Otepää linnus

linnus Lõuna-Eestis 6.–15. sajandil
(Ümber suunatud leheküljelt Otepää muinaslinnus)

Otepää linnus oli Otepää Linnamäel asunud Ugandi eestlaste ning hiljem Tartu piiskopi ja tema vasallide linnus. Otepää linnus oli üks silmapaistvamaid Muinas-Eesti keskusi[1] ja Lõuna-Eesti tähtsaim keskus[2] ning Eesti tugevamaid muinaslinnuseid,[3] mis asus maa kõrgeimal linnamäel.[4] Linnus püsis kasutusel peaaegu aastatuhande vältel, mille jooksul tema pärast peeti veriseid lahinguid, linnus mitu kordi maha põletati ja taas üles ehitati.[5] Linnus on andnud nime Otepää linnale ja kihelkonnale.[6]

Otepää linnus
Otepää Linnamägi ja Otepää linnus. Johann Christoph Brotze, 1801
Otepää Linnamägi ja Otepää linnus.
Johann Christoph Brotze, 1801
Asukoht Otepää Linnamägi
Tüüp muinaslinnus (6.–13. sajand)
piiskopilinnus (13.–14. sajand)
vasallilinnus (14.–15. sajand)
Rajatud 6. sajand
Koordinaadid 58° 3′ 27″ N, 26° 30′ 14,4″ E
Kaart

Linnus kasvas välja looduslike kindlustustega asulast, mis püsivalt tekkis Otepää Linnamäele I aastatuhande keskel. Viikingiaja lõpul kujunes alaliselt asustatud[3] Otepää linnus silmapaistvaks keskuseks ning hilisrauaajal tugevdati tema kaitseehitisi eriti oluliselt.[7] Linnuse juurde kujunenud asula ning kaubitsemiskoht tõstsid Ugandi muinasmaakonna pealinna[8][9][10] Otepää tähtsust. Linnust valitsenud ülikute jõukus ja mõju tugines kaugkaubandusel ja sõjalistel traditsioonidel ning samuti võimul ümbritsevate alade üle. Otepää linnuse võimupiirkonda võis kuuluda enamik Ida-Eestist.[11] Eesti kaguosa tugevaima linnusena oli Otepääl määrav roll muinaseestlaste konfliktides venelaste ja latgalite ning 13. sajandi alguses ka ristisõdijatega.[12]

Otepää linnus mängis kaalukat osa eestlaste muistse vabadusvõitluse sündmustes, olles paganate vastupanu peamisi keskusi, ristisõdijate ja Vene sõjakäikude üks peamisi sihtmärke Eestis ning 1217. aastal ühe olulisima ristisõdijate üle saavutatud võidu paik. Ka pärast ristiusustamist säilitas linnus oma tähtsuse, muutudes otsekohe ristisõdijate sõjaliseks ja poliitiliseks tugikohaks Lõuna-Eestis.[13] Lühikest aega oli Otepää linnus ühtlasi Eestimaa piiskopi asukoht ja siinne paavstivõimu keskus.[1] Tartu piiskopkonda kuuludes vähenes Otepää linnuse roll järk-järgult seoses konkurentsiga hansalinna Tartu, maaisandate omavaheliste konfliktide ja tulirelvade arenguga. 15. sajandi I veerandil hävis põlengus suur osa linnusest, misjärel teda enam ei taastatud.[14]

Linnamäe järsud nõlvad tegid Otepää linnusest Eesti ühe looduslikult kõige paremini kaitstud kindlustuse.[15] Mäe kõrgeimal platool 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast asus esialgne kindlustatud asula ja hiljem pealinnus, millest 20 meetrit madalamale platoole kujunenud linnuseasula kindlustati eeslinnuseks. Muistse vabadusvõitluse lõpuperioodil hakati linnust ajakohaseks kivilinnuseks ümber ehitama, suuresti jätkates vanu kohalikke ehitustraditsioone.[16] Tänaseni on säilinud romaani stiilis[17][18] linnusemüüride alumine osa, mis tõenäoliselt Eesti vanima telliskivist ehitisena on tähelepanuväärne kogu Baltimaade kontekstis.[12] 13. sajandil püstitatud linnusekiriku müürid on välja kaevatud ja konserveeritud.[18]

Otepää linnus on Eesti tuntumaid arheoloogiamälestisi, mille varemeid on alates 19. sajandist mitu korda muinasteadlaste poolt uuritud. Eesti keskaegsetest linnustest on Otepääl läbi viidud kõige mahukamad kaevamised ja kogutud arvukaimalt leide.[14] Teenekaimad Otepää linnuse uurijad on olnud arheoloogid Osvald Saadre ja Ain Mäesalu. Otepää linnuse leiurohke kultuurkiht on andnud olulisi lisateadmisi Eesti muinas- ja keskajast ning sõjapidamise arengust, mitmed leiud on märkimisväärsed kogu Euroopas. Leidude seas on suur hulk ammunooleotsi, muinasusundi ja Ugandi sõjapealikega seostuvaid esemeid, väärismetallist raamatukaunistusi, Eesti vanim puhkpill ning üks Põhja-Euroopa vanimaid tulirelvi.[5][19][20]

Nimi muuda

 
Otepää Linnamägi

Tõenäoliselt oli 13. sajandil linnuse nimi Otempää või Otenpää.[21] Nimi Otempää on säilinud kohalikus tartu keele Otepää murrakus.[22][23] Sellega sarnaselt kutsutakse võru keeles tänapäevani Otepää linna Otõmpää.[24] Linnus andis oma nime Otepää kihelkonnale ning pärast linnuse hävingut säilitas seda Otepää kirik. Samuti sai linnuse järgi nime Vana-Otepää mõis (algselt lihtsalt Otepää mõis) ja sellelt omakorda Vana-Otepää küla. 19. sajandil linnusest lääne poole tähtsasse teeristi tekkinud alev kandis algselt Nuustaku nime. Matthias Johann Eiseni kõne Otepää Linnamäel peetud peol 2. juulil 1922 andis alevivolikogule tõuke nimetada Nuustaku alev ümber Otepääks.[25]

Juba varased üleskirjutajad on osanud Otepää linnuse nime õigesti tõlkida. Nimi tähendab oti ehk karu pead.[6] Seda kinnitab Henriku Liivimaa kroonikas toodud seletus Odenpe, id est Caput Ursi ("Otepää, see on Karu Pea"),[26] ja Vene kroonikad, mis kutsuvad linnust nimega Медвѣжья голова (Medvežja golova, "Karu Pea").[27] Henriku kroonika esimeses trükiväljaandes esineb nimi kujul Odempe, mõnes teises väljaandes aga Odenpe. Liivimaa vanemas riimkroonikas esineb Odenpe.[21]

Ott on karu tähistav soomeugriline lekseem, millele on vasted näiteks soome (ohto) ja liivi keeles (okš).[28] Selle algvorm läänemeresoome algkeeles on rekonstrueeritud kujul *okci [oktsi] (omastav kääne *okcen). Lõunaeesti keeles jäi kts-ist alles -ts: *otsi (omastav kääne *otõn), samas kui kõigis teistes läänemeresoome keeltes jäi kts-ist alles -ks. Otepää nimi on saadud vanast lõunaeesti keele sõnast otś : otõ. Arvamus, et harilik vana sõna karu kohta on ott´ : oti, tuleneb vanasaksa eesnime Otto laenamisest.[24] Samuti on väidetud, et kahr-sõna ees taandunud ott-tüvi võis olla sõnakeelust tingitud eufemism.[29]

Sama sõna soome vaste oksi tuleb ette isiku- ja kohanimedes.[6] Mõned soome uurijad on sellega kõrvutanud Tacituse nimetatud põhjarahva nime Oxiones.[29] Tacitus kirjeldas "Germanias" fennide naabreid helluuse ja oksioone (helluseios et oxinas). Neil rahvastel olnud inimese nägu ja ilme, kuid metslooma keha ja jäsemed. Hiljem on seletatud, et oxinas tuleneb läänemeresoome sõnast karu kohta ja helluseios põtra tähendavast sõnast elg.[30] Arvati, et Tacitus sai nimetused vanadelt kreeklastelt, tõenäoliselt Pytheaselt, kes 4. sajandil eKr arvatavasti reisis Läänemerel.[29] Võib-olla sai Tacitus temalt teavet kaugel Põhjas elanud hõimude kohta, kelle tootemloomad olid karu ja põder. Mõlemale loomale võidi omistada metsa või laiemalt kogu looduse isanda-emanda ja loomade järelevaataja roll.[30]

Otepää nime algusosa kujunemisel võis karu kui austusväärse looma kultus tõepoolest rolli mängida.[6] Karukultus ja teised uskumused loomsetest esiisadest on ajaloos kujundanud enesetaju ja hoidnud ühtekuuluvustunnet ning loonud tugeva sideme tootemloomaga.[30] Eesti muinaslinnustel olid loomanimetused tavalised.[31] Kristjan Jaak Peterson tõlgendas Otepääd karu kui loomade valitseja muistse austamispaigana.[32] Matthias Johann Eisen pidas tõenäoliseks, et Otepää ei saanud nime otse loomalt, vaid mõnelt Ohto- või Oti-nimeliselt mehelt. Otepää oli sel juhul mägi, kus vastavanimeline isik elas.[33] Lauri Kettuneni arvates viitas nimi linnuse asutajale või vanemale.[28] Karu-tüvelist nime võis kanda keegi linnuse või muistse Ugandi vanematest.[30] Samuti on arvatud, et linnuse nimi võis tuleneda karude rohkusest muinasajal Otepää ümbruses.[34]

Vanade linnuste kohti on tihti nähtud mingite tippude ehk päädena (näiteks Kirumpää, Tarvanpää ja Toompea).[6] Pää-lõpulisi kohanimesid leidub Eestis palju ja tihti tähistavad need küngast või mäge.[33] Alates Jaan Jungist on mõnikord arvatud, et Otepää linnusele võis nime anda mäe kuju.[21] Mäe kõrgem ülemine platoo oleks sel juhul kujutanud karu pealage ja madalam platoo koonu. Kindlasti ei ole linnus saanud nime selle järgi, et see oleks olnud karupeakujuline.[6] Paralleelidena Otepää nimele eksisteerib Taani hindamisraamatus mainitav 50 adramaa suurune Othænpan Kadrina kihelkonnas ning Ohepalu nimevormina on 1586. aastal kirja pandud Ottenpä.[1][33]

Algupärase nime keskel ote-tüvele lisanduv -n märgib genitiivi, mis järgneva -p ees osalise assimilatsiooni tõttu hääldus m-ina.[28] Otepää murdenimes säilinud omastava käände lõpu n või m on eesti keelest lõpukao tõttu enamasti kadunud, säilides siiski näiteks sõnas "maantee".[35] 16. sajandi lõpul kadus üldiselt n-lõpuline genitiiv ja kasutusele tuli tänapäevani käibiv nimekuju Otepää. Baltisaksa traditsioonis aga säilis nimi Odenpäh kuni 20. sajandini.[21] d-häälikus kajastub mugandumine alamsaksa keelele suupärasema hääldusega. Kuna aga Läti Henrik on üles kirjutanud nime tähenduse, ei ole selle osas kahtlust.[24]

Ajalugu muuda

Linnuse rajamine muuda

 
Looduslikult hästi kaitstud mäetippu asuti püsivalt I aastatuhande keskel

Otepää Linnamägi võeti püsivalt kasutusele kas hilisel rooma rauaajal või rahvasterännuajal.[36] Mäele rajati linnus nähtavasti juba I aastatuhande keskpaiku, kuid võis seal olla varemgi.[3] Nii on Harri Moora arvanud, et Linnamäel võis olla alaline kindlustatud asula juba 500 eKr paiku.[37] Linnuselt saadud vanema leiumaterjali hulgas esineb riibitud keraamika kõrval üksikuid tekstiilijälgedega savinõukilde, mida võib dateerida umbes I aastatuhande keskpaika. Üldiselt kadus tekstiilkeraamika kasutuselt I aastatuhande keskpaigaks, hilist tekstiilkeraamikat leidub Kagu-Eesti selleaegsetes linnustes, asulates ja kalmetes.[38] Tekstiilkeraamika ajaline ülempiir osutab 6. sajandile.[39]

Et Otepää Linnamäele tekkis asula I aastatuhande keskel, sellele viitavad lisaks hilisele tekstiilkeraamikale ka mõned muud leiud. Nende seas on 4.–5. sajandisse dateeritav rinnanõela katke.[40] Ei ole selge, kas ja kui suurel määral oli see esialgne asula inimkäte kindlustatud. On võimalik, et linnus kasvas välja esialgsest asulast. Otepää ja Tartu linnus tekkisid umbes samal ajal.[41]

7.–8. sajandil saame juba kindlasti rääkida alalisest inimasustusest Otepää linnuses.[42] Süsinikudateering madalama platoo põhjapoolsest osast kultuurkihi kõige alumisest ladestusest loodusliku moreeni pealt viitab eelkõige 7. sajandi II poolele.[43] Otepää esimeste kaitseehitiste kohta andmed puuduvad, kuna linnusel toimunud hilisemate ümberehituste tõttu on varasematest ajajärkudest säilinud vähe jälgi.[44] 7. või 8. sajandi paiku püstitati linnusele korralikud puitkindlustused. Juba sel perioodil võis tekkida konkurents või ka esimesed konfliktid Otepää ja teiste Kagu-Eesti linnuste vahel.[9]

Viikingiaegne linnus-asula muuda

 
Vaade mäe alumisele platoole, kuhu viikingiajal kujunes linnuseasula

Tunduvalt enam leide on I aastatuhande viimasest veerandist.[43] Leiumaterjali iseloomustavad keraamika ja metallesemed, mis vastavad Peedu ja Rõuge linnuse samaaegsele leiumaterjalile.[45] Leitud on Kagu-Eesti linnustele tüüpilist keraamikat, rinnanõelu, rauast hoburaudsõlgi, linnukujulisi ripatseid, kaks kitsateralist kirvest ja muid leide.[46] Kõik need leiud viitavad Kagu-Eesti etnilisele ja kultuurilisele ühtsusele viikingiajal ning suhetele lõuna- ja idapoolsete aladega.[45]

Heade looduslike kaitse-eeldustega linnus paiknes viljakate ja põllumajanduslikult arenenud maade keskel.[12] I aastatuhande viimasel veerandil tugines linnuse kaitse arvatavasti peamiselt looduslikele eeldustele.[43] Võimalik, et Otepää-taolisel mägilinnusel täitsid kaitsefunktsiooni algul vaid järsud mäenõlvad ja rinnatisega puitkonstruktsioonid.[47] 9.–10. sajandil rajati linnust ümbritsev mullast ringvall.[8] 10. sajandil jätkus linnuse kindlustamine, rajati teisedki tugevamad kaitseehitised.[41][48] Veel tugevamad kindlustused ehitati 11. sajandil, mil ka mäe madalamale osale rajati avaasula asemel eeslinnus.[42]

Viikingiaegsel Lõuna-Tartumaal asus suur hulk linnusest ja linnusekülast koosnevaid keskusi. Lähemateks samasugusteks keskusteks olid Aakre Kivivare, Peedu linnus ja Unipiha linnamägi.[49] On oletatud, et keskmisel rauaajal tekkis Otepää ümber väikemaakond, millest hiljem sai Ugandi maakonna tuumikala.[50] Selline väikemaakond, mis hõlmas paari kihelkonda, võis eksisteerida Otepää ümber juba 9. sajandil.[51] Muistse Otepää piirkonna südamiku moodustas ilmselt hilisem Otepää kihelkond, lisaks kuulus sinna enamik Rõngu ja osa Kambja kihelkonnast. Otepää piirkond hõlmas peamiselt Otepää kõrgustiku ala ning võis edela suunas ulatuda ka Sangaste kihelkonda.[52] Linnusepiirkonda kuuluvad maad olid linnuse tagamaaks ja tema halduses või sõltuvuses.[53] Selliseid linnusepiirkondi võidi muinasajal kutsuda kuningriikideks.[54]

Viikingiajal oli Otepää üks paljudest Kagu-Eesti väikestest linnustest ja linnus-asulatest, kuid hilisrauaajal kerkib Otepää kõigi teiste seast tugevamana esile. Ugandis võisid varafeodaalsed suhted olla Eesti maakondadest kõige kaugemale arenenud ja hilisem maakonna ala võidi Otepää kontrollile allutada juba 11. sajandil.[55] Kristo Siig on oletanud, et Otepää esiletõusmise võis tingida juhtiv osa vastuseisus 11. sajandil toimunud Kiievi vürstide pealetungile Eestisse, mida alustas Jaroslav Tark. Arheoloogiline leiumaterjal näitab, et Otepääd ei ole sel perioodil vallutatud ega hävitatud, küll aga piiratud. Otepää võis kõige tugevama keskusena juhtida vastasrinnet Tartus paiknenud venelaste tugipunktile, ühtlasi hävitades ja vallutades venelastega koostööd teinud keskusi.[55]

Viikingiaja lõpp tõi Eestis kaasa paljude linnuste mahajätmise, mille põhjusteks võisid olla muutused kaugkaubanduses ning Jaroslavi vallutusretk ja teised katsed Vene võimu Eestis laiendada.[56] 11. sajandi esimesel poolel lagunes kõikjal Eestis linnusest ja külast koosnev süsteem. Asula jäeti maha ka Otepää linnuse juures. Otepää oli aga nende linnuste seas, mis jäid sellegipoolest kogu 11. sajandi jooksul kasutusele ning ehitati hoopis senisest suuremaks ja võimsamaks.[57]

Ugandi pealinn muuda

 
Järsud mäenõlvad tegid Otepääst ühe Muinas-Eesti võimsamaid kindlustusi
 
Linnusevaremed

Otepää linnusepiirkond etendas tõenäoliselt juhtivat osa Ugandi maakonna kujunemisel ja moodustas selle tuumiku. Suurmaakond kujunes vanal tartukeelsel hõimualal[52] Otepää ja Tartu linnuse ümber kujunenud väikemaakondade ühendamisel.[51] Pärast Tartu linnuse ja asula purustamist 1061. aastal Tartu tähtsus vähenes ja Kagu-Eesti suurimaks keskuseks sai Otepää.[58] Otepää linnuse võimuala võis olla vägagi suur ja hõlmata ka väiksemaid linnuseid koos nende tagamaadega, ulatudes üle maakonnapiiridegi. 13. sajandi alguses võis Otepääst sõltuda enamik Ida-Eestist kuni metsadeni Virumaa piiril.[11] Mõnikord on Ugandit nähtud ka Otepäält valitsetud vürstiriigina.[9]

Juba 12. sajandil oli Otepää linnus jõudnud oma kuldaega.[8] Linnus koos selle jalamile tekkinud uue asulaga oli kujunenud kaubanduse ja käsitööga tegelevaks varalinnaliseks keskuseks ehk aolinnaks.[59] Hilisrauaajal kindlamalt välja kujunenud teedevõrk tõstis Otepää üldist tähtsust majandusliku, poliitilise ja sõjalise keskusena. Hästi kaitstud ja jõuka linnusena, mis asus Läti ja Vene alade läheduses, moodustas Otepää teatud mõttes piirikindluse, millele sõdade ja rüüsteretkede korral pöörati esmast tähelepanu.[12] Kaubateid võidi edukalt kasutada ka sõjateedena.[60] 13. sajandi alguses oli Otepää Ugandi maakonna peamiseks võimukeskuseks[61] ja oli välja kujunenud linnataoliseks asulaks, millel oli määrav osa muistse vabadusvõitluse arengus.[12]

Otepäält hargnes neli suurt teed. Sangaste kaudu edelasse suunduv kaubatee ühendas Otepääd Daugava suudme ja rannikuga, kust jätkus meretee Ojamaale.[60] Kooraste ja Kirumpää kaudu kulges aga tee Pihkvasse ning sealt edasi Novgorodi.[62] Tartu kaudu läks tee Põhja-Eestisse ning üle Väikese Emajõe neljas tee naabermaakonda Sakalasse. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kulges ilmselt Otepää kaudu Riia–Pihkva kaubatee.[63] Tee Pihkvasse oli rahvusvahelises kaugliikluses oluline maantee. Samal ajal ei olnud Lõuna-Eesti tähtsaim keskus seotud veeteedega. Ainus potentsiaalne veetee on Elva jõe ülemjooks Räbi külas, mis jääb Otepää linnusest 4–5 kilomeetri kaugusele.[2] Otepää linnus oli ka ise oluliseks teede sihtpunktiks, mõjutades liiklusteede ja marsruutide kujunemist. Otepää esiletõus ja teede areng toimusid pidevas vastastikmõjus.[64]

Otepää ja Tartu olid Ugandi kesksed kaubitsemiskohad, mis mõlemad asusid hästituntud ühendusteede sõlmpunktis ja mida kaitses linnus. Kaubavahetus toimus nähtavasti kindlatel aegadel, mil Otepääle sõitsid kokku nii omad kui kaugemalt tulnud kaubitsejad.[65] On arvatud, et Otepääl võis asuda Pihkva ja kaugemate Vene aladega kauplevate kaupmeeste pealadu.[1] Linnus pakkus kaitset ka võõrsilt tulnud kaupmeeste kaupadele.[66] Otepää kaubitsemiskoht hõlmas oma tagamaana laialdasi piirkondi, kuhu võis kuuluda suur osa Lõuna-Eestist.[67] Otepää linnusesse ja selle juures olevasse alevisse võis koonduda suurem osa piirkonna varast ja ressurssidest.[8] Linnuses tegutsenud jõukad ülikud kontrollisid tõenäoliselt rahvusvahelist kaugkaubandust. Ida suunas võidi eksportida teravilja, läänepoolsetele kaupmeestele aga müüa karusnahku ja vaha.[68]

Linnusealev rajanes käsitööl ning kauplemisel. Linnuse leiuainese kõrvutamine teiste asulakohtade omaga näitab, et Otepääl tegeleti käsitööga tavalisest enam. Käsitöö koondumine linnusealevisse annab tunnistust linnastumise varasest algusest, linnuses tegutsesid ilmselt ka ülikute teenistuses olnud käsitöömeistrid ja sepad.[66] Otepää linnuses elas ka spetsialiseerunud käsitöölisi, sealhulgas hõbeehteid valmistanud meistreid.[68] Kaevamistel leitud tiiglite ja valamiskulpide elementanalüüs näitas, et peale vasesulamite on nendega valatud hõbedat. See annab samuti tunnistust, et Otepää oli oluline käsitöökeskus, kus valati ka väärismetallidest esemeid.[69] Linnuse juures asunud alevi eesotsas võis olla omaette vanem, kes allus linnust valitsenud ülikule.[1] Otepää võimuperekond või -perekonnad ei pruukinud ise alaliselt linnuses elada, vaid võisid asuda muinasmõisas, mille asukohaks on kivikalmete põhjal pakutud Päidla Mõisajärve ümbrust või Nüpli küla.[8]

Kaubanduse kõrval tegelesid Otepää linnuse asukad sõjapidamisega. Toonase sõjaka eliidi ja sõjameheideoloogiaga seostuvad lisaks relvadele Otepää linnuselt leitud tupes olevat nuga kujutavad ripatsid. Tegemist võis olla valitsejate kaaskonna tunnusega.[70] See viitab professionaalse sõdalaskonna tekkele, keda hakati sõjakunstiks treenima varakult ning kes koondus pealike ümber.[71] Samuti viitab võimusümboliks olevale sauale linnuselt leitud kaunistatud põdrasarvest ese.[72] Otepää linnuses võidi pidada ka piirkondlikke rahvakoosolekuid või ülikute nõupidamisi sarnaselt Raikküla kärajatega. Selline rahvakoosolek või kitsam nõukogu võis ka ametisse määrata kindla vastutusalaga võimumehi. Sellele asjaolule viitab Henriku teade 1210. aastast selle kohta, kuidas Otepää linnusesse tulid kokku "eestlased kogu Ugandist". Tegemist võis olla kas jõukama rahva üldise rahvakogunemise või piirkondade esindajate kokkusaamisega.[73]

Otepää vallutamine venelaste poolt (1116) muuda

 
Otepää esmamainimise 850. aastapäevaks püstitatud mälestuskivi
 
Mälestuskivi tahvel

Otepääd on kirjalikes allikates esimest korda nimetatud Vene leetopissides, kus jutustatakse Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši sõjakäigust linnuse alla 1. novembril 1116.[74] "Mstislav läks novgorodlastega tšuudide vastu ja vallutas Karu Pea neljakümne pühaku päeval," kirjutab Novgorodi I leetopiss, kus seda peetakse üheks tähtsamaks sündmuseks kõnealusel aastal. Sõjakäik oli oluline kogu Kiievi-Vene jaoks, kajastudes ka teiste linnade, sealhulgas Kiievi, Tveri, Vladimiri ja Pihkva leetopissides.[75]

Mstislavi sõjakäik oli osa 1110. aastatel aset leidnud laiemast konfliktist ühelt poolt Ugandi ja Adsele maakonna ning teiselt poolt Novgorodi vabariigi vahel. Kolm aastat varem, 1113. aastal toimus tõenäoline Adsele sõjakäik Venemaale, mis oli omakorda vastusõjakäiguks 1111. aastal Mstislavi poolt Adselesse korraldatud retkele. Adsele vastusõjakäik võidi võtta ette ühiselt koos Ugandi lõunaeestlastega.[76]

1116. aasta sõjakäik ei toonud Otepääle kaasa püsivamaid muutusi ega mingeid sõltuvussuhteid Novgorodist. Arheoloogia andmed näitavad, et Otepää linnus ehitati uuesti üles ja kindlustati tugevamaks.[76] Linnuse ülalpidamine ja taastamine langes linnusepiirkonna elanike õlgadele, kellelt linnuses elanud isand nõudis lisaks argisele maksustamisele selleks täiendavat andamit. Maaharijad pidid vajadusel osalema ka andami tasumises vaenlasele, sealhulgas linnuse piiramise korral enda väljaostmiseks. Kõik sellised koormised jagati arvatavasti vakuste põhiselt.[54]

Ugandi sisetülid muuda

12. sajandi jooksul võis Ugandis toimuda mitu kohalikku vastuhakku Otepää keskvõimule, millele viitavad sel ajal kasutusel olnud Erumäe linnamägi, Oandimägi ja Kuigatsi linnamägi. Samas võivad osa neist olla ka Otepää eelpostid olulisemate teede ääres keskse linnuse võimuala piiril.[55] Mõõduvõtmine leidis aset tõenäoliselt erinevate Kagu-Eesti võimuperekondade vahel. Arheoloog Heiki Valk on Oandimäge ja Erumäge nimetanud kaotajate linnadeks, kuna nendega seotud perekonnad jäid Ugandi sisetülis ilmselt kaotajateks.[8] Ugandi ühendamiseks tuli Otepääl näidata karmi kätt, et oma ainuvõim maakonnas maksma panna.[9]

Oandimäe linnus asub Otepäält vaid 6 kilomeetri kaugusel, mis pidi paratamatult viima huvide konfliktini linnuste loomulike tagamaade kattumise tõttu. Seega viitab juba linnuste lähedus 12. sajandil Ugandis valitsenud sisepingetele. Muistsest vaenust Otepää ja Oandimäe kuningate vahel pajatab ka rahvapärimus. Keskustevahelisest konkurentsist annab samuti tunnistust ligi 30 kilomeetri kaugusel asunud tugev Erumäe kants, mis hävitati peagi pärast rajamist 12. sajandi keskpaiku. Ka Tartu ajas keerulistes oludes Otepääst erinevat poliitikat.[77]

Võimalik, et 12. sajandisse langeb ka eeslinnuse rajamine Otepää Linnamäe madalamale platoole, kus viikingiajal oli olnud asula. Linnuse kindlustamist selles ajavahemikus on samuti seostatud Ugandi sisetülidega.[55] Samal perioodil muudeti mäe servi tehislikult järsemaks, et tugevdada linnuse kaitsepositsioone.[8] 12. sajandil ning 13. sajandi algul toimus Otepää linnuse tugevamate kaitserajatiste püstitamine, mil linnuseõu ümbritseti ringvalliga.[43]

Otepää põletamine venelaste poolt (1192) muuda

Otepää järgmine mainimine pärineb 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus siinse linnuse maha põletasid.[78][74] See sõjakäik toimus 1192. aasta suvel ja sel osalesid nii novgorodlased kui pihkvalased. Eelneval talvel olid nad vallutanud Tartu linnuse.[79] Eelnes ka 1191. aastal Novgorodi ja Polotski vahel sõlmitud lepe, mis nägi ette ühise talvise retke korraldamist Leedumaale või tšuudide vastu. Otepääle korraldatud sõjakäik toimus 1192. aasta augustis ja selle kirjeldus viitab üsna ühemõtteliselt saagiretkele.[74] Selliseid saagiretki korraldati enamasti just Otepää-taoliste kaubandus- ja võimukeskuste vastu, kus teati paiknevat varandusi.[8]

Muistne vabadusvõitlus muuda

  Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

1201. aastal rajatud Riia linn kujunes Liivimaa ristisõja lähtekohaks, mis hakkas kiiresti ohustama ka paganlikke eestlasi. Esimesena võtsid ristisõdijad sihikule just Kagu-Eestit kontrolliva Ugandi maakonna. Nende vallutussõja üheks olulisimaks strateegiliseks eesmärgiks kujunes Otepää linnuse enda kätte haaramine ja edaspidi selle hoidmine. Samal ajal püsis Otepää endiselt Vene vürstide Ugandi-sõjakäikude fookuses.[20] Olukord nõudis Ugandilt otsustavat strateegilist mõtlemist ja välispoliitilisi samme. Muistse vabadusvõitluse algusperioodil jagunesid Ugandis meeleolud kaheks: ühed pooldasid agressiivset joont, mis oleks sõjategevuse kandnud vaenlaste alale; teised aga väitsid, et mõõdukas, üksnes enesekaitsele suunatud tegevus on antud olukorras kasulikum. Kuni 1210. aastani kaldus ülekaal Ugandis mõõduka joone hoidjate poole.[80] Käremeelsem osa oli valmis rääkima ainult relvade keeles, esialgu pääses mõjule aga tasakaalukam suund, kes oli valmis otsima kokkuleppe võimalusi, siiski ka end mitte sidudes mingite tingimustega.[81]

Kristlaste ja Ugandi vahelise sõja ajendiks sai aastatetagune vahejuhtum Otepää linnusest mööduval kaubateel. Kunagi enne Riia asutamist olid eestlased Ugandis saksa kaupmeestelt konfiskeerinud kauba, mida viimased tahtsid regedel Pihkvasse saata. Sakslaste hinnangul oli kauba väärtus vähemalt 900 marka. Tegemist võis olla ka väljamõeldud ettekäändega alustamaks sõda eestlastega.[60] Kui mõeldud on lüübeki marka või sellele lähedast ühikut, omastasid ugalased kaupu rohkem kui 200 kg hõbeda väärtuses. Kui tegemist on ka liialdusega, oli saak ikkagi erakordne. Sündmus sai tuntuks ligidal ja kaugel ning hüvituse nõudmine Ugandilt püsis aastaid päevakorral.[82] Kaupmehed olevat teel olnud Väina äärest Pihkvasse ning juhtunud olevat kõik see liivlaste ässitusel. Arvestades möödaläinud aastaid ning seost liivlaste sõjaga piiskopivõimu vastu, oli nõudmine ilmselt provokatiivne.[83]

Otepää põletamine ristisõdijate poolt (1208) muuda

  Pikemalt artiklis Esimene sõjakäik Ugandisse

1207. aastal saabus Otepääle preester Alebrandi juhitud diplomaatiline missioon, et nõuda tagasi sakslaste hinnangul röövitud vara, kuid nõudmised jäid tagajärjetuks. See andis Riia piiskop Albertile ettekäände koguda 1208. aastal suur Tālava latgalite vägi, kelle etteotsa asusid ristisõdijad, ning tungida ootamatult Ugandisse, seal laastades, tappes ja põletades.[60] Rüüstajate väes võis osaleda ka liivlasi.[27] Tegemist oli ristisõdijate esimese tõsisema rüüsteretkega Eestisse,[12] mida loetaksegi eestlaste muistse vabadusvõitluse alguseks. Vaenuvägi kogunes Otepää linnuse juurde, mis süüdati põlema. Kroonik Läti Henrik, kes võis samuti olla retkel kaasas, ei räägi midagi võitlustest Otepää linnuse pärast, piiramisest või vallutamisest.[27]

Põletades ning röövides külasid ja tappes paganaid, nagu kirjeldab Henrik, tungiti Otepää linnuseni ja pandi see põlema.[12] Linnuse kerget langemist võib tõenäoliselt seletada kallaletungi ootamatusega.[60] Kui Otepää linnus tõepoolest põlema pandi, sai see Sulev Vahtre hinnangul toimuda vaid siis, kui linnus oli mehitamata.[27] Samas on ka arvatud, et linnuse puutara süüdati vihases võitluses, eestlaste väljatung linnusest nurjus ja linnus alistus seejärel.[84] Vaenuvägi puhkas Otepääl või lähiümbruses kolm päeva, mis peab tähendama, et tunti end ohutult. Neljandal päeval pöörduti tagasi koos kariloomade, vangide ja kogu röövsaagiga. Saagi suurusega ei ole siiski kiideldud, nagu on tavaks olnud paljude järgnevate retkede puhul.[27]

Samal aastal toimunud eestlaste vasturetkel osalesid ka otepäälased.[12] Ugalased ei läinud aga üksi, vaid kutsusid abi ka Sakalast. Kroonika järgi tegutsesid eestlased kiiresti, mistõttu on tõenäoline, et nende vägi ei olnud eriti suur ja hõlmas vaid osa kummastki maakonnast.[27] Järgnenud vaherahu kestis ainult aasta ja 1209. aastal korraldas Mõõgavendade ordu koos latgalitega uue sõjakäigu Ugandisse.[12] Seekord oli Otepää linnus aga hästi kindlustatud ja kaitsevalmis ning palju rahvast kogunes sinna varjule. Ristisõdijad piirdusid linnusest eemal olevate külade rüüstamisega.[85] Piiskop Albert läkitas seejärel oma saadiku ja misjonäri Alebrandi uuteks rahuläbirääkimisteks Otepääle, kinnitades sellega taas linnuse keskset strateegilist tähtsust käimasolevas sõjas.[12]

Otepää piiramine venelaste poolt (1210) muuda

 
Vaade Otepää linnuselt ida suunas
  Pikemalt artiklis Otepää lahing (1210)

1210. aasta alguses ilmusid Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš ja tema vend, Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš suure väega Ugandisse, rüüstasid külasid ja asusid piirama Otepää linnust.[86] Venelased piirasid linnust kaheksa päeva, kuni eestlased toidu ja vee puudusel pidid alistuma. See on Otepää linnusearhitektuuri tugevuse hea näide.[12] Venelased lasid Otepääl mõned ristida, kuid muidu rahuldusid neljasaja-nogaatase (marca nogatorum) lunarahaga.[83] Venelastele maksis Otepää linnus Henriku teatel 400 marka, millele võiks vastata ligi 19,5 kilogrammi hõbedat.[54] See on varaseim teade nogaata kui rahaühiku kasutamisest Eestis.[87] Pärast lunaraha saamist venelased lahkusid, lubades hiljem Otepääle saata preestreid ristimise jätkamiseks, mis jäi aga tegemata.[86]

Otepää piiramine toimus 1210. aasta märtsi alguses. Eelmisel sügisel oli Mstislav käinud Virumaal rüüstamas Torma või Tõrma ümbrust. Mõlemaid retki võib vaadelda jätkuna varasematele Novgorodi ja Pihkva sõjakäikudele. Seekord aga viitab ristimine, et püüti Ugandit ka tõsisemalt poliitiliselt siduda.[86] Mstislavitšite sõjakäikudes põimus soov toetada oma värsket liitlast Riia piiskoppi püüdega neist ise Ugandi alistamisel ette jõuda.[88] Ühtlasi annab linnuse piiramine ja venelastele makstud lunaraha tunnistust, et Otepää suutis endistviisi toimida võimukeskusena, mis akumuleeris varandust.[8]

Otepää põletamine ristisõdijate poolt (1210) muuda

Samal aastal tulid riialased uuesti Otepää linnust piirama. Sõjaretk toimus juuli lõpus või augustis. Seekord juhtis ristisõdijate väge Võnnu komtuur Bertold. Ei ole kahtlust, et nüüd oli kaasas ka liivlasi. Latgaleid nimetatakse viimases järjekorras ja nende osakaal näib väiksem. Külade rüüstamisele tähelepanu ei pööratud – tungiti otse linnuse juurde, mille nõrkusest ilmselt oldi teadlik.[89] Kuigi Otepää linnus oli vahepeal üles ehitatud, viibisid Ugandi sõjaväe põhijõud tõenäoliselt mujal.[60] Linnus võis olla nõrgalt mehitatud ka lõikusaja tõttu. Krooniku sõnul olid linnuses viibijad "omade vähesusest heidutatud" ja alustasid Bertoldiga läbirääkimisi alistumise üle.[89]

Kokkulepe oli juba sõlmitud, kui piiskopi sõjasulased Siffrid ja Alexander ronisid mäe vastaskülge mööda linnusesse.[60] Neile järgnesid liivlased. Nii pääses kogu vägi ugalastele märkamatult linnusesse sisse, võttis ära mäetipu ja vallutas kõrgeima kaitsetorni.[89] Linnuses viibinud mehed tapeti, naised ja lapsed veeti orjadena Lätti koos rikkaliku sõjasaagiga.[60] Osa rahvast pääses siiski põgenema. Kroonik püüab veresauna õigustada seletusega, et need polevat teadnudki Bertoldi vastuvõtmisest. Mõne päeva puhkas vägi sealsamas ja jagas omavahel röövsaaki.[89] Kuuldes eestlaste maleva lähenemisest, süütasid ristisõdijad linnuse põlema ja taganesid Võnnu linnusesse, mida ugalased asusid kättemaksuks piirama.[60]

 
Otepäält juhitud eestlaste sõjakäik Võnnu alla 1210. aasta hilissuvel

Pärast seda, kui Bertold oma liitlastega oli korraldanud veresauna nõrgalt mehitatud ja reetlikult, läbirääkimiste kattevarjus vallutatud Otepääl, jäid ugalaste hulgas peale need, kes pooldasid agressiivset, sõjategevuse latgalite territooriumile kandmise strateegiat.[80] Ugandi vanemate senine äraootav poliitika ja püüdlus suuremat sõda vältida ei olnud ennast õigustanud ning oli selge, et tegutseda tuleb hoopis otsustavamalt.[89] Olles mõistnud, et nende peamiseks vastaseks ei olnud enam latgalid, vaid ristisõdijad, suunasid ugalased oma jõulise tasuretke teraviku orduvendade tugipunkti Võnnu vastu. Eestlaste sõjakäik algas 1210. aasta hilissuvel, oli hästi ette valmistatud, toimus tavapärasest suuremate jõududega ning kulges hoogsalt ja edukalt, kulmineerudes võiduka Ümera lahinguga.[80]

Otepää ristimine muuda

1215. aastal tabas Ugandit latgalite rünnakulaviin, mis oli ajendatud Tālava vanema Talibaldi tapmisest eestlaste poolt. Latgalid lubasid sõdida seni, kuni eestlased kas tulevad rahu ja ristimist paluma, või hävitatakse nad täiesti maa pealt kõige juurtega.[90] Samal ajal rüüstati ka Sakala maid. Suvel ja sügisel nõustusid mõlemad maakonnad ristisõdijate survel kristluse vastu võtma.[91] Kuigi latgalite ja orduvendade rüüsteretkedel oli kindlasti sõjast kurnatud maakondadele tugev mõju, oli lõunaeestlaste järeleandlikkus tingitud ka katsest aega võita ja leida uusi vastupanuvõimalusi.[92]

Kui Ugandi saadikud saabusid Riiga rahu paluma, esitati neile vana nõudmine – tagastada paljude aastate eest kaupmeestelt ära võetud varad. Ugalased suutsid selle nõude tagasi lükata, tuues teravmeelselt ette, et latgalid on kõik kaupade riisujad maha tapnud ja nad mitte kuidagi ei saa neid varasid tagasi anda. Ugalased lubasid lasta end ristida, tingimusel et kõik vanad tüliasjad unustatakse. Sellega riialased nõustusid ja lubasid saata preestrid Otepääle. Suve lõpul või sügise algul leidiski aset ulatuslikum ristimine, mille viisid ühiselt läbi piiskopliku leeri esindajana preester Petrus Kaikewalde ja ordupreester Otto. Ristimine ulatus põhja suunas kuni Emajõeni. Pärast seda läksid preestrid tagasi, söandamata "teiste eestlaste metsikuse tõttu" veel vastristitute juurde elama jääda.[93]

Jüri Uluots on Ugandi ristimise lepet käsitlenud "kristliku vendluse" lepinguna, mis iseloomult oli vasalliteedileping. Lepinguga säilitas Ugandi näiliselt oma sõltumatuse, sattudes siiski Riia huvipiirkonda.[94] Pärast ristimist asus Otepääle saksa kaupmehi, kelle hulgast kroonik nimetab Isfridi.[60]

Otepää hõivamine venelaste poolt (1216) muuda

 
1216–1217 kaasajastatud Otepää linnus on ilmselt Eesti vanim telliskiviehitis

Teised maakonnad, eriti Sakala, vaatasid Ugandi koostööle ristisõdijatega kui reetmisele. Mõistes, et Ugandi ei tule enda eest seismisega enam toime, otsustasid võimaliku päranditombu jagamises osaleda ka pihkvalased, süüdistades ugalasi riialastelt ristiusu vastuvõtmises. Sellega tahtis Pihkva jätta mulje, nagu oleks Ugandi nende mõjualune. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš tegi oma ähvarduse teoks, "võttis aset Otepää mäel" ja rüüstas selle ümbruses külasid ning provintse. Ugalaste vastupanust ei ole juttu.[95][96]

Linnuse ajutine hõivamine venelaste poolt tõukas otepäälasi tihedamale koostööle ristisõdijatega. Et end Vene surve eest paremini kaitsta, kindlustasid ugalased järgneval talvel ühiselt koos riialaste ja mõõgavendadega linnust. Tulemuseks oli venelaste lahkumise järel Otepää ühine ülesehitamine ugalaste ja sakslaste poolt, selle kaasajastatud kindlustamine ning esimese Eestis asuva alalise saksa garnisoni saabumine linnusesse. 1217. aasta jaanuaris käisid ristisõdijad ja ugalased koos Pihkvamaal tasuretkel.[95][96]

Kui ugalased ja sakslased end aastail 1216–1217 kindlustasid, kasutati mahapõlenud linnust taastades lubimörti ja põletatud telliseid ringmüüri püstitamisel neis kohtades, kus puidust ringmüür oleks vaenlasele haavatavam olnud.[12] Tellis oli uuenduslik ehitusmaterjal, mille valmistamise oskus jõudis Eestisse Riiast, kus samal ajal ehitati toomkirikut.[97] Šarreeritud telliste leidumise põhjal on oletatud, et Otepää ehitusmeister oli tõenäoliselt pärit Brandenburgist.[18] Kivilinnuse ehitamisel osalesid aga kindlasti kohalikud eestlased. Linnusemüüri ladumist mäletab ka rahvapärimus, mis jutustab, kuidas põletatud telliseid anti telliselöövist mäkke ulatuvas mitmekilomeetrises ahelikus käest kätte.[45] Üks telliselööv asus tõenäoliselt Kastolatsis, ent ümbruskonda rajati neid rohkemgi.[84] Samal ajal tellismüüri rajamisega püstitati linnusehoovi ka Püha Miikaeli kirik.[18][98]

Otepää piiramine ja lahing (1217) muuda

  Pikemalt artiklis Otepää lahing

Tekkinud olukorras vaatasid teised Eesti maakonnad murega Otepää kui vaenlase platsdarmi peale, mis oli nihutatud eestlaste alale. Kõige pakilisema ülesandena kerkis päevakorda vaenlase tugipunkti likvideerimine Eesti territooriumil. Võimalus selleks saabus Pihkva ja Novgorodi ühise vasturetkega Ugandisse, mille käigus asuti piirama ka Otepääd. Et saada oma pretensioonidele suuremat legitiimsust, kutsusid venelased Otepää alla ka eestlasi. Saarlased, harjulased ja sakalased võtsid kutse vastu.[99] Mart Helme peab tõenäoliseks, et Otepää piiramisel osales ka Lembitu.[100] Vene kroonikates pole aga koostööst eestlastega juttugi – kaevatakse hoopis, et tšuudid saatnud libekeelseid tervitusi, ise aga kutsunud appi sakslasi.[101]

Talve lõpul Otepää linnust piirama kogunenud eestlaste ja venelaste vägi oli Henriku hinnangul 20 000-meheline. Tekkinud võitlusliidus oli mõõduandev koht saarlastel. Vaatamata ründajate arvukusele ei osutunud Otepää vallutamine kergeks. Mitu katset linnusesse sisse tungida löödi tagasi.[102] Otepää pidi nüüd olema silmatorkavalt tugev linnus, mis oli tõenäoliselt juba piiratud lubimördil laotud tellistest ja munakividest müüriga. Ugalased, mõõgavennad ja Riia piiskopi mehed kaitsesid linnust üle poole kuu, mille jooksul piiramine ei andnud tegelikult mingeid tulemusi.[12] Venelased käisid samal ajal ümbrust rüüstamas ja heitsid tapetute laipu mäe jalamil olevasse vette, et kaitsjad ei saaks sealt endale joogivett ammutada.[102]

Ristisõdijad mõistsid suurepäraselt, et Otepää langemine oleks neile suur strateegiline kaotus, eriti prestiiži osas. Oma autoriteedi taastamiseks ning Otepää vabastamiseks asus Riiast teele tugev vägi, millega teel liitusid ka orduvennad ja muud abijõud. Krooniku sõnul oli väe suurus 3000 meest.[103] Abiväes oli orduvendi, piiskopimehi, liivlasi, latgaleid ja ristisõdijaid.[102] Saarlaste, venelaste ja teiste piirajate ülekaal oli aga sedavõrd suur, et abiväel õnnestus küll linnuseni läbi murda, kuid piirajaid laiali peletada ei suudetud. Abiväel ei jäänud üle muud, kui piiratutega linnuses ühineda.[103] Selles lahingus langes ka Bertold, kes oli seitse aastat varem lasknud Otepää linnuse maha põletada.[60] Ülerahvastatud kantsis, mida oli juba 17 päeva piiratud ja mille veevõtukoht oli reostatud laipadega, polnud inimeste ja loomade tarvis piisavalt varusid, mistõttu kolmandal päeval pärast abiväe linnusesse jõudmist olid piiratud sunnitud piirajatega läbirääkimistesse astuma.[103] Linnuse kaitsjate hulgas valitses selleks ajaks nii metsik nälg, et hobused olevat üksteisel sabad ära söönud.[60]

Märtsi esimestel päevadel sõlmiti Otepääl rahu, mille kohaselt sakslased pidid Ugandist lahkuma.[104] Rahu fikseeriti ka kirjalikult ürikuna.[101] Võit Otepää linnuse piiramisel ja selle kõrval toimunud välilahingus oli olulise tähendusega nii inimkaotuste kui ka moraalsete tagajärgede tõttu. Edukalt lõppenud linnuse piiramine tõi kaasa ristisõdijate taandumise tervest Lõuna-Eestist.[105] Otepää linnuse kaotamine oli ristisõdijatele suurim senine lüüasaamine, mis seadis küsimärgi alla kõik nende varasemad edusammud. Lembitu juhtimisel algas vägede koondamine otsustavaks vastasseisuks ristisõdijatega, mis leidis aset Madisepäeva lahingus.[106]

Otepää taasristimine muuda

 
Kivilinnuse müüri ladumiseks kasutati nii maa- kui telliskive

Pärast Sakala lüüasaamist hakkasid otepäälased tasapisi taas riialastega suhteid soojendama. Esimene märk sellest on, et 1219. aasta teisel poolel käisid ugalased kaasas ristiretkel Virumaale ja 1220. aasta märtsis Harjumaale.[107] 1220. aastal tuli Ugandisse noor ordupreester Hartwig koos orduvendadega. Ta olevat Ugandis ristinud kõik, keda veel ristimata leidis.[108] Tõenäoliselt samal aastal asusid Otepää linnusesse koos kohalike ugalastega elama mõõgavennad. Ametisse seati ka foogt ja koguti makse, millest Riia piiskopile tema osa üle anti. Linnuse ülesehitamine jätkus ja see varustati ambudega.[109]

Otepää oli endiselt tähtsamaid tugipunkte Lõuna-Eestis. 1220. aastal peatus siin Järvamaal ristimas käinud ja taanlaste poolt sealt välja aetud piiskop Theoderich.[60] Teades Otepää tugevust, läksid venelased pärast Pihkva vaherahu tühistamist 1221. aastal suuremale rüüsteretkele Võnnu ja Turaida suunas, ilma et oleksid püüdnud piirata Otepääd. Ristisõdijate käes olnud linnustes teostati sel ajal suuri kindlustustöid, ühtlasi paigutades neisse tsisterne, et piiramiste puhul poleks veepuudust.[12] 1222. aastal elasid Otepääl foogt Johann ja mitmed teised sakslased, kelle seas oli nii kaupmehi kui muude elualade esindajaid.[60]

Eestlaste ülestõus (1223–1224) muuda

1223. aasta alguses puhkes Ugandis orduvastane ülestõus, mille käigus Otepääl olnud mõõgavennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ülestõusuks saadi eeskuju Viljandist, kus eestlased olid toiminud samamoodi. Liivimaa vanema riimkroonika andmetel tapeti Otepääl kõik sakslased ühe päevaga.[110] Suuremaid võitlusi selle käigus Otepää juures ilmselt ei toimunud. Linnused vallutati eestlaste poolt ootamatu ülestõusuga seestpoolt.[12]

Ugalased kutsusid oma linnustesse Vene vürstide abiväed, sellega võib-olla ka end nende võimu alla andes. Vastusena Viljandi vallutamisele 1223. aasta augustis kindlustasid venelased oma garnisone Tartus ja Otepääl.[111] Sama aasta sügisel saabus Eestisse Novgorodi ja Pihkva koondvägi, mis mehitas nii Tartu kui Otepää linnused ja asus põhijõududega ristisõdijaid ründama.[112]

Otepää linnus alistus ristisõdijatele arvatavasti läbirääkimiste teel 1224. aasta jaanuaris. Otsus alistuda tugevale ristisõdijate väele oli ilmselt realistlik, kuna Ugandi oli suurema osa võitlusvõimelisi mehi juba varasemates sõdades kaotanud. Need otepäälased, kes soovisid vastupanu jätkata, kogunesid Tartu linnusesse, mis langes alles augustis.[113] Kuna otepäälased olid ristisõdijate vastu 1223. aastal üles tõusnud, olid neile alistumistingimused ka karmimad kui mujal Eestis. Kogu maa läks piiskopile, vastristituile linnuses enam osa ei antud ning neile kehtestati kümnis.[114]

Piiskopilinnus muuda

 
Vana kivirist Linnamäe idapoolsel jalamil tähistab keskaegset matmispaika
 
Linnuse läänepoolne ringvall, taamal Otepää kirik

1224. aasta kevadel reisis Riiast Otepääle Eestimaa piiskopi tiitlit kandev Hermann von Buxhövden, kelle piiskopkonna keskust oli algselt kavandatud Lihulasse.[113] Nüüd sai Otepää linnusest esimene keskus ilmalikule ja vaimulikule riigile, mis esialgu kandis veel Lihula piiskopkonna nime. Seega oli Otepää Eestimaa piiskopi pealinnaks ja paavstivõimu keskuseks Eestis.[1] Pärast Tartu lahingut, mis lõpetas Ugandi sõjalise vastupanu ristisõdijatele, viis piiskop Hermann oma tooli 1224. aasta lõpul Tartusse üle.[115] Vanadel kaartidel kannavad Tartu piiskopi valdused aga edaspidigi Odenpoa (ka Oldenpoa) nime, mis tuleneb Otepää latiniseeritud nimest Odenpe.[116]

Otepääl asudes andis piiskop Hermann linnuses paiknevatele meestele Engelbrecht von Tiesenhausenile, Theoderic de Bekeshovedele, Helmold von Lüneburgile ja Johann von Dolenile igaühele ühe kihelkonna lääniks. Aadlimehed said korraga endale koha linnuses ja suure lääni.[117] Tiesenhausenile võidi läänistada ka arvatav muinasmõis Päidlas.[8][118] Nii said alguse piiskopkonna nimekad vasallisuguvõsad.[119] Uued ülikud abi­ellusid arvatavasti seniste eesti võimuperekondade naisliikmetega.[8] Alistumistingimustest tulenev keeld põlisrahval linnusesse asuda ei jäänud igatahes püsima – 13. sajandi teisest poolest saadud leiud viitavad, et linnuses elas ka eestlasi.[120]

Piiskop oli niisiis linnusesse paigutanud hulga ristisõdijaid, misläbi Otepääle tekkis jälle nii tugev sõjaline keskus, et 1225. aastal võeti siit ette sõjakäik Virumaa vallutamiseks taanlastelt.[60] Samal aastal külastas Otepääd paavsti legaat (katoliku kirikupea volinik välisriigis) Modena Wilhelm, kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.[121] Seega olid selleks ajaks linnuse ülesehitustööd lõpule viidud ning ilmselt samal ajal rajati vastaskünkale maaelanike jaoks ka Otepää kirik.[60] 13. sajandi keskpaigaks taastus alev Linnamäe ja kiriku vahel.[122]

1230. aastatel leidsid Otepääl enesele asupaiga Novgorodis kukutatud possaadnik Boriss Negotševitš ja Pihkva trooni taotleja Jaroslav Vladimirovitš.[123] 1233. aastal aeti Jaroslav Pihkvast minema ja leidis koos toetajatega pelgupaiga oma õemehe Theoderic de Bekeshovede juures Otepääl. Samuti viibis Liivimaal pagenduses Boriss Negotševitš, kes oli 1232. aastal koos oma läänemeelse klikiga Pihkva toetusel püüdnud Novgorodis võimu haarata. 1233. aastal vallutasid nad koos Tartu piiskopkonna abiväega Irboska linnuse, Jaroslav Vladimirovitš langes aga seejärel vangi. Tartlased ja otepäälased tegid veel samal aastal rüüsteretke kuni Tessovoni Novgorodi lähedal.[124] Novgorodi vürst Jaroslav Vsevoloditš vastas 1234. aastal suurema rüüsteretkega Tartu piiskopkonda, laastades maad Tartu ja Otepää ümber, kuni lõpuks omavahel rahu tehti.[125] Pihkva ja Novgorodi pagulaste koloonia Otepääl jäi alles.[126]

13.–14. sajandil säilis Otepää jõukus, mis rajanes muinasaega ulatuval teedevõrgul ja kaugkaubanduse traditsioonil. Osa Lätist tulevat kaupa liikus Kagu-Eesti sisealadele ja ka Venemaale endiselt Otepää kaudu. Linnuse juures asunud alevi ja lähiümbruse elanike arv küündis 14. sajandi teisel poolel 400–500 inimeseni. Otepää kaotas oma koha kaugkaubanduses aga järk-järgult Tartule, kust veetee Pihkvasse oli turvalisem ja soodsa tuule korral ka kiirem.[127] Piiskopiresidents ja kaubalinn Tartu hakkas Otepää tähtsust keskusena varjutama juba 13. sajandil, surudes ta üha enam tagaplaanile poliitiliselt määravate sündmuste hulgas.[20] Otepää ääremaastumist kiirendas Tartu ühinemine Hansa Liiduga 1280. aastal.[8] Kindlusena kahanes Otepää sõjaline tähtsus seoses Kirumpää piiskopilinnuse rajamisega 13. sajandi keskel ja Vastseliina piiskopilinnuse rajamisega 1342. aastal, mis võtsid üle idapiiri kaitsvate linnuste rolli.[45][12]

Vasallilinnus muuda

 
Vaade linnusemüüri restaureeritud aknaavast ida poole

14. sajandil kujunes Otepää linnusest Tartu piiskopkonnas asuv vasallilinnus. Linnuse üleminek piiskopi käest vasallide kätte toimus samm-sammult: esialgu haldasid vasallid linnust benefiitsina, hiljem aga anti see neile linnuseläänina. Sel ajal kuulus Otepää linnus valdavas osas kohapeal asuvale Üxkülli suguvõsale, kes olid ühtlasi Tartu piiskopi tugevaimad vasallid.[20] Õiguse mingile osale linnusest säilitas ka Tiesenhauseni suguvõsa.[14]

1343. aasta Jüriöö ülestõusu ajal asus Otepää linnuses Tartu piiskopi vägede staap isand Johan Üxkülli juhatusel. Sama aasta mai lõpul tungis Tartu piiskopkonda Pihkva venelaste 5000-meheline vägi ja liikus kuni Otepääni, röövides ja põletades oma teel kõigest väest ning tappes Otepää ümbruses inimesi ja loomi. Otepää ümbruses laastati viis ööd ja viis päeva ilma hobuselt maha tulemata, linnusest siiski jõud üle ei käinud. Seejärel pöördus venelaste vägi koos paljude vangidega Pihkva poole tagasi, teel aga kohtuti Liivimaa ordu vägedega ja toimus Vastseliina lahing.[128]

Johannes von Üxküll, kes hoidis Otepää linnust benefiitsina, suri 1376. aastal. Juriidilisest seisukohast oleks linnus pidanud pärast benefiitsi hoidja surma süserääni ehk Tartu piiskopi valdusse tagasi minema. Kadunu vennad Herman ja Otto Üxküll aga haarasid enda kätte kogu Johannesele kuulunud benefiitsi, kuhu kuulusid nii linnus kui ka maavaldused, ning ähvardasid piiskop Heinrich I Veldet lausa sõjaga. Konflikt lahendati siiski rahumeelselt: veel samal aastal saavutatud kokkuleppe tulemusena maksid vennad Üxküllid piiskopile läänilepingu sõlmimise eest 2000 rahamarka ja nende õigused kinnitati täies ulatuses nii maavaldustele kui ka linnusele.[20]

Kolm aastat hiljem sattus Otepää linnus uuesti piiskopkonna sisetülide keskmesse, kui korraga nimetati ametisse kaks Tartu piiskoppi. Vennad Üxküllid aktsepteerisid 1379. aastal isandana Albrecht Hechti, kes oli ordu toetusel seatud vastupiiskopiks Dietrich Damerowi vastu. Piiskopkonnas võimu kindlustanud Damerow tõlgendas seda ilmselt enda vastu toime pandud reetmisena, misläbi Üxküllid olid tema silmis kaotanud õiguse linnuseläänile. Sealjuures ei vaidlustanud piiskop nende õigust läänina hoitud maavaldustele, küll aga linnusele, mida keskaja tavade kohaselt pidi kastellaan hoidma iga hinnaga. Ilmselt jäi Otepää linnus reaalsuses siiski Üxküllide kätte.[20] 1386. aastal märgitakse ühe lepingu sõlmimiskohana Üxküllide valduses olevat Otepää linnust.[12]

Dietrich Damerowi ja ordu suhted teravnesid 1396. aastaks otsese sõjani. Damerowi liitlastena saabusid Tartu piiskopkonda vitaalivennad, linnuseid kindlustati ja Otepääd võidi tugevdada tulirelvadega.[14] Piiskopkonna vägede sõjapealikuks tõusis Herman von Üxküll, näidates end truu ja ausa mehena.[20] Suvel vallutas Liivimaa ordu Saksa ordu vägede toel kõik Tartu piiskopkonna linnused. Otepää linnuselt on leitud Saksa ordule tüüpilisi ammunooleotsi, mis viitavad Otepääl 1396. aastal peetud lahingule.[14] Truu teenistuse eest taastas Dietrich Damerow 1398. aastal vendadele Üxküllidele ning nende seaduslikele pärijatele õiguse Otepää linnusele ja selle juures oleva asula linnuseläänile, mille nad olid kaotanud "Hechti sõja" ajal koos kõigi õigustega, nagu nende eelkäijad ning nemad seda hoidnud olid. Mõlemad vennad surid testamentide põhjal otsustades rikka mehena: Herman 1405. ja Otto 1417. aastal.[20]

Linnuse hävimine muuda

 
Linnuse idaküljel olnud hoonete varemed, taustal Tehvandi suusahüppemägi

Linnamäe kultuurkiht viitab linnuse hävimisele suures põlengus. Suured purustused linnuse põhja- ja kirdekülje hoonetel annavad alust oletada, et põlengus plahvatas ka püssirohi. Linnuse hävingut on seostatud Dietrich Damerowi ja ordu vahelise sõjaga 1396. aastal või Liivimaa–Pihkva sõjaga aastail 1480–1481. Kumbki daatum ei sobitu siiski täpselt linnamäe leiumaterjaliga, mis näib viitavat 15. sajandi I veerandil aset leidnud tulekahjule. Ei ole teada, kas tegemist võis olla õnnetuse või tahtliku süütamisega.[14]

Otepää linnuse hävingu ajaline alampiir tuleneb 1955. aasta kaevamistel saadud mündileiust, kuhu kuulub 26 münti, mis on algselt moodustanud ühe rahakoti või aardekese. Enim kohtab seal Tartu piiskopkonna vaskseid penne, mis seostuvad peamiselt Dietrich Damerowi valitsemisajaga. Kõige hilisem verming on löödud Liivimaa Ordu poolt ajavahemikul 1406–1415, millest järeldub, et mündileid ei saanud maapõue jääda enne 1406. aastat.[129] Tingliku ülempiiri linnuse hävingule seab aga Liivimaa 1422.–1426. aasta mündireform, millele vastavad leiud kultuurkihis puuduvad.[8]

Mündileid pärineb Liivimaa keskaja aarderikkaimast perioodist. Ivar Leimus on seda perioodi (umbes 1390–1420) iseloomustanud sügava keskaegse depressioonina, mis kaasnes suure rahvastikukaotusega. Depressiooniga on seostatav ka 15. sajandi esimese veerandi Liivimaal toimunud kuni kolmekordne hinnatõus.[129] Suurtele rahvastikukaotustele viitab samuti Otepäält Piiri tänavalt leitud katkuhaud, kuhu on maetud perekondade kaupa surnuid. Matuseid seostatakse 1378. aasta katkupuhanguga, mille järel jäi Tartu piiskopkonnas ühe allika põhjal ellu kuuendik, teise järgi vaid kümnendik elanikest.[130][131]

Selleks ajaks olid Otepää linnuse kaitserajatised ka sõjalises mõttes vananenud. Osa linnuse kaitsemüüre olid peaaegu 200 aastat vanad ja uute relvade – suurtükkide – vastu liiga nõrgad. Orust esilekerkiv mägi, mis varasemal ajastul andis tugeva kaitse-eelise, osutus nüüd ebasoodsaks positsiooniks. Linnuse taastamine sõjalise kindlustusena oleks osutunud väga keerukaks ja kulukaks. Otto von Üxkülli testament 1417. aastast lubab oletada, et ta ei elanud sel ajal enam Otepää linnuses, vaid testamendis esimest korda mainitavas Pühajärve mõisas. Mõisa ülesehitamiseks võidi kasutada varemeisse jäänud linnuse kive. Järgmisel aastal müüsid vasallid Hans ja Engelbrecht von Tiesenhausen muude valduste kõrval oma osa Otepää linnusest või selle juurde kuuluvast maast Peter von Tiesenhausenile, millest järeldub, et linnus ei olnud ainult Üxküllide valduses.[14]

Ei ole selge, kui palju linnust pärast põlengut edasi kasutati. Otepää linnust või linnusevalli on mainitud veel 1475. ja 1477. aastast pärinevates ürikutes. Ajastule iseloomulik kivikeraamika viitab, et mägi püsis mingil määral kasutusel vähemalt kuni 15. sajandi lõpuni.[20] 1555. aastal öeldakse linnuse kohta ainult "vana lagunenud kindlus, praegu mõisamajand".[12] Linnuse mahajätmise järel säilis alev pikka aega, eksisteeris kirjalike allikate põhjal veel 16. sajandi keskel[14] ja hävis või jäeti maha Liivi sõja aastatel. Piirkonna majanduskeskus siirdus pärast linnuse tähtsuse kadumist arvatavasti Linnamäest kahe kilomeetri jagu kirdesse, hilisema Vana-Otepää mõisa paikkonda.[45]

Linnuse ülesehitus muuda

 
Piki mäe loodenõlva voolav oja võib olla jäänuk linnuse vesitõkkest
 
Linnamäe ülemisele platoole viib mööda mäe järsku edelanõlva 141 astmega trepp

Otepää linnus oli mägilinnus, mille põhiplaan ligi tuhande aasta vältel järgis enamjaolt maapinna looduslikku reljeefi. Linnuse asukohta ajendasid valima mäe suurepärased looduslikud kaitse-eeldused. Pealinnus asus 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest 20 meetrit madalamal.[12] Kõrguse poolest mäejalamilt ületas Otepää linnus kõik teised Eesti linnamäed, mille tavaline kõrgus on 10–12 meetrit.[4] Ühtlaselt ovaalse kujuga mäel on äkilised kõrged nõlvad (30–35°) ning idast ja läänest ümbritsevad seda allikatoitelised veekogud, mis on nüüdseks osaliselt soostunud.[12] Piki mäe loodejalamit Alevijärve voolav oja võis olla veerohkem ja täita vallikraavi rolli. Mäe külgi on 12. sajandil[8] kunstlikult muudetud veelgi järsemaks.[132]

Mäe kõrgemal platool oli pealinnus, madalamal platool paiknes esialgu avaasula, alates 11.–12. sajandist eeslinnus. Pealinnuse ringvalli idaküljel oli ainus väravaava, mis ühendas pealinnust eeslinnusega.[12] Tee linnusesse tuli künka põhjaotsast alumisele astangule ja kulges sealt piki idapoolset nõlva linnuseväravani, kus tegi täisnurkse käänu linnuseõue.[45] Linnuse loodusega seotud korrapäratu põhiplaan jäi püsima, kui 13. sajandil ehitati linnus ümber mantelmüürlinnuseks.[17] Selles linnusetüübis jäi ringmüür linnuseehitiste välimiseks seinaks ja moodustas ühtlasi kogu linnust mantlina hõlmava müüri. Kivilinnus jätkas uutes vormides vanu kohalikke ehitustraditsioone nii põhitüübi kui osalt ka materjali poolest.[16]

Juba muinaseestlaste linnuse arhitektuuris oli kasutatud rikkalikult põllukivi. Kivilinnuseks ümberehitamisel säilis linnuse põhiplaan. Igal juhul ehitati kõigepealt kivilinnusena välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on tõenäoliselt vanim Eesti telliskiviehitis. Tähelepanuväärsed 13. sajandist ümberehitusteta säilinud müürikonstruktsioonid teevad Otepää linnuse varemed hindamatuks allikaks Baltimaade ehitusajaloo uurimisel. Kõik läbiuuritud kivilinnuse müürid on laotud tellistest ja maakividest, peamiselt kasutades lubimörti, kuid müürisisestes osades kohati ka savi.[12]

Kivilinnusele andsid ilme kohmakas põllukivi ning temaga liitunud soe punane tellis.[16] Romaani stiilile omaselt on Otepää linnuse tellised õhemad ja neid on läinud rohkem jooksvatesse meetritesse. Nii on Otepää linnuse tellised pikemad ja kitsamad võrreldes Tartu toomkirikus ja Tartu Jaani kirikus kasutatud tellistega.[18] Linnuselt on leitud ka faasitud nurgaga profiiltelliseid, mis võimaldasid karme müüripindasid mitmeti elavdada ja kaunimaks muuta.[133]

Teadmised linnuse ülesehitisest puudutavad peamiselt kivilinnuse perioodi. Hilisema ehitustegevusega on muinasaegne 0,5–0,8 m paksune kultuurkiht tugevasti segatud ning jäljed muistsetest kaitseehitistest ja hoonetest ei ole kuigivõrd selged. Kokku on väljakaevamisi tehtud umbes 2300 m² suurusel alal. Kaevamisi on tehtud peamiselt Linnamäe kõrgemal lõunaosal, vähem madalamal põhjapoolsel platool.[43] Seni on kaevamised hõlmanud põhjalikumalt ülalinnuse põhja- ja kirdeosa, osaliselt ka paari läänekülje ruumi. Kaevandid eeslinnuse alal on olnud tunduvalt väiksemad. Linnuse muude osade kohta on ka andmed palju oletuslikumad.[14]

Pärast linnuse mahajätmist on suur osa seal paiknenud ehitiste kive lahti toksitud ja ära veetud. Eeslinnuse kaitsemüürid olid kohati kuni vundamendini lammutatud.[14] Linnuse maapealne osa oli juba 19. sajandiks peaaegu täielikult hävinud, vähendades kunstiajaloolaste huvi Otepää linnuse vastu.[20] Arheoloogilistel väljakaevamistel selgus aga, et varisemiskihi ja rohukamara alla mattunud müüriosad olid säilinud üllatavalt hästi, kuna neid ei olnud võimalik ehitusmaterjaliks kätte saada.[12]

Müüristikust on säilinud alaosa, mis oli kaetud kultuurkihiga ja on osaliselt välja kaevatud.[17] Paljastunud müürisäilmed on seinte osas säilinud keskmiselt 2 meetri kõrguselt. Seinamüüride ülemised osad on tugevalt kõdunenud. Rohkesti on kõdunenud telliseid ka seinte külgpindadel.[12] Seinte välisküljel oli mört väljakaevamise ajaks nii kõdunenud, et kive võis käega ilma suurema pingutusega müürist eraldada. Paljud ülemised kivid püsisid kohal ainult oma raskusega. 1960. aastal alustati linnuse müüriosade konserveerimist. Kaitseks vihma- ja sulamisvee eest kaeti müüristik pealt betoonkattega.[18]

Eeslinnus muuda

 
Eeslinnuse sisehoov

I aastatuhande teisel poolel oli mäe madalamal platool asula.[15] Asula mahajätmine 11. sajandil oli ajutine. Linnamäe madalamal platool olev asula kindlustati 12. sajandil eeslinnuseks.[132][55] Teisal on viidatud, et eeslinnus võidi rajada juba 11. sajandil.[25]

Kui arvestada üksnes pealinnuse pindala (4500 m²), liigituks Otepää linnus keskmise suurusega, suhteliselt tavaliste linnuste sekka. Koos eeslinnusega (4800 m²) oli Otepää linnuse pindala aga üle kahe korra suurem.[8] Nii kujunes madalam platoo tähtsaks paigaks linnuse majandustegevuses. Selle tulemusel on eeslinnuse kultuurkihi paksus kohati kuni 2,5 meetrit.[15] Linnamäe madalamalt platoolt saadi rohkelt hilisrauaajast pärinevaid rauašlakitükke ja pronksivaluga seotud leide.[46]

13. sajandi alguses oli eeslinnust ümbritsenud puidust tara.[45] 13. sajandi lõpul ümbritseti eeslinnus tellistest ringmüüriga.[12] Selle põhjaosas mäe kirdejalamil asus ainus värav, mille kaudu käis ühendus linnusega.[9] Millalgi 14. sajandi jooksul poolitati eeslinnus veel ühe idast läände kulgeva vahemüüriga.[12] Eeslinnust kaheks jagaval vahemüüril oli neljakandiline torn.[17] See linnuse hilisem ehitusperiood esindas gooti kunsti.[16] Nõnda kujunes eeslinnus omaette tugevaks kaitsepositsiooniks.[16]

Ringmüür muuda

 
Ringmüür linnusekiriku põhjapoolse nurga juures
 
Muldvalli ja ringmüüri jäänused

Eestlaste pealinnus asus mäe lõunaosas ülemisel platool pindalaga umbes 4500 m², mis oli piiratud kõrge ringvalliga.[132] Valli ehitamiseks kasutati liiva ja põllukive, mida seostati ning tihendati mätaste, puutüvede ja haoga. Muinaslinnuses kasutati eestlaste poolt ka munakividest ühtlaselt laotud, kuid ilma mördita kaitseseina, mida ülemises osas täiendati ilmselt puitseinaga.[12] 11. sajandil hakati linnust täiendavalt kindlustama tugeva muldvalliga mäe põhjaäärel, vastu põhjapoolset astangut ning vahetult selle lähedal idaserval, kus asus linnuse värav.[45] 12. sajandil ning 13. sajandi algul püstitati linnusele senisest veel tugevamad kaitserajatised ja linnuseõue ümbritses nüüd täielikult ringvall.[43] 13. sajandi algul ehitati linnuse ümber puittara.[45]

Kivilinnuseks ümberehitamine seisnes esmalt puittara asendamises telliste ja mördiga laotud 2 meetri laiuse müüriga.[84] Kui telliskivist ringmüür koos väravat kaitsva eesõuega oli valmis, jätkati ehitustegevust juba müüri varjus.[45] Tõenäoliselt püstitati tellismüür otse varasema ringmüüri kividest laotud südamiku kohale. Muldvall, mis kaitses sidemördita seina väljastpoolt, kõrvaldati kaitse huve silmas pidades alles pärast uue müüri valmimist. Nii ei olnud müür ehitatud vahetult mäenõlvale – lõunapoolse ringmüüri ja äkilise mäekallaku vahele jäi paari meetri laiune tasane maariba. Et takistada vaenlase pääsu linnuse lõunapoolse ringmüüri taha, ehitati hiljem väravast lõuna pool põikisuunas ringmüürile mööda mäekallast allapoole kulgev tõkkemüür.[12] Vabakujuline ringmüür järgis mäe konfiguratsiooni, piki müüri paiknesid reeglipäratult üksikud hooned. Osa hoonetest ehitati müüriga samal ajal, osa pärinevad hilisemast ehitusperioodist.[17] Ringmüüri külge ehitatud ruumide seinad ei olnud üldiselt müüriga algselt seotud.[12][18]

Tugev ringmüür etendas linnuse kaitses peaosa, moodustades koos mäenõlvaga kõrge kurvilise kaitseseina. Ringmüüri ülaosa palistas laskeavadega varustatud rinnatis, mille varjus kulges kitsas, tõenäoliselt katustatud platvormi taoline kaitsekäik sõjameestele.[16] Müür oli laotud keskaja ehituskunsti parimate traditsioonide järgi ning oma täpse vertikaalsusega olid säilinud müüriosad veel 20. sajandilgi eeskujulikud. Täpne vertikaalsus tuli selle hinnaga, et horisontaalselt tellisteread natuke kõiguvad. See väike ebatäpsus, mida on raske järgi teha, annab müüritisele tema ilu ja kunstilise mõju.[18] Ringmüür oli kahe meetri paksune, lõunaosas on väike ringmüüri lõik puidust.[12] Müüri alumine osa on laotud raudkividest, kusjuures sideainena kasutati sammalt ja mulda. Umbes kahe meetri kõrguselt algab mördiga seotud tellismüür.[45]

Väravatorn muuda

Linnusesse pääses mööda mäe idakülge päripäevalises suunas kulgevat teed mööda. See tee pakkus parimat kaitsepositsiooni käsitsivõitluse puhuks ja jäi püsima ka kivilinnuses.[12] 12. sajandil linnuse tugevdamisel pöörati kõige suuremat tähelepanu põhjapoolsele küljele vastu mäe madalamat osa, mille kaudu kulges tee linnusesse. Just see osa ringvallist kindlustati kõige tugevamalt. Tee ja väravakäigu kaitseks oli ilmselt püstitatud kõrgem tornrajatis, mida Henriku kroonikas nimetatakse arx munitionis (kindluse kants) ja municio montis (mäe kindlustus).[43] 13. sajandi algul kindlustati värava ümbrust suurte raudkividega, mida toodi kohale ümbruskonnast.[45]

Värava algse arhitektuuri rekonstrueerimiseks on liiga vähe materjali. Väravaesine on olnud sillutatud munakividega, sillutis jätkub ka väravataguses eesõues.[12] Otse värava taga avaneb väike, osaliselt sillutatud põrandaga ruum, millest on säilinud mõlemad pikiseinad, väravaavaga idasein ja osa lääneseina loodenurgas. Seda ruumi on tinglikult peetud eelhooviks, kuid arvatavasti moodustas ta väravat kaitsva tornitaolise ehitise, mille alumine korrus moodustas kangialuse, kust pääses linnuse hoovi ja nähtavasti ka suurde relvakambrisse.[12] Eelõue on kunagi loodest piiranud lai müür, võimalik ka, et mingi väravaehitis. Eelõue piirab edelast relvakambri vare, kagust peavärava edelakülg.[133]

Peatorn muuda

 
Peatorni alusmüüride säilinud osa
 
Kunagise peatorni asukohas seisab Eesti muinaslinnuste kaart

Suurim uuendus linnuse põhiplaanis kivilinnuseks ümberehitamise käigus oli kõrge peatorni püstitamine. Oletatavasti ei asunud linnuse kõrgeim ja keskseim torn nüüd enam peavärava kohal, vaid pealinnuse lääneküljel. Ringmüürist ja muudest linnuse ehitistest eraldi seisev linnuse peatorn asetses tõenäoliselt praeguse muinaslinnuste kaardi asukohal, Linnamäe kõrgeimas tipus.[9] Ei ole samas selge, kas peatorn ehitati sinna kivilinnuse rajamisega muistse vabadusvõitluse ajal, või oli seal olnud juba varem.[25]

Peatorn võis olla üks esimesi kaitserajatisi, mille püstitamisele kivilinnuse juures asuti. Kivilinnuseks ümberehitamisel valmis esimesena ilmselt kas ringmüür või peatorn. Peatorni täpse kõrguse kohta puuduvad andmed.[25] Edaspidi võisid peatornis paikneda linnuses elanud vasallide eluruumid. Ülalinnusel võis olla kolmaski torn mäe lõunatipus, kuid selle vundament on läbi kaevamata. Osaliselt edelapoolses linnuseosas teostatud proovikaevamised tõid päevavalgele ühe ringmüüri lõigu, mille lähem seos ruumidega on jäänud välja selgitamata.[12]

Veetsistern muuda

Üks omapärane moodustis on linnuse hoovil asuv suur lohk, mida paljud uurijad on pidanud veetankiks – joogiveereservuaariks. Tegemist on Eesti keskaegses arhitektuuris unikaalse rajatisega: vaid Sangaste linnamäel on olemas midagi sarnast.[25] Henriku kroonika järgi on 1217. aasta piiramise ajal linnuse kaitsjad vett ammutanud mäe jalamilt. Sellest võib oletada, et linnuses kaev puudus või ei suutnud see rahva rohkuse tõttu piisavalt vett anda.[43] Veetsisterne paigutati Liivimaa linnustesse 1221. aasta paiku, et valmistuda võimalikeks piiramisteks venelaste poolt.[12]

Pärast linnuse hävimist peeti Linnamäel asuvat suurt lohku pikka aega linnuse kaevuks, nähes selle olulisust piiramiste puhul.[134] Rahvajutud kõnelesid kaevust, mille rakked olevat ulatunud mäejalami sügavusele ja mille kirikuõpetaja Moritz Georg von Kautzmann olevat lasknud umbe ajada.[135] Arheoloogilised kaevamised oletatava kaevu osas platoo keskel ei ole andnud positiivseid tulemusi.[12]

Relvakamber muuda

 
Väravakäik ja relvakambri varemed

Otepää piiskopilinnuses oli eraldi relvaladu.[136] Väljakaevamiste ajal tuvastati relvakambrina linnusevärava lõunaküljel asuv ehitis, mis jätkus keeruka ruumide kompleksina. Otse väravaalusest viib põrandast mõnevõrra kõrgemal asetsev uks suuremasse trapetsikujulisse ruumi, mis on orienteeritud ligikaudu idast läände. Kaldpinnalised aknaalused "lauad" lubavad oletada, et ruum on olnud silmatorkavalt kõrge.[12]

Lääneseinas on kahe aknaava jäljed ja nende keskel nelinurkne nišš. Lõunaseinast viib idapoolses osas uks kõrvalruumi ja seina läänepoolses osas trepp kõrgemal asetsevasse kõrvalruumi. Lõunaseinast relvakambrisse ulatuv nelinurkne ehituse osa pärineb mõnevõrra hilisemast ajast ja moodustab mingi ahjuehituse osa, mis suundub lõunapoolsesse vaheruumi. Idaseinas on suurem nelinurkne nišš, kust leiti kirikuteenistusega seotud leide. Villem Raam järeldas 1958. aastal, et arvatav relvaruum oli tegelikult linnuse kabel ja nišš idaseinas võis olla sakramendinišš.[12] Talle oponeeris kaks aastat hiljem Olev Prints, kelle hinnangul relvakambrisse viiv kitsas uks järsu trepiga ei saanud olla sissepääs kabelisse, mis pidi olema palju kasutust leidev ruum. "Vaevalt usutav, et "tee jumala juurde" siis nii kitsas oli," leidis Prints.[18]

Varakamber muuda

Kolmest ruumist, mis asuvad lõuna pool relvakambrit (või kabelit), on idapoolsem tõenäoliselt olnud käärkambri ja hinnalisemate esemete hoiuruum. Käärkamber oli keskajal sagedasti ka varakamber. Keskmine ruum, milles paljastusid mitmed küttekolded keristega, on probleemirikkustelt üks huvitavamaid. Kuna tal puudub uks, võib arvata, et tegemist on suure hüpokaust-kütteseadeldisega. Läänepoolne ruum, mis asub mõnevõrra kõrgemal nivool ja kuhu viib relvakambrist avar trepp, on oma ülesandelt seni jäänud selgitamata. Põrand on ebaühtlase kõrgusega, täitepinnasega kõrgendatud ja teda katab kontsentriliselt laotud lame telliseladu, mis oli kaetud paksu savimördikorraga. Kõrgele põranda täitepinnasele laotud ovaalse põhiplaaniga tellistest alus oli säilinud vaid põhjapoolses osas. Alus ei olnud seotud ruumi seintega.[12]

Ruumi seinad on rõhuvalt munakividest laotud ja kuuluvad linnuse hiliseimasse ehitusperioodi,[12] esindades gooti arhitektuuri.[16][17] Arhitektuuriliselt erineb eri aegadel ehitatu tunduvalt. Näiteks eristub idapoolse laoruumi seinas selgelt kaks ehitusjärku: tellistest korrektselt laotud seina kõrval on lohakalt maakividest laotud müüriosa, mis näitab ilmselt langust ehituskultuuris. Välismüür on siseruumide ehitusega seostamata.[84]

Kaevamistel linnuse sissepääsu lähedal 1959. aasta suvel leiti 2 m sügavuselt rusu alla mattunud plekiga ülelöödud uks. Selle puitmaterjal oli muidugi hävinud. Ukse väljakaevamisel sattusid arheoloogid selle taga asuva ruumi sissekäigule. Mõlemad 2,5 × 6 m suurused ruumid osutusid laoruumideks. Seda kinnitab ka ruumide maakividest laotud põrand. Rusu ja prahi seest leiti 16 raudrõngast, mis olid kinnitatud arvatavasti laoruumi laetalade külge liha ja muude toiduvarude hoidmiseks. Laoruumide seinad olid tellistest, mis põranda lähedal asendusid maakividega. Laoruumi põrandakivide all lahti kaevatud kultuurkiht jätkus mitme meetri ulatuses. Idapoolsema ruumi põranda all ilmus nähtavale muistse linnuse tumedam põlemisjälgedega kultuurikiht. Laoruumidest põlenud prahi seest leitud münt aitas dateerida linnuse hävimise aega.[84]

Linnusekirik muuda

 
Linnusekiriku varemed
 
Kiriku astmeline aknaava

Kui ugalased ja sakslased end aastail 1216–1217 Otepää linnuses kindlustasid, võidi siia rajada ka kirik või kabel, kuigi kroonik seda ei maini.[98] Kahe kiriku olemasolu on kindlalt teada 1225. aastast, kui Otepääl käis Modena Wilhelm. Üks neist asus ilmselt praeguse Otepää kiriku asupaigas, teine aga linnuses.[12] Püha Miikaeli kabeli olemasolu kohta esineb 14. sajandist ka dokumentaalseid tõendeid. Nii leiame ühest 1324. aasta 22. jaanuari kirjast Johannes Vishuseni nime, kes oli Otepää linnuse Püha Miikaeli kabeli vikaar. Sama kabelit Otepää linnuses on märgitud ka veel 1363. aastal: "capella sancti Michaelis in castro Odempe". Kabelit on Armin Tuulse eeskujul ekslikult nimetatud ka Püha Eliisabeti kabeliks, kuid Eliisabeti kirik asus Otepää alevis arvatavalt praeguse kiriku kohal.[14]

Kõige paremini säilinud hoone linnusel on pealinnuse põhjaosas paiknev suurem nelinurkne ruum, mida kaevamiste algul peeti meeskonnaruumiks. Ruumi kirdeseinas paiknes neli ava, mida peeti laskepiludeks.[12] Äärmiste avade laius oli 45 cm, keskmiste laius 60 cm. Täpselt sama mõõtu on keskaja tellisarhitektuuris sageli kasutatud kirikuakendel. Aknaavade laiust mõõtes selgus konserveerimistöödel, et seni meeskonnaruumiks peetav hoone võis olla sakraalehitis.[18]

Kunstiajaloolane Olev Prints asus 1960. aastal seisukohale, et tegemist on linnuse kirikuga, arvestades ehitise kindlat arhitektoonilist plaanilahendust, siseseinte täielikku puudumist, aknastikku ning teisi tunnuseid. Prints leidis, et astmelise aknalauaga laskepilusid ei esine kusagil ja need poleks ka praktilised. Kiriku ehitamist on alustatud ringmüüriga samal ajal, mida tõestavad ringmüüri ehitatud aknad ja muud ehituse iseärasused. Aknastik on algne ja hilisemaid ümberehitusi selles ei esine, välja arvatud kagust lugedes teise akna kinniehitamine. Sellised palestikega aknad on väga ilusad. Otepää linnuses mujal ei ole neid leitud, millest järeldub, et selle ruumi tähtsus pidi olema teistega võrreldes suurem.[18]

Põhiplaanilt on kirik ristkülikukujuline ning paikneb enamvähem loode–kagu suunas. Kiriku kirdesein on ühtlasi osa ülalinnuse ringmüürist. Ehitisest on säilinud 2–3 meetri kõrgune alumine osa.[18] Kirik oli rajatud kagusuunalisele kallakule, kusjuures vundamendi rajamisel ei nivelleeritud selle süvise põhja horisontaalseks, vaid vundamentki ehitati kallakuliselt, täpselt nagu oli maapinna ehitamisaegne reljeef. Alles hiljem, ülemiste tellisridade vahele kiilukihtide asetamisega viidi ehitise tellisteread horisontaalseks.[133] Tugipiilaritega toestatud edelaseinas oli kõige enam igasuguseid avasid – uksi ning aknaid.[18] Seina keskosas on lai ukseava, mis on hiljem jaotatud kaheks avaks ja toestatud väljastpoolt kahe tugipiidaga.[12] Algselt oli edelaseinas kaks akent. Samuti asus seal väike preestriuks. Tugipiilarite vaheline ala oli algselt sillutatud.[133] Loodeseina siseküljel asub kena väike viilkaarne kapp-petik.[18]

Hiljem hakati kirikut kasutama mingi köetava meeskonnaruumina.[45] Sellega seoses tehti mitmeid ümberehitusi. Loodeseina läänenurka on rajatud hüpokaustahi, mida on köetud seina ruumiväliselt küljelt samasse seina ehitatud ahjuava kaudu.[12] Ahjusuu oli kaitstud väikese tuulekojaga.[133] Ahjuava tegemisel on loodeseina raiutud umbes meetrilaiune ava, mis pärast ahjuava silluse valmimist uuesti ja vähem korrapäraselt üles laoti.[18] Kagust lugedes teine aknaava kirdeseinas on pooleldi kinni ehitatud mingi väikese juurdeehituse püstitamisega.[18] Kiriku sees vastu loodeseina, kagust lugedes teise aknaava juures asus väikese vundamendi vare. See on kunagi kirikule juurde ehitatud, kattes osa aknast. Vundamendi edelakülje ja kiriku kirdeseina vahelisel alal asus tellistest laotud põrand. Hoone idanurgas kaevati 1961. aastal välja kunagise danskeri alumine osa.[133]

Esemeleiud muuda

Linnamäe vanimad arheoloogilised leiud pärinevad eelrooma rauaajast. Rohkem leide on I aastatuhande II poolest (ehtenõelad, hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest. Hilisrauaajast on Otepää linnuselt saadud rikkalikult leide. Ehete, tööriistade ja keraamika kõrval esineb väga arvukalt noole- ja ammunooleotsi.[46] Paljusid leide on leiuasendi põhjal raske täpselt dateerida, sest linnus oli kasutusel väga pikka aega ja kultuurkihi ladestused on kohati küllalt segatud.[5] 13. sajandi kultuurkihis leiame palju sütt ja tukke, mis kinnitab kroonikute teateid linnuse korduvast põletamisest.[45] Otepää linnuselt saadud leiurühmade seas on lukud ja võtmed (sealhulgas nii laeka- kui uksevõtmed[84]), kannused, hobuserauad, vibu- ning ammunooleotsad, kaitserüüde detailid.[14]

14. sajandi kultuurkihist on linnuse varajase hävimise ja varemetesse jäämise tõttu leitud palju unikaalseid esemeid, mis on pälvinud laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Nende seas on mitmed ajastule iseloomulikud relvaleiud, nagu kivist kahurikuulid, algelise käsitulirelva fragmendid ning turviste terviklikud rinnakilbid.[20] Samas leiukihis esineb kannuste katkeid ja 13.–14. sajandi brakteaate.[45] Euroopas väga haruldased on ka 14.–15. sajandi vahetusse dateeritavad mitme raamatu luksuslikud kaunistused, mille hulgas esineb kullatud, hõbedast ja mäekristallist detaile. Tegemist on ka läänepoolse Euroopa ulatuses väga haruldaste leidudega.[14] Otepää linnuselt avastatud kõige hilisemad relvastusega seotud leiud – pronkspüss, kaks suurt rinnaplaati ja brigantiinide detailid – võivad seostuda 1396. aasta sõjaga.[14]

Keraamika muuda

Kuna Otepää linnus oli väga pikka aega püsivalt kasutusel, esineb leiukogudes savinõukilde väga arvukalt. Kahjuks pole neid kaevamistel eriti täpselt fikseeritud ja seetõttu ei ole õnnestunud selget kohaliku keraamika arengutüpoloogiat luua.[14] Varaseim Otepää linnuselt leitud keraamika on tekstiilkeraamika, mille põhjal on linnuse kasutamise algus dateeritud hiljemalt 6. sajandisse. I aastatuhande teisele poolele iseloomulikult on Otepäält leitud Rõuge tüüpi keraamikat: nii peen- kui jämekeraamilisi savinõusid ja potte.[137] Otepäält on saadud Kagu-Eesti samale perioodile iseloomulikke peenkeraamika kilde, millel esineb koos nii lohk- kui laineornamenti.[138] Kagu-Eestis kõige enam esineb Otepää linnusel savinõude kilde, mida on kaunistatud nõu serval paikneva 2–3 nöörivajutisega.[139] Ühele näppeornamendiga killule on täpne vaste Tartu linnuselt. Samasuguse kaunistusega küünetäketega savinõude tükke on nii Otepää, Tartu kui Peedu linnuselt.[140] Sellest perioodist on leitud korbase pinnaga nõude kilde augukestega allpool äärt ning siledapinnalist keraamikat.[45]

Alates 11. sajandist esineb leiumaterjalis potikedral valmistatud keraamika.[141] Kuna see levis Eestisse peamiselt Vene alade kaudu, võib selle kaudu võrrelda Vene mõjusid erinevatele piirkondadele. 11. sajandi keskel Vene võimu all olnud Tartus esineb venepärase kedrakeraamika nõutüüpe, mis ei ole iseloomulikud Otepää linnusele.[142][143]

Kuigi enamiku kivilinnuse ladestusest saadud keraamikaleidudest moodustab raskesti dateeritav või kohati isegi dateerimatu madalalt põletatud kohalikku päritolu keraamika, on sealt siiski saadud ka arvestatavas koguses keskaegse importkeraamika katkeid. Keraamikaleidude hulgas figureerib Siegburgi lõõmutatud kivikeraamikat, Waldenburgi kivikeraamikat ja ka üksikuid 15. sajandi lõppu ning 16. sajandi I poolde dateeritavaid Raereni sinakashalli kivikeraamika katkeid.[20] Otepää linnusel puuduvad aga Lõuna-Eesti muististe 15.–16. sajandi kihtidele tüüpilised nõuvormid.[14]

Luu- ja metallesemed muuda

Kalapüügile viitab I aastatuhande teise poolde kuuluv rauast õngekonks.[144] Koduloomaluude hulgas domineerivad veiseluud. Otepää linnuse hilisrauaaja kihtides ületab veiseluude hulk isegi 50% kõigist loomaluudest, mis on Eestis erandlik.[145] Otepää linnuse leiumaterjali hulgas on suhteliselt tavalised vurriluud, mida peetakse mänguasjadeks. Vurriluud on Eestis levinud peamiselt alates hilisrauaajast.[146] Leitud on ka loomaluu, millel on näha kolme silmakesega kaunistus. Tegemist ei ole valmis esemega, ega isegi mitte pooltootega, vaid luuga, millel meister on proovinud töövahendit. See võib olla nii muinas- kui keskaegne.[147]

Otepää linnusel on valmistatud värtnaketri, mida tõestab muinaskihist leitud kivist värtnaketrade toorik.[148] Linnuselt on saadud ka muinasaegne neljakandiline pronksist vöönaast, mis on kaunistatud reljeefse ristimotiiviga. Selliseid naaste kanti nahkvöö kaunistustena.[149] Värviliste metallide sulatamisega seotud leiuliik Otepää muinaskihis on savist sulatustiiglite katkendid. Neid on Otepäält leitud mitmeid.[150] Leitud on käevõruks taotud hõbedakang.[151] Muinaskaubandusest kõnelevad Otepää linnuselt leitud kaaluvihid.[152]

Muinasusundiga seotud esemed muuda

Otepää linnusest on leitud muinasusundiga seonduv noakujuline ripats.[153] Luust valmistatud ripats on 8,5 sentimeetri pikkune ning kahelt küljelt erisugune. Ilmselt on tegu kohalikku päritolu toodanguga.[154] Lisaks on Otepäält leitud kihv/luuripatseid.[155] Samuti on leitud väga täpne kopra kontsluust ripatsi pronksist koopia, mille puhul on oletatud rauaaegset koprakultust, ning mis võib seostuda kopra kui väärtusliku karuslooma küttimise ja kopranahkade impordiga.[156] Linnuse noorema rauaaja materjalist on leitud kopra lõikehammastest ja kandluust valmistatud ripatseid.[157]

Samuti on Otepää linnuselt leitud muinasaegne linnufiguur. Sarvest lõigatud ripats kujutab ilmselt väikest laululindu, kellel on rõhutatult kumer ja suur pugu. Linnu sulestikku on edasi antud rombikujuliselt tõmmatud kriipsukestega ning pea- ja puguosas on väikestest lohukestest ornament. Selliseid kujukesi valmistati 11.–12. sajandi paiku ja neid on leitud Lõuna-Eesti linnustelt. Tõnno Jonuks peab võimalikuks, et figuur kujutab läänemeresoome loomislaulus esinevat lindu (Siurulind).[158] Luust linnukujulisi ripatseid on Otepää linnuselt leitud ka I aastatuhande teise poole kihtidest.[45]

1950. aastal leiti linnuselt mõistatuslik kirvekujuline põdrasarvest ese, mis on dateeritud 11.–14. sajandisse. Selle külgedele on kraabitud ornament ja mõlemasse otsa on löödud suure peaga naelad – kitsamasse üks ja laiemasse viis naela. Võimalik, et naeladega on püütud eset parandada. Selliseid esemeid on leitud ka Pärnumaalt ja Eestist lõuna poolt. Keerukas ornament viitab, et need polnud praktilise kasutusalaga tööriistad, vaid sümboolse tähendusega esemed. See võis olla võimusümboliks olnud sau, mille kirvekujuline ots võis vajadusel olla sõjanuiaks.[72]

Nooleotsad muuda

Vanemate Otepää linnuselt leitud nooleotsade hulka kuulub I aastatuhande lõppu dateeritav pajulehekujulise teramiku ja rootsuga viskeoda- või nooleots.[159] Kuigi odaotstega võrreldes on muinasaegseid nooleotsi Eestist leitud märksa vähem, kerkib nooleotsade leiukohtade seas esile just Otepää koos teiste muistse vabadusvõitluse ajal kõige olulisemate linnustega.[160] Otepää linnuselt on leitud ligi 50 ammunooleotsa aastatest 1208–1227.[19] Lisaks on Otepää linnuselt leitud odaotsi, nuge, kirves, tulusraud[161] ning mõõgatupe ots.[25] Ammunooleotsad pärinevad selgelt muistse vabadusvõitluse aegsetest piiramistest.[53] Selgelt eristuvad teistest ka Vene päritolu vibunoolte otsad.[162][45]

Pealmistes kihtides esines märkimisväärsel hulgal rootsuga ammunooleotsi, mujalt Eestist on aga leitud tunduvalt enam hoopis putkega eksemplare. Rootsuga ammunooleotsi kasutasid väga arvukalt Saksa ordu amburid.[14] Nooleotsi leiti ka ringmüüri väliskülje lahtikaevamisel, andes väga selget tunnistust linnusel aset leidnud võitlustest. Paljud pealetungijate poolt linnusesse lastud nooled põrkasid vastu linnust ümbritsevat ringmüüri.[84]

Otepää linnuselt on leitud ka üks kiviaegne nooleots, mis on ühtlasi ainus Linnamäelt leitud kiviaegne ese. Võimalik, et see oli keskaegsele linnusele jõudnud kui maagiline piksenool. Nii piki- kui ristisuunalised kulumisjäljed viitavad, nagu oleks nooleotsalt kivipuru kraabitud.[163]

Otepää pasun muuda

1953. aastal leiti linnuselt pronksist valatud sõjapasun, mis on Eesti vanim puhkpill. See on haruldane ka Euroopa kontekstis, kus keskaegseid pasunaid on säilinud väga vähe. Otepää pasun on üks kaunimaid seni teada olevate eksemplaride seas.[5] Pasuna otsas on kujutatud hambulise servaga noka ning kõrvadega greifi.[164] Greifipea on pasuna kõige kaunim element. Tema nokk moodustab omapärase aasa, mille külge võidi kinnitada nöör või nahkpael. Paela abil sai pasunat kaasa võttes õlale riputada ja muul ajal näiteks seinale kinnitada. Pea all ümbritseb pasuna välispinda ornamendivöönd.[5]

Säilinud pasuna pikkus on 42,5 cm, kuid algselt võis see olla paarkümmend sentimeetrit pikem. Lisaks oli tal ilmselt huulik. Pasuna ristlõige meenutab kanamuna. Kuna Otepää pasunal pole sõrmeavasid, sai temaga tekitada ainult naturaalhelidest koosnevaid signaale. Huuliku poole jäävat osa on üritatud plekitükiga suhteliselt robustselt parandada. Parandamise järel on kogu pasuna ümber keritud kasetoht. Sellest võib järeldada, et juba muinasajal olid siin tuntud puust, kasetohuga kaetud pasunad. Tõenäoliselt kasutati neid ka sõjalisel otstarbel.[5]

Kaevamismaterjalid viitavad, et pasun võis kultuurkihti sattuda enne kivilinnuse püstitamist. Pasun võidi valmistada 12. sajandi lõpul või 13. sajandi alguses. Tõenäoliselt oli pasuna valajaks oskuslik meister Lääne-Euroopa mandriosast.[5] See on valmistatud arvatavasti Kesk-Euroopas ning toodud kaasa Saksimaalt pärit ristisõdijate poolt, kellelt Ugandi väed võisid pasuna sõjasaagiks saada.[164] Pasunal on ka väikesed augud, mille külge tõenäoliselt kinnitati väike lipuke, millel oli omaniku sümboli või vapi kujutis. Kuna augukesed paiknevad ka parandusplekil, võib järeldada, et eestlasedki kinnitasid pasuna külge mingi lipu või vimpli, millel võisid ühtlasi olla oma märgid või sümbolid. See näitab, et muinaseestlastel oli kasutusel oma sõjaline sümboolika.[5]

Otepää püss muuda

  Pikemalt artiklis Otepää püss

Otepää linnuse varemetest leitud unikaalsetest esemetest silmapaistvaim on Otepää püss, täpselt dateeritud Euroopa püssidest seni vanim, mis kuulub maailma vanimate tänaseni säilinud tulirelvade hulka. See on tükkideks purunenud algeline käsitulirelv. Varspüss on valatud pronksist, on eestlaetav ja lukuta.[165] Otepää püss koosneb 12 tükist, mis kokku kaaluvad umbes 740 grammi. Kõik katked on vähem või rohkem deformee­runud.[8] Püssi pikkus on umbes 17,5 cm.[14]

Jaak Mälli tehtud eksperimentaal­arheoloogilised katsed näitasid, et Otepää tüüpi tulirelvad tähendasid võrreldes mehaaniliste heiterelvade ehk vibude ja ambudega olulist sõja­asjanduslikku uuendust. Püssi läbistus­võime ja heitekeha algenergia oli vähemalt kaks korda suurem, kui suudeti saavutada võimsaima hilis­keskaegse ammu rekonstruktsiooniga tehtud katsetes. Ka laskekiiruses ja täpsuses ei jäänud püss märkimisväärselt alla suure tõmbe­jõuga ambudele, mille vinnastamiseks oli vaja keerukaid mehaanilisi vintse. Võrreldavad olid ka kasutamise käigus tekkinud probleemid. Kui varspüssi rauda tuli umbkaudu iga kümne lasu järel põhjalikult puhastada, siis amb tuli pärast 10–20 lasku lahti pingutada ning ammunöör eemaldada, et ammukaar saaks deformatsioonidest taastuda.[166]

Püssi ülemine dateering on seotud Otepää linnuse hävinguga, mistõttu see võib pärineda 14. sajandist. Kirjalikud allikad viitavad, et Tallinnas valmistati püsse juba 1384. aastal.[14] Samalaadne 14. sajandi tulirelv on Põhja-Eestist leitud Keila püss.[9] Otepää püss võis jõuda linnusesse 1396. aastal, mil Dietrich Damerow ja tema vasallid valmistusid sõjaks Liivimaa orduga, aga linnuse rusude alla jäi see aastaid hiljem.[14] Püss leiti linnuse ühest ruumist 1955. aastal Osvald Saadre juhendatud kaevamistel. See jäi aastateks arheoloogiakogusse seisma nimetuse "malmtoru tükid" all. Need määras algeliseks käsitulirelvaks Ain Mäesalu, kes avaldas ühtlasi artikli koos visuaalse rekonstruktsiooniga ja nimetas leidu üheks Euroopa vanimaks senileitud püsside hulgas.[167] Tänapäeval säilitatakse püssi Tallinna Ülikooli arheoloogia teadus­kogus.[8]

Arheoloogilised uuringud muuda

 
Ain Mäesalu Otepää püssi koopiaga, 2006

Esimesed arheoloogilised uuringud Linnamäel viis läbi Tartu Ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse 1839. aastal. Kruse laskis ka trükis valmistada linnuse skemaatilise plaani, mis ilmus 1842. aastal.[15] Paraku ei vastanud Kruse fantaseerivate oletuste põhjal joonistatud plaan tegelikkusele, kuna ta kaevas vaid tillukest osa linnusest. Enamjaolt andsid talle aimdust linnuse põhiplaanist juba tollal sajanditevanuse pinnasega kattunud varemete ebatasased rusuhunnikud ja üksikud veel nähtavad müürisäilmed.[12]

Järgmised väljakaevamised toimusid rohkem kui pool sajandit hiljem. 1895. aastal käis oma esimeste välitööde raames teiste Eesti linnamägede seas Otepääd kaevamas tulevane kuulus Moskva arheoloog Sergei Bogojavlenski(ru). Temaga oli kaasas Moskva orientalist, Lazarevi instituudi õppejõud ja ühtlasi Abja mõisnike järeltulija parun Reinhold Stackelberg. Need kaevamised viidi läbi Riias toimunud 10. ülevenemaalise arheoloogiakongressi tõttu.[168] Bogojavlenski tegi kindlaks kultuurkihi olemasolu linnusel ja sai sealt mõningaid 12.–13. sajandisse kuuluvaid leide, nende seas ühe mõõgatupe pronksist otsiku.[45]

Vahepeal prooviti kaevamisi ette võtta alevivalitsuse initsiatiivil, et kontrollida rahvajutte linnuse maa-alustes käikudes peituvast kullast ja muudest varandustest. Kaevamised pidid algama 1935. aasta maikuu teise pühapäeva hommikul vabatahtlike tuletõrjujate ja kaitseliitlaste osavõtul. Kohale ilmunud uudistajate pettumuseks selgus aga, et haridusministeerium oli kaevamised keelanud kuni alevivalitsuselt tagatiste saamiseni nende lõpuleviimise ja korralikkuse kohta.[169] Sellega hoiti ära kultuurkihi asjatundmatu rikkumine. Huvi arheoloogiliste uuringute vastu jäi aga saatma Otepääd, mille alt loodeti leida "Eesti Pompei".[170]

Pärast Teist maailmasõda õnnestus okupeeritud Eesti tingimustes läbi viia uued uurimistööd muinaslinnustel, mida okupatsioonivõimud võimaldasid tingimusel, et need seostuvad Eesti–Vene "sõbralike suhete" teemaga.[171] Suuremad kaevamised Otepääl toimusid suviti aastail 1950–1962 Osvald Saadre juhtimisel. Saadre uurimistöö keskendus eelkõige kivilinnuse kaitsemüüri ja hoonete väljaselgitamisele.[43] Juba esimestel kaevamispäevadel sattusid arheoloogid rohukamara, mulla ja prahi eemaldamisel relvakambri müürile.[84] Olles läbi kaevanud üle 1000 m² linnuse alast, paljastusid kohati üle kahe meetri kõrguselt linnuse seinte alumised osad.[12] Kultuurkihti kaevati kuni nelja meetri sügavuseni ja saadi üle 4000 leiu.[172]

Väljakaevatud müürid osutusid varisemisohtlikeks ja need tuli päästmiseks kiiresti konserveerida. Ent Nõukogude plaanimajanduse tingimustes venis tööde alustamine kolm aastat ja seejärel ütles koostööst lahti Otepää tellisetehas, mis lükkas algust omakorda edasi.[84] Konserveerimiseni jõuti viimaks 1960. aastal, kuid esimesed tööd olid kohati äärmiselt asjatundmatud ja rikkusid mälestist. "Kunstiajaloolasena on allakirjutanu printsipiaalselt sääraste "konserveerimiste" vastu," kirjutas järgmisi konserveerimistöid juhatama asunud Olev Prints, leides, et nende iseloomustamiseks on raske leida sobivaid sõnu. "Varisenud osad laoti üles, nagu oleks tegemist vaid kolhoosilaudaga, ilma igasuguse uurimise ja fikseerimiseta."[18] Aastail 1960–1962 jätkusid Printsi juhtimisel konserveerimistööd, mis parandasid osaliselt esimeste tööde vead.[17][133] Pool sajandit hiljem olid linnusemüürid taas väga halvas seisundis. 2012. aastal kaeti nad katusega, et ilmastik habrast tellist ära ei sööks.[9]

Alates 1960. aastast toimusid väljakaevamised Ajaloo Instituudi ja Tartumaa Muuseumi koostöös.[84] Kaevamisi juhtis endiselt Osvald Saadre, kuid see muudatus andis eesti arheoloogidele rohkem vabadust okupatsioonivõimude kiuste. 1962. aastal jäid kaevamised ajutiselt pausile, ent seda aega kasutati uuringutulemuste analüüsiks ja mõtestamiseks. Saadre naasis Otepää Linnamäele ja kaevas seda edaspidigi aastail 1967–1974.[40] Otepää linnuse uurimisega jätkas alates 1980. aastatest tööd Ain Mäesalu, kelle teeneks on kaevamistulemuste ja leiumaterjali publitseerimine ning laiemasse teaduskäibesse toomine, seda eriti just relvastuse osas.[20] Mäesalu juhendamisel toimusid uued kaevamised Linnamäel 1983. aastal.[40] Väikesema ulatusega uurimistööd on jätkunud kuni käesoleva ajani. Linnuse kujunemislugu ja seal toimunud arheoloogiliste kaevamiste tulemusi on kajastatud erinevates väljaannetes.

Pikka aega usuti, et Otepää linnus ja alev hävitati Ivan IV poolt Liivi sõja ajal.[84][173] Linnuse hävingu dateeris Osvald Saadre (1966) linnuse põlengukihist leitud ja numismaatik Arkadi Molvõgini poolt määratud 26 hõbemündi põhjal 1396. aastasse,[45] mida toetas esialgu ka Ain Mäesalu.[14] Hiljem tuvastas Mauri Kiudsoo, et üks müntidest on vermitud alles vahemikus 1406–1415.[129] Mäesalu analüüsis põhjalikult Otepää linnust puudutavaid kirjalikke allikaid ja teisi leide, mille põhjal pakkus välja, et linnus võis hävida kümme kuni paarkümmend aastat hiljem.[14] Jaak Mäll (2016) toetab seevastu Armin Tuulse varasemat (1942) seisukohta, et Otepää linnus eksisteeris veel hiljemalt 1477. aastal ja võib-olla isegi veel Liivi sõja ajal.[166]

Otepää linnus kultuuris muuda

Henrik Visnapuu ajalooline värssnäidend "Otepää all" valmis 1933. aastal ja järgmisel suvel etendati seda Otepää Linnamäel. Visnapuu näidend kujutab eestlaste tegevust Otepää piiramisel 1217. aastal ning Lembitut linnuse alistajana.[174] Visnapuu loodud olulisemateks tegelasteks on Sakala vanemad Uldelemb ja Ülerm, Saaremaa vanem Olav Aulipoeg, Otepää vanem Üri Otipoeg, Vambola vanem Harivald ja teised. Esineb ka ajaloolisi tegelasi – Lembitu, Pihkva vürst Vladimir, piiskop Theodorich.[175] Esmaettekandel 1934. aasta jaanipäeval oli lavastajaks Paul Sepp, Lembitu rollis Felix Moor, Uldelembi rollis Johannes Nolk ning Üri Otipoja rollis Valter Soosõrv.[176]

Karl August Hindrey romaanis "Urmas ja Merike" (1935–1936) kujutatakse 1030. aastaid ja eestlaste vastupanu Jaroslavi sõjakäigule. Romaanis on Otenpää linnus pärast Tarbatu langemist üks Ugandi vastupanupunkte, kuid jääb tähtsuselt alla Tarbatule, mida nimetatakse Ugandi pealinnuseks. Ühtlasi on Otenpää tähtsaks teedesõlmeks ning sealt on pärit palju südikaid sõjamehi. Poliitiliselt teevad otenpäälased koostööd eelkõige Sakalaga.

Triin Sinissaare näidend "Pärija" etendus 2008. aasta juulikuus Otepää Linnamäel, et tähistada Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud juubeliaastat ja 800 aasta möödumist muistsest vabadusvõitlusest. "Pärija" põhineb Ain Mäesalu uurimistöö kaudu Otepää paikkonna legendidel ja ajalool.[177] Näidendi tegevus toimub Otepää linnuse ülikuperes aastail 1208–1223. Läbivaks teemaks on eesti naise lugu läbi sõdade ja kannatuste elu keerdkäikudele vastu seismisest. Seejuures süüvib "Pärija" ka emaduse olemusse ja vajadusse seda väärtustada. Raivo Trassi lavastuses mängisid peaosades Külli Teetamm, Kersti Kreismann ja Eero Spriit.[178]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Postimees, 25.11.1924
  2. 2,0 2,1 Eesti ajalugu I, lk 369
  3. 3,0 3,1 3,2 Eesti ajalugu I, lk 373
  4. 4,0 4,1 Maamees, 25.06.1935
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Ain Mäesalu. Kas Otepää linnuselt leiti muinaseestlaste sõjasarv? // Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri, 3/2014. Lk 26−29.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Eesti kohanimeraamat
  7. Eesti esiajalugu, lk 319
  8. 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 Risto-Pearu Koovit. Ugandi pealinn Otepää hävis rüüsteretkede tules. // Imeline Ajalugu, jaanuar 2024
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 Ugandi pealinn Otepää
  10. Otepää vallavanema Jaanus Raidali kõne. // Otepää Teataja, 6.04.2006. Lk 1.
  11. 11,0 11,1 Eesti ajalugu I, lk 378
  12. 12,00 12,01 12,02 12,03 12,04 12,05 12,06 12,07 12,08 12,09 12,10 12,11 12,12 12,13 12,14 12,15 12,16 12,17 12,18 12,19 12,20 12,21 12,22 12,23 12,24 12,25 12,26 12,27 12,28 12,29 12,30 12,31 12,32 12,33 12,34 12,35 12,36 12,37 12,38 12,39 12,40 12,41 12,42 12,43 12,44 12,45 Villem Raam. Otepää linnus. Ajalooline õiend. Tallinn 1958.
  13. Eesti esiajalugu, lk 321
  14. 14,00 14,01 14,02 14,03 14,04 14,05 14,06 14,07 14,08 14,09 14,10 14,11 14,12 14,13 14,14 14,15 14,16 14,17 14,18 14,19 14,20 14,21 Ain Mäesalu. Otepää linnuse hävimisdaatumist. Estonian Journal of Archaeology, 2010, 14, 1, 79–89.
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn: Valgus, 1989. Lk 336.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 Eesti kunsti ajalugu I. Tallinn 1975. Lk 23.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 17,6 Arhitektuurimälestise pass
  18. 18,00 18,01 18,02 18,03 18,04 18,05 18,06 18,07 18,08 18,09 18,10 18,11 18,12 18,13 18,14 18,15 18,16 Olev Prints. Otepää piiskopilinnuse varemete 1960. a. konserveerimistööde aruanne. Tallinn 1962.
  19. 19,0 19,1 Ain Mäesalu. Otepää linnuse ammunooleotsad. – MT, 1/1991. Lk 176.
  20. 20,00 20,01 20,02 20,03 20,04 20,05 20,06 20,07 20,08 20,09 20,10 20,11 20,12 Jaak Mäll. Otepää piiskopilinnuse hävimisdaatumist kirjalike ja arheoloogiliste allikate valguses. Estonian Journal of Archaeology, 2010, 14, 1, 72–78.
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Uus Tee, 11.06.1959
  22. EKI kohanimekartoteek
  23. EKI kohanimekartoteek
  24. 24,0 24,1 24,2 Evar Saar. Otõmpää ja otś. 2023.
  25. 25,0 25,1 25,2 25,3 25,4 25,5 Otepää linnus
  26. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XII 6, lk 90–91
  27. 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 58.
  28. 28,0 28,1 28,2 Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 96–105
  29. 29,0 29,1 29,2 Huno Rätsep. Kust need loomad nimed said? // Oma Keel 2/2006. Lk 17–18.
  30. 30,0 30,1 30,2 30,3 Tiina Vähi. Karu kannul läänemeresoomlaste muistsetel ja nüüdsetel radadel. // Eesti Loodus, 3/2020. Lk 30–36.
  31. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 239.
  32. Postimees, 5.08.1922
  33. 33,0 33,1 33,2 Matthias Johann Eisen. Otepääst Ohuleppa. // Postimees, 3. juuni 1919. Lk 5.
  34. Postimees, 24.11.1895
  35. Huno Rätsep. Eesti keele ajalooline morfoloogia I. Tartu 1981.
  36. Eesti ajalugu I, lk 240
  37. Uus Tee, 7.12.1960
  38. Eesti esiajalugu, lk 296–297
  39. Heiki Valk, Ingrid Ulst, Jüri Metssalu ja Anti Lillak. Kaevamised Kagu-Eesti linnamägedel: Nooska, Kaloga, Karula, Võuküla ja Lääniste.
  40. 40,0 40,1 40,2 Silvia Laul. Rauaaja kultuuri kujunemine Eesti kaguosas. Tallinn 2001. Lk 21.
  41. 41,0 41,1 Eesti esiajalugu, lk 265
  42. 42,0 42,1 Ugandi. Eesti Entsüklopeedia 12, 2003
  43. 43,0 43,1 43,2 43,3 43,4 43,5 43,6 43,7 43,8 Ain Mäesalu; Heiki Valk (Toim.). Eesti muinaslinnad. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2008. (Muinasaja teadus 20). Lk 308.
  44. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 265, 321.
  45. 45,00 45,01 45,02 45,03 45,04 45,05 45,06 45,07 45,08 45,09 45,10 45,11 45,12 45,13 45,14 45,15 45,16 45,17 45,18 45,19 Osvald Saadre. Otepää varasemast ajaloost. // Otepää. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 26.–30. juunini 1966. a. Ettekannete lühikokkuvõtted. Tallinn 1966. Lk 45–50.
  46. 46,0 46,1 46,2 Ain Mäesalu; Heiki Valk (Toim.). Eesti muinaslinnad. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2008. (Muinasaja teadus 20). Lk 309.
  47. Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 182
  48. Tõnisson, lk 265
  49. Eesti ajalugu I, lk 294
  50. Tõnisson, lk 302.
  51. 51,0 51,1 Eesti esiajalugu, lk 302
  52. 52,0 52,1 Eesti esiajalugu, lk 409
  53. 53,0 53,1 Eesti ajalugu I, lk 377
  54. 54,0 54,1 54,2 Eesti ajalugu I, lk 408
  55. 55,0 55,1 55,2 55,3 55,4 Kristo Siig. Linnuste nihe: uurimus Eesti linnustevõrgustikus 11. sajandil toimunud muudatusest ning selle ühiskondlikest tagamaadest ja mõjudest. Tartu 2013.
  56. Eesti ajalugu I, lk 375
  57. Eesti ajalugu I, lk 299
  58. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 257.
  59. Lang, lk 236–239
  60. 60,00 60,01 60,02 60,03 60,04 60,05 60,06 60,07 60,08 60,09 60,10 60,11 60,12 60,13 60,14 60,15 Waba Maa, 21.09.1924
  61. Lang, lk 184.
  62. Eesti ajalugu I, lk 370
  63. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 214
  64. Eesti ajalugu I, lk 367
  65. Eesti esiajalugu, lk 399
  66. 66,0 66,1 Eesti ajalugu I, lk 379
  67. Eesti esiajalugu, lk 418
  68. 68,0 68,1 Eesti ajalugu I, lk 396
  69. Eesti ajalugu I, lk 388
  70. Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 252–253.
  71. Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 302
  72. 72,0 72,1 Heidi Luik. Mõistatuslik sarvest ese Otepäält. Eesti ajalugu, 6 (258), 2021, lk 21.
  73. Eesti ajalugu I, lk 410
  74. 74,0 74,1 74,2 Eesti ajalugu II, lk 27
  75. Ain Mäesalu. 900 aasta eest mainiti Otepääd esmakordselt kirjalikes allikates.
  76. 76,0 76,1 Eesti ajalugu I, lk 350
  77. Eesti ajalugu I, lk 409
  78. Sulev Vahtre. Eesti ajalugu: kronoloogia. 1994. Tallinn: Olion
  79. Eesti ajalugu I, lk 351
  80. 80,0 80,1 80,2 Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 88–89.
  81. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 65.
  82. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 53.
  83. 83,0 83,1 Eesti ajalugu II, lk 43
  84. 84,00 84,01 84,02 84,03 84,04 84,05 84,06 84,07 84,08 84,09 84,10 Uus Tee, 29.08.1959
  85. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 64–65.
  86. 86,0 86,1 86,2 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 66.
  87. Eesti ajalugu II, lk 228
  88. Eesti ajalugu II, lk 43–44
  89. 89,0 89,1 89,2 89,3 89,4 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 68.
  90. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 106.
  91. Eesti ajalugu II, lk 47
  92. Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 116.
  93. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 107.
  94. Jüri Uluots. Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil. Rooma: Maarjamaa, 1975.
  95. 95,0 95,1 Eesti ajalugu II, lk 47
  96. 96,0 96,1 Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 116–117.
  97. Eesti ajalugu II, lk 334
  98. 98,0 98,1 Eesti ajalugu II, lk 252
  99. Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 117.
  100. Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 117–118.
  101. 101,0 101,1 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 118.
  102. 102,0 102,1 102,2 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 117.
  103. 103,0 103,1 103,2 Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 118.
  104. Eesti ajalugu II, lk 48
  105. Eesti ajalugu I, lk 443
  106. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 119.
  107. Eesti ajalugu II, lk 49
  108. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 149.
  109. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 152.
  110. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 155–156.
  111. Eesti ajalugu II, lk 53
  112. Mart Helme. Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn 2010. Lk 166.
  113. 113,0 113,1 Valter Lang, Heiki Valk. An Archaeological reading of the chronicle of Henry of Livonia: Events, traces, contexts and interpretations. // Tamm, Marek; Kaljundi, Linda; Selch Jensen, Carsten (Ed.). Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. (291−316). Ashgate Publishing, 2011.
  114. Eesti ajalugu II, lk 53
  115. Eesti ajalugu II, lk 84
  116. Liivimaa kaardid, Rahvusraamatukogu
  117. Eesti ajalugu II, lk 113
  118. Ruuben Kaalep. 500 aastat Päidla esmamainimisest. // Otepää Teataja, 8.09.2022. Lk 12.
  119. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990. Lk 166.
  120. Eesti ajalugu II, lk 64
  121. Heino Mägi. Otepää ajaloost 2010. aastal. Otepää Teataja, lk 8, 29. jaanuar 2010
  122. Eesti ajalugu II, lk 128
  123. Eesti ajalugu II, lk 57
  124. Andres Adamson. 1242: Müüti murdes. Tallinn 2013. Lk 43.
  125. Andres Adamson. 1242: Müüti murdes. Tallinn 2013. Lk 43–44.
  126. Andres Adamson. 1242: Müüti murdes. Tallinn 2013. Lk 44.
  127. Heiki Valk. Otepää alevi hiilgus ja allakäik. Horisont 2/2019. Lk 34.
  128. Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn 1980. Lk 75–76.
  129. 129,0 129,1 129,2 Mauri Kiudsoo. Otepää linnuse mündileid // Estonian Journal of Archaeology, 14 (1) / 2010, 90−92.
  130. Otepää torustikuehitusele jäi ette katkuhaigete ühishaud. Postimees, 2020
  131. Katk keskaegses Eestis
  132. 132,0 132,1 132,2 Ain Mäesalu; Heiki Valk (Toim.). Eesti muinaslinnad. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2008. (Muinasaja teadus 20). Lk 307.
  133. 133,0 133,1 133,2 133,3 133,4 133,5 133,6 Olev Prints. Otepää piiskopilinnus. 1961. a. konserveerimis- (ja uurimis-) tööde aruanne. Tallinn 1962.
  134. Olevik, 30.11.1892
  135. E 54631 (5)
  136. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 184.
  137. Eesti ajalugu I, lk 313
  138. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 90.
  139. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 91.
  140. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 92.
  141. Eesti esiajalugu, lk 386
  142. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 102.
  143. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 250.
  144. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 146.
  145. Eesti ajalugu I, lk 383
  146. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 193.
  147. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 158.
  148. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 151.
  149. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 125.
  150. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 156–157.
  151. Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn: Valgus, 1989. Lk 337.
  152. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 192.
  153. Eesti ajalugu I, lk 447
  154. Greete Tukk. Noatupekujulised ripatsid hilisrauaaegses Eestis.
  155. Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 271.
  156. Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 273.
  157. Lembi Lõugas. Kopraluudest muististes ja kopra kadumisest 19. sajandil. 2019.
  158. Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 257.
  159. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 141.
  160. Eesti esiajalugu, lk 372
  161. Eesti esiajalugu, lk 373
  162. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 143.
  163. Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 357.
  164. 164,0 164,1 Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn 2022. Lk 281
  165. Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 386.
  166. 166,0 166,1 Jaak Mäll. Arheoloogiline eksperiment Otepää varspüssi rekonstruktsiooniga. // Eesti sõjaajaloo aastaraamat 6 (12). Viimsi-Tallinn 2016. Lk 274–276.
  167. Ain Mäesalu. Kas Otepää püss on üks maailma vanimaid käsitulirelvi?Kleio 1, Tallinn, 1989, 26–30.
  168. Eesti ajalugu I, lk 352–353
  169. Tartumaa Teataja, 8.05.1935
  170. Postimees, 29.03.1936
  171. Eesti ajalugu I, lk 354
  172. Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 15.
  173. Postimees, 11.01.1928
  174. Otepää Teataja, 30.06.1934
  175. Harald Peep. Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni. Tallinn 1989. Lk 166.
  176. lavabaas.teater.ee
  177. Otepää valmistub ajalooliseks etenduseks
  178. Pärimusteatri Loomine ja Otepää valla suurprojekt "Pärija"

Välislingid muuda