Oskars Kalpaks

Oskars Kalpaks (6. jaanuar 1882 Võnnu kreis Meirāni lähistel (tänapäeva Madona piirkonna Ošupe vald) – 6. märts 1919 Kuldīga kreis Zirņi lähistel) oli Läti sõjaväelane. Teda peetakse esimeseks Läti sõjaväe ülemjuhatajaks.[1]

Oskars Kalpaks

EluluguRedigeeri

Oskars Kalpaksi isa oli Pēteris Kolpaks, ema Ilze Kolpaks (neiupõlvenimega Keveris). Tal oli vanem õde Anna (sündinud 1876) ja noorem vend Kārlis (sündinud 1884). Pärast ema surma 1891. aastal abiellus isa uuesti. [2]

Kooli ajal õppis poiss mängima viiulit. Pärast kooli lõpetamist tahtis sõjalise karjääri valinud Oskars astuda Pihkva sõjakooli, kuid ei saanud sinna sisse. Nii õppis ta Irkutskis. Seal sai temast alamporutšik, 1911. aastal porutšik, 1915. aastal staabikapten, 1916. aastal kapten ja 1917. aastal alampolkovnik.

Esimese maailmasõja puhkemise järel suundus ta Galiitsiasse, kus näitas Austria-Ungari vastu peetud lahinguis üles sõjalist võimekust. Lahinguis sai ta haavata ja selle eest sai ta Püha Anna ordeni. Hiljem, kui moodustati Läti rahvusväeosad, soovis ta sinna astuda, ent edutult. 1915. aastal sai ta Püha Georgi ordeni. Pärast Oktoobrirevolutsiooni valis soldatite nõukogu ta polgu juhiks. Revolutsiooni ajal toetas Oskars Kalpaks esseere.

1917. aastal ta demobiliseeriti, 1918, aastal kolis Riiga. 31. detsembril 1918 määras Kārlis Ulmanis ta Läti kaitseministriks. Sellel postil alustas ta Landesveeri koosseisus Läti väeosade formeerimist.[3] Kui Punaarmee alustas Läti aladel pealetungi, soovitas Kalpaks Läti valitsusel Riiast Jelgavasse kolida. Ta osales Punaarmee vastu peetavates lahingutes. 1919. aastal, kui Läti sõjaväkke astus 600 Liepājast pärit sõdurit, ülendati Kalpaks polkovnikuks.

3. märtsil asus Kalpaks tõrjuma suurt Punaarmee pealetungi Skrunda-Salduse piirkonnas. Airītē raudteejaama juures sattus tema väeosa tulevahetusse taganevate saksa vägedega, kes pidasid tema vägesid Punaarmee üksusteks. Tulevahetuse käigus langesid kaks tähtsamat Läti väejuhti (Nikolajs Grundmanis ja Pēteris Krievs), samuti ka Kalpaksi vägede suurtükipataljoni juhtinud Landesveeri leitnant Schründer ja paljud sõdurid kolmandast taganevast, von Borchi juhitud väeüksusest. Haavata sai ka Oskars Kalpaks, kes kolm päeva hiljem suri.

Aastal 1921 sai ta postuumselt Karutapja ordeni kõik kolm järku.[4]

ViitedRedigeeri

  1. Unāms Žanis. Es Viņu Pazīstu - LATVIEŠU BIOGRAFISKĀ VĀRDNĪCA. — Raven Printing. — Lk. 240
  2. Ēvalds Mugurēvičs. Oskars Kalpaks. Pirmā pasaules kara un Latvijas Atbrīvošanas cīņu varoņa dzīves un kauju ceļš. 2. väljaanne, Jumava, 2007. ISBN 978-9984-38-392-7
  3. Pavēle par apakšpulkveža A. Kalpaka iecelšanu latviešu karaspēka komandiera amatā. Rīga, 1918. a. 31. detsember
  4. http://www.lkok.com/detail1.asp?ID=675