal.[1] Kirik hävis 17. sajandi alguses Poola-Rootsi sõjas.

1630. aastail hakkas Põltsamaa vastne valdaja Herman Wrangel Põltsamaa linnuse konvendihoonet ehitama ümber aadlipaleeks ning sinnasamasse otsustati rajada ka uus kihelkonnakirik. Hoone rajati sõjalise otstarbe kaotanud kagueesväravahoone müüridele, mistõttu ei ole Põltsamaa kirik orienteeritud tavapärasele ida-läänesuunale. Aastail 1632–1633 valminud kirikusse telliti kantsel (1636[2]) ja altar (1645[2]) Tallinna puunikerdajalt Tobias Heintzelt.[1] Herman Wrangeli Põltsamaa piirkonna maavaldusi majandas tema vend Hans Wrangel, kelle abikaasa Anna kinkis 1641. aasta jõulupühadeks kirikule altarikatted. 1642. aastal lisandus kiriku sisustusse kingitusena saadud kullatud karikas.[3]

Põltsamaa uue kihelkonnakiriku purustasid Põhjasõja ajal 12. septembril 1703 Vene väed.[1]

 
Kirik ja linnus

Kirik ehitati uuesti üles, seekord suuremana. 16. sajandi alguses rajatud ümmargune suurtükitorn, mida enne Põhjasõda oli kasutatud kiriku käärkambrina, muudeti ümberehituse käigus kooriruumiks, mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid.[1] 1740. aastate lõpul rajati kiriku edelküljele Heinrich von Ficki (1678–1750) perekonna matusekabel.

1925. aastal alustati rahakogumist kirikusse uue oreli ehitamiseks. Vendade Kriisade käest tellitud kahe manuaaliga orel õnnistati 2. detsembril 1928.[4]

Põltsamaa sai tugevasti kannatada Teise maailmasõja ajal Saksa ja Nõukogude vägede vahelises sõjategevuses. 14. juulil 1941 süttis lõuna paiku Saksa vägede lastud mürsust kiriku torn, mis kell 19:02 kirikule langes ning selle süütas. Kirikust levis tulekahju lossi.[5] Teistel andmetel sai mürsutabamuse aga lossitorn, kus asus Punaarmee tulesuunaja.[6]

Ehkki kirikut plaaniti juba samal sügisel taastama hakata, ei tulnud sellest enne sõja lõppu midagi välja. Kirik taastati 1947–1950 ning ülesehitustööd on põhjalikud dokumenteerinud Põltsamaa koguduse õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamistöid teostati arhitekt Ott Puuraiu projekti ja otsese juhendamise järgi. Altariruumi raudbetoonkupli kavandas Heinrich Laul. Kiriku pühitses 9. novembril 1952 peapiiskop Jaan Kiivit seenior. 1969. aastal jõuti lõpule barokse tornikiivri taastamisega, mille tippu seati 1751. aastast pärit tornikukk.[1]

Sisustus muuda

 
Põltsamaa kiriku altar. Altarimaali "Ülestõusmine" ("Naised haual"; 1860) valmistas Woldemar Friedrich Krüger Fra Angelico fresko järgi

Kuna Põltsamaa kiriku sisustus põles 1941. aastal ära, saadi 1947. aastal likvideeritud Tartu Ülikooli kirikust altarisein, kantsel, pingid ja laelühtrid.

Altariseina on kavandanud Riia arhitekt Matthias von Holst 1868. aastal ning selle külgedel on Moosese ja apostel Pauluse kujud. Altari pöördraamis on kaks altarimaali – Woldemar Friedrich Krügeri "Ülestõusmine" ("Naised Haual"; 1860; Fra Angelico fresko järgi) ja Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzi "Kristus ristil" (1894).[1]

Kantsel pärineb põhiosas samuti 1868. aastast, kuid 1872 oli sellele lisatud Kristuse ja evangelistide kujud. Kantslijalg on kujundatud omapäraselt; selle ülaosa ümbritsevad nikerdatud sümbolid: kõikenägev silm, palmioksad, ankur, karikas ja rist, oblaadivaagen ja võti.[1]

Põltsamaa kiriku oreli on valmistanud tuntud saksa orelimeistri Wilhelm Saueri töökoda 1900. aastal. Orel paiknes algselt Viljandi Jaani kirikus, kust see kiriku sulgemise järel ära toodi ja 1953. aastal Põltsamaal üles pandi. 1956. aastal kaunistati oreliprospekt Rudolf Sepa kujundatud ja Fritz Miti nikerdatud Joosepi ja Maarja reljeefidega.[1]

Ka kirikutekstiilid kujundas Rudolf Sepp.[1]

Maetuid muuda

Põltsamaa uue Niguliste kiriku edelapoolse seina ääres asus Venemaa riigitegelase ja Põltsamaa mõisniku Heinrich von Ficki (1678–1750) perekonna matusekabel. Sinna maetud inimeste arv ei ole teada. Oletatavasti viidi maetute säilmed ära 1922. aastal. Kabel lammutati 1958. aastal, et ehitada kirikule uus katlamaja[7], ning pole teada, kas selle alla jäi veel maetuid.

Pilte muuda

  •  
    Kantsel
  •  
    Oreliprospekt

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "EELK: Põltsamaa". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. september 2012. Vaadatud 2. novembril 2012.
  2. ↑ 2,0 2,1 Kuurme, lk 10
  3. ↑ Kuurme, lk 28
  4. ↑ Kuurme, lk 105–108
  5. ↑ Kuurme, lk 195
  6. ↑ Raivo Suni. "Põltsamaa lossi viimased päevad". Vooremaa, 18. juuni 2011
  7. ↑ Kuurme, lk 15

Kirjandus muuda

  • Villem Raam. "Põltsamaa Nigula kirik". // Eesti arhitektuur 4 (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa). Valgus. Tallinn 1999. Lk 107-108
  • Herbert Kuurme. "Pildikesi Põltsamaa ajaloost". Põltsamaa 2001
  • Raivo Suni. "Põltsamaa lossi viimased päevad". Vooremaa, 18. juuni 2011. Lk 1 ja 4
  • Kaur Alttoa. "Põltsamaa kirik". // 101 pühakoda. Varrak. Tallinn 2015. Lk 90-91

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põltsamaa_kirik&oldid=6346932"