Oskuskeelekorraldus

Oskuskeelekorraldus on oskussõnavara ja laiemalt oskuskeele lingvistiline uurimine ning praktiline keeleline töö terminoloogia heaks. Selline ühe allkeele korraldus on üldise keelekorralduse osa.[1]

AjaluguRedigeeri

Oskuskeele ja oskussõnavara ehk terminoloogia teadlikuma arendamisega hakati Eestis tegelema 19. sajandil. Silmapaistva panuse eestikeelse erialasõnavara arendamisel on andnud eesti rahvusliku liikumise suurkujud Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Carl Robert Jakobson.[2]

Oskuskeelekorralduse põhimõttedRedigeeri

  • Keel ei ole ainult suhtlemis- või väljendus-, vaid ka tunnetusvahend.
  • Mis tahes eriala oskussõnavara loomine ja oskuskeele korraldamine on kõigepealt vastavat eriala käsitleva teaduse probleem.
  • Äärmiselt oluline on oskussõnade tuletamisel kriitiline suhtumine lähtekeele terminoloogiasse.
  • Terminite tuletamisel saadakse häid tulemusi, kui peetakse silmas eeskätt terminisüsteeme, mitte üksiksõnu, ja eelistatakse produktiivsemaid sõnakujusid.
  • Oskuskeeles taotletakse vältida nii terminite mitmetähenduslikkust kui ka samatähenduslike oskussõnade rohkust ehk sünonüümiat.

Näiteks on majandusalase sõnavara loomine ja korraldamine majandusteadlaste ülesanne. Parimaid tulemusi annab aga tihe koostöö majandus- ja keeleteadlaste vahel.[3]

Oskuskeelekorralduse eesmärgidRedigeeri

  • arendada Eestile oluliste teadus-, tehnika- ja majandusharude ning huvialade oskussõnavara
  • saavutada kõigi valitsusasutuste osalus oma valdkonna terminivara arendamises
  • toetada riiklikult terminoloogiatöö eri vorme
  • tagada oskuskeeleinfo võimalikult lai levik ja eestikeelse oskussõnavara kasutamine
  • anda erialaspetsialistidele ja filoloogidele oskuskeelekoolitust kõrgkooliõppe osana või täiendusõppena, edendada terminoloogiapõhimõtete uurimist ja arendamist
  • soodustada eri asutuste terminoloogiakoostööd, eriti Eesti asutuste koostööd Euroopa Liidu asutustes töötavate ametnikega
  • osaleda rahvusvahelises terminoloogia koostöös ja selle alases rahvusvahelises teadustegevuses

Põhitäitjad on Haridus- ja Teadusministeerium ning teised ministeeriumid, Eesti Keele Instituut, Eesti Terminoloogia Ühing, Eesti Rakenduslingvistika Ühing, kõrgkoolid.[4]

Eesti Terminoloogia ÜhingRedigeeri

Eesti Keele Instituudi ja Eesti Õigustõlkekeskuse algatusel loodi oskussõnavara arendamiseks 2001. aastal Eesti Terminoloogia Ühing, mis lõpetas tegevuse 2015. aastal.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Tiiu Erelt (1982). Eesti oskuskeel. Tallinn: Valgus. Lk 135. 
  2. Rein Kull (2000). Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 53. 
  3. Uno Mereste (2000). Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 84–87. 
  4. "Eesti keele arengukava 2011–2017". Vaadatud 07.01.2019.