Otsene realism
Otsene realism, ka terve mõistuse realism ja naiivne realism on idee vaimufilosoofias, mille kohaselt meeled annavad meile otsese teadlikkuse objektidest, just nii nagu nad on. Objektid kuuluvad füüsika seaduste alla ja säilitavad kõiki oma omadusi olenemata sellest, kas keegi neid vaatleb või mitte.[1] Objektid koosnevad mateeriast, täidavad maailmaruumi ja neil on omadused nagu suurus, kuju, tekstuur, lõhn, maitse ja värvus.
TeooriaRedigeeri
Otsese realismi teooriat võib iseloomustada viie järgmise uskumuse põhjal:
- maailmas eksisteerivad materiaalsed objektid;
- tajutavad objektid on tõelised, kuna neid tajutakse isikliku kogemuse kaudu;
- objektid ei eksisteeri ainult siis, kui neid tajutakse vaid ka siis, kui neid ei tajuta;
- meelte kohaselt me tajume maailma otseselt ja just nii nagu see on.[2]
Psühholoogia visuaalse tajumise valdkonnas oli tuntuim otsese realismi teoreetik J. J. Gibson, teised psühholoogid olid tugevalt mõjutatud tema lähenemise viisidest.
FilosoofiaRedigeeri
Kaasaegses filosoofias otsese realmismi kaitsjateks võib nimetada John R. Searle,[3] John McDowell,[4] Hilary Putnam,[5] või Galen Strawson[6]
Näiteks John R. Searle väljendab populaarset, aga võibolla ka valesti mõistetud oletust, et me saame ainult otseselt tajuda meie endi subjektiivseid kogemusi, kuid me ei saa kogeda objekte ega suhtlusolukordi. Searle arvates on see mõjutanud paljusid mõtlejaid eemale tõukama otsest realismi. Aga Searle võtab kaitsva seisukoha, et otsese realismi eemale lükkamine rajaneb halval väitel – Illusiooni argumendil, mis tugineb ebaselgel oletusel looduse või olemise meele kogemusel (ing. k. sense data). Mitmeid meele kogemuste teooriaid on kirjeldatud Briti filosoofi J. L. Austini 1962. aastal kirjutatud raamatus "Sense and Sensibilia".[7]
Laiemas mõistes meelte kogemuse termin on asendatud iseloomuliku ettekujutluse terminiga ja teaduslikud realistid tihti eeldavad iseloomulikku ettekujutlust. Kuid selline eeldus on filosoofiline ja väidetavalt väldib hoidma teaduslikke realiste eeldamast otsest ettekujutlust nagu seda on otsene ehk naiivne realism.[8]
Otsene ja kaudne realismRedigeeri
Pole ebatavaline mõelda, kui otsest realismi eraldiseisva terminina kaudsest realismist, mille kohaselt universum sisaldab ainult neid omadusi, millest on teaduslik kirjeldus või seletus ja kõik objektid omavad kindlat lainepikkust ning mikroskoopilist pinnastruktuuri.[9]
Otsene realism ei väida, et reaalsus on ainult see, mida me näeme, kuuleme, tunneme, maitseme – nii ka kaudne realism ei väida, et reaalsus on ainult see, mida saab kirjeldada teaduse, keemia või füüsika kaudu.
Otsene realism väidab, et päikseloojangu vaatamine on reaalne päikeseloojang, mida me otseselt kogeme. Kaudne realism väidab aga seda, et meie otsene side reaalsusega on kaudne, seega päikeseloojangu kogemine on subjektiivne koopia sellest, mis tegelikult on füüsika poolt kirjeldatud radiatsioon. Aga otsene realist ei eita ka seda, et päikeseloojang on vaid kiirgus, sellel kogemusel on lihtsalt hierarhiline struktuur ja radiatsioon on osa koguväärtusest otsesel kogemisel.[10]
Üks näide kaudsetest realistidest on John Locke, kes väitis, et maailm koosneb ainult peamistest omadustest, mille määrab osakeste teadus ja teised omadused on täielikult subjektiivsed. Eksistents sõltub vaatlejast, kes teadvustab objekte.[1]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Naïve Realism, Theory of Knowledge.com.
- ↑ Naïve Realism, University of Reading.
- ↑ John R. Searle, 'Seeing Things as They Are; A Theory of Perception', Oxford University Press. 2015.
- ↑ John McDowell. 'Mind and World'. Harvard University Press, Cambridge, Mass. 1994.
- ↑ Hilary Putnam, 'How to Be a Sophisticated "Naive Realist"'. In 'Philosophy in an Age of Science'. Harvard University Press, Cambridge, Mass. 2012.
- ↑ Galen Strawson, On “Real Direct Realism”, a lecture recorded 2014 at Marc Sanders Foundation, Vimeo https://vimeo.com/91346935
- ↑ Austin, J. L. "Sense and Sensibilia", Oxford: Clarendon. 1962.
- ↑ Blackburn, Simon (2008). Oxford Dictionary of Philosophy (Second edition, revised), Oxford University Press, ISBN 9780199541430
- ↑ Michaels, Claire & Carello, Claudia. (1981). Direct Perception. Prentice-Hall.
- ↑ John R. Searle, 'Seeing Things as They Are; A Theory of Perception', Oxford University Press. 2015. p.111-114