Vikipeedia

Oswald Külpe

Saksamaa filosoof

Oswald Külpe (3. august 1862 Kandava – 30. detsember 1915 München) oli saksa psühholoog. Ta rajas Würzburgis psühholoogia koolkonna, mis pani aluse mõtlemise eksperimentaalsele uurimisele.

Elulugu muuda

Oswald Külpe sündis Kuramaal. Ta ei abiellunud, vaid eelistas elada koos oma nõbudega. Ta pühendas suurema osa oma elust tööle [1]. Külpe lõpetas 1879. aastal gümnaasiumi Liepājas. Aastatel 1881–1887 õppis ta esialgu Leipzigi Ülikoolis, seejärel Berliini Ülikoolis ning pärast seda Göttingeni Ülikoolis Georg Elias Mülleri käe all. Ta õppis ka aasta Tartus (1885–1886), kus lõpetas ülikooli ajaloolasena.[2][3] 1886. aastal naasis Külpe Leipzigi Ülikooli, kus Wundti juhendamisel kaitses aasta hiljem doktorikraadi.[4] Kuigi Külpe ja Wundti põhimõtted läksid teineteisest lahku, austas Külpe Wundti väga sügavalt.[5]

1891. aastal avaldas Külpe olulise töö reaktsiooniajast, näidates, et see lüheneb juhul, kui inimene pöörab käele, millega tuleb reageerida, tähelepanu. 1893. aastal avaldas põhjaliku õpiku "Grundgriss der Psychologie", mis on Wundtile pühendatud eksperimentaalpsühholoogia käsiraamat.

Leipzigi Ülikooli laboris töötas ta 1894. aastani ja seejärel suundus Würzburgi Ülikooli.[4]

Würzburg muuda

1896. aastaks oli Külpe loonud Würzburgi Ülikooli laboratooriumi, kus ta töötas järgmised viisteist aastat.[4] Würzburgi koondusid psühholoogid, kes huvitusid mõistete arengu ja moodustumise uurimisest. Nende jaoks olid abstraktsiooni eksperimendid eriti tähtsad, et eristada arengustaadiumide jaoks oluliste objektide omadusi.[6] Külpe oli teatud Würzburgi Ülikoolis kui pühendunud õpetaja ja administraator. Kuigi ta publitseeris mitmed oma isiklikest töödest, ei kirjutanud Külpe kunagi ühtegi traditsioonilist Würzburgi artiklit,[1], kuid ta mõjutas psühholoogia uurimist läbi oma õpilaste. Üks tuntumaid tema tudengitest on geštaltpsühholoogiarajaja Max Wertheimer. Külpe õpilastest on olnud tunnustatud psühholoogid veel Kaspar Ach ja Henry Watt, kes uurisid mõtlemise taju elamusi; Robert Morris Ogden, kes tõi geštaltpsühholoogia Ameerika Ühendriikidesse ja Kurt Koffka, kes oli geštaltismi üks rajajatest.[4]

Kujunditeta mõtlemine muuda

Würzburgi laboratooriumi üks kõige kuulsamaid panuseid psühholoogia distsipliinile oli kujunditeta mõtlemise uurimine. See põhines uskumusel, et teatud objektiivsus on ka nendel kogemustel, mis pole tingimata seotud kindlate sõnade, sümbolite ja märkidega[4]. Külpe kasutas eksperimente, mis näitasid inimeste võimet tunda ära midagi, mida on enne nähtud, mäletamata, milline nähtu välja nägi. 1901. aastal viisid A. M. Mayer ja J. Orth läbi katse, mille tulemusi nad interpreteerisid järgmiselt: inimesed viitavad oma analüüsides sellistele teadvuse (mõtlemise) protsessidele, millele ei vasta mingi kujund, tegu või tahe. Seega on olemas mittekujundlikud mõtted. See tundus kaasaegsetele uue reaalsuse avastamisena: teadvuses on nähtused, mis ei ole kujundlikud. Wundti psühholoogia tundus olevat valeks kuulutatud. Selle tõestamiseks viidi katseisikud pimedasse ruumi ja paluti neil ette kujutada nimetatud värve. Kõik osalejad peale ühe suutsid visualiseerida värve. Mitte ühelgi katses osalenul ei olnud kognitiivset defitsiiti, mis viiski Külpe järelduseni, et äratundmine on mäletamisest eraldiseisev omadus [1]. Külpe oli küll paljudes katsetes üheks katseisikuks, kuid ta ise ei võtnud kordagi sõna Würzburgis saadud tulemuste kohta. Tegelikult iseseisvat koolkonda sellest koostööst ei tekkinud. Würzburgi peamine saavutus oli aga selles, et mõtlemine ja probleemide lahendamine muutus iseseisvaks psühholoogilise uurimise objektiks, nagu see varem oli juhtunud mäluga.

Abstraktsioon ja tähelepanu muuda

Külpe defineeris abstraktsiooni kui protsessi, kus keskendutakse teatud aspektidele, ignoreerides teisi.[1] Näiteks, ühes Külpe tuntuimas abstraktsioonikatses palus ta osalejatel jälgida numbreid, tähti, värve ja kujusid. Kui algseks ülesandeks oli jälgida numbreid, ei osatud pärast katset täpselt kirjeldada tähti, värve või kuju. Kui algseks ülesandeks oli jälgida värve, ei osatud hiljem kirjeldada tähti, numbreid ja kuju.[7] Täpselt osati kirjeldada just seda aspekti, mida katse eel paluti jälgida. Selle tulemusena järeldas Külpe, et visuaalne taju on määratletud lisaks eksternaalsele stiimulile ka Aufgabe poolt, mis tähistab direktiivi või ülesannet.[5] Kuna ta varieeris Aufgabe’t ehk ülesannet igal katsekorral, oli tal võimalik leida korrelatsioon tähelepanu ja teadvustatuse vahel. Külpe leidis, et mida laiem on inimese tähelepanu, seda madalam on teadvustatuse tase ja vastupidi. Sellest ta järeldas, et limiteeritud hulk energiat juhib tähelepanu [1]

Mõtlemine muuda

Külpe ja tema Würzburgi kolleegid kasutasid abstraktsioonikatseid tõestamaks, et assotsianism pole elementaarne mõtlemise meetod. Näiteks olukordades, kus katseisikutele paluti anda lindudele ülemkategooria või -grupp klassifikatsiooni süsteemis, vastati suurema tõenäosusega "loom" kui spetsiifilise linnuliigiga nagu "leevike". Selle tulemusena järeldasid Külpe ja Würzburgi laboratooriumi tudengid, et sellist käitumist ei saa seletada assotsianistliku loogikaga. Nad väitsid, et tegelik ülesanne, mitte stiimuli olemus juhib mõtlemise protsessi, seega on inimestel tendents kindlal viisil vastata ning lahendada probleeme.[4]

Peamised teosed muuda

Oswald Külpe raamatud ja artiklid käsitlevad teemasid, mis puudutasid tema psühholoogiahuviga seotut. Näiteks kirjutas ta loogikast, esteetikast, filosoofiast ja epistemoloogiast. Tema esimene suurteos "Grundriss der Psychologie" ilmus 1893. aastal. Raamatus defineeris ta psühholoogiat kui "kogemuste fakte".[1] Kolmeosaline teos "Die Realisierung" anti välja 1912–1923; see põhines Külpe loengutel. Raamatus "Einleitung in die Philosophie" käsitles ta selliseid teemasid nagu epistemoloogia, metafüüsika ja eetika. See oli põhiline õpik saksa tudengite filosoofiakursustel. Seda vähem kui 350-leheküljelist õpikut on tõlgitud nelja keelde ja antud välja seitse väljaannet.[5] Lisaks veel mitmele olulisele teosele on 1912. aastal avaldatud raamatud "Psychologie und Medizin" ja "Philosophie der Gegenwart". Tema töid tõlgiti ka inglise keelde:

  • Külpe, Oswald 1913. The Philosphy of the Present in Germany. London: Georg Allen & Unwin.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Lindenfeld, D. "Oswald Külpe and The Würzburg School". The Journal of the History of the Behavioral Sciences. 1978
  2. ↑ Allik, Jüri 2007. History of experimental psychology from an Estonian perspective. Psychological Research 71(6): 618–625.
  3. ↑ Andreas Reimand 2018. Würzburgi koolkonna rajaja Oswald Külpe tegevus Tartu Ülikoolis. Tartu. [Käsikiri.]
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 King, D.B., Viney, W., and Woody, W. D."A History of Psychology: Ideas and Context." Pearson Education. 2009. pg. 262-263.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Ogden, R.M." Oswald Külpe and the Würzburg School". The American Journal of Psychology. 1951
  6. ↑ Eling, P., Derckx, K., & Maes, R. "On the historical and conceptual background of the Wisconsin Card Sorting Test". Brain and Cognition. 2008
  7. ↑ Pratt, C. C. "The Stability of Aesthetic Judgments". The Journal of Aesthetics and Art Criticism. 1956
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oswald_Külpe&oldid=6436759"