Ava peamenüü

Otepää muinaslinnus

Otepää muinaslinnus oli Otepää linnamäel asunud eestlaste ning hiljem Tartu piiskopi ja tema vasallide linnus. Esmakordselt rajati sinna linnus 1. aastatuhande teisel poolel.

Otepää muinaslinnuse nimestRedigeeri

Otepää (Henriku Liivimaa kroonikas Odenpe, Odempe, saksa keeles Odenpäh) linnuse nime tähendus on "karu pea". Seda kinnitab ka Henriku seletus "Odenpe, id est Caput Ursi" ("Otepää, see on Karupea"),[1] ja Vene kroonikad, mis kutsuvad seda "Медвежья голова" ("karu pea"). On oletatud, et taoline nimi võis tuleneda kas linnamäe kujust või isikunimest.[2] Karu-tüvelist nime võis kanda keegi linnuse või muistse Ugandi vanematest.[viide?] Lauri Kettuneni arvates märkis "Otepää" linnuse asutajat või vanemat. "Ott" on karu tähistav soomeugriline lekseem, millele on vasted näiteks soome ("ohto") ja liivi keeles ("okš"). Sellele lisanduv -n märgib genitiivi, mis järgneva p ees osalise assimilatsiooni tõttu hääldus m-ina.[3]

Arheoloogilised uuringudRedigeeri

Otepää linnamäe vanimad arheoloogilised leiud pärinevad 1. aastatuhande algusest. Rohkem leide on I aastatuhande II poolest (ehtenõelad, hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest (ehted, mõõgatupe ots, ammu- ja nooleotsad).[viide?] Püsiv inimasustus tekkis 7.–8. sajandil.[4] Tolleaegsete kaitseehitiste kohta andmed puuduvad, kuna linnamäel toimunud hilisemate ümberehituste tõttu on varasemate ajajärkude kohta vähe jälgi.[5] Võimalik, et Otepää-taolisel mägilinnusel täitsid kaitsefunktsiooni ainuüksi järsud mäenõlvad ja rinnatisega puitkonstruktsioonid.[6]

 
Otepää linnamägi

AjaluguRedigeeri

On oletatud, et keskmisel rauaajal tekkis Otepää ümber väikemaakond, millest hiljem sai Ugandi maakonna tuumikala.[7] Mullast ringvall rajati arvatavasti 1. aastatuhande lõpus.[8] Tugevamad kindlustused ehitati 11. sajandil, mil ka mäe madalamale osale rajati avaasula asemel eeslinnus.[4] 13. sajandi alguses oli Otepää Ugandi maakonna peamiseks võimukeskuseks.[9]

Nooremal rauaajal kujunes Otepää linnus koos selle juures oleva asulaga kaubanduse ja käsitööga tegelevaks varalinnaliseks keskuseks (aolinnaks).[10] Sealt hargnes neli suurt teed: Pihkva ja Novgorodi suunas, Tartu kaudu Põhja-Eestisse, üle Väikese-Emajõe Sakalasse ning lõuna suunas latgalite ja liivlaste aladele. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kulges sealtkaudu ilmselt ka Riia-Pihkva kaubatee.[11]

Linnust on mainitud esimest korda 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed selle vallutasid. Püsivat Novgorodi võimu Otepää üle sellega ilmselt ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine pärineb 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus selle maha põletasid.[12][13] Henriku Liivimaa kroonika teatel süüdati linnus uuesti põlema 1208. aastal, seekord Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Tālava latgalite ja liivlaste väe poolt.[2] 1210. aasta alguses piirasid Otepää linnust Novgorodi ja Pihkva vürstid, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha. Hiljem samal aastal saabusid sinna taas riialased, kes linnuse vallutasid ja põlema panid.[14] 1216. aastal läks Ugandi Riia piiskopi ja ordu võimu alla. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš vastas sellele Otepää linnuse ajutise hõivamisega. Riialased omakorda kindlustasid seejärel sealseid kaitserajatisi ja saatsid abijõude. 1217. aasta alguses alistusid linnuse kaitsjad neid piirama asunud novgorodlaste, pihkvalaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste väele.[15] Otepää läks peagi aga tagasi riialaste võimu alla ja 1220. aastal asusid sinna koos kohalike ugalastega elama orduvennad.[16] 1223. aasta alguses puhkes Ugandis orduvastane ülestõus, mille käigus Otepääl olnud orduvennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ugalased kutsusid oma linnustesse Vene vürstide abiväed, sellega võib-olla ka end nende võimu alla andes.[17][18] Ülestõusu mahasurumise järel 1224. aastal läks Ugandi Tartu piiskopile, kes laskis vana linnuse kohale rajada uue kivilinnuse.[19]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XII 6, lk 90–91
  2. 2,0 2,1 Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 58
  3. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 96–105
  4. 4,0 4,1 Ugandi. Eesti entsüklopeedia 12, 2003
  5. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 265, 321
  6. Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 182
  7. Tõnisson, lk 302
  8. Tõnisson, lk 265
  9. Lang, lk 184
  10. Lang, lk 236–239
  11. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 214
  12. Sulev Vahtre. Eesti ajalugu: kronoloogia. 1994. Tallinn: Olion
  13. Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
  14. Vahtre 1990, lk 65–68
  15. Vahtre 1990, lk 114–119
  16. Vahtre 1990, lk 152
  17. Vahtre 1990, lk 155–156
  18. Selart 2012, lk 52
  19. Vahtre 1990, lk 166

VälislingidRedigeeri