Oskari Wilho Louhivuori
Oskari Wilho Louhivuori (18. september 1884 – 1. juuli 1953) oli Soome poliitik ja haritlane. Eesti ajaloole on Louhivuori oluline, sest ta oli Vabadussõja-aegse Eesti Abistamise Peakomitee esimees.
Haridustegevus muuda
Ta sündis Kuopios, õppis Helsingi ülikoolis ja sai doktorikraadi 1911. aastal. Samal aastal astus ta kindlustusseltsi Salama teenistusse ja oli selle direktor kuni 1936. aastani. 1938. aastal valiti ta Helsingi Kaubandusülikooli rahvamajanduse ja statistika professoriks ja 1945. aastal sama ülikooli kantsleriks.[1]
Poliitiline tegevus muuda
Louhivuori oli iseseisvussenaator ehk selle parlamendi koosseisu liige, kes koostas 4. detsembril 1917 Soome iseseisvusdeklaratsiooni.[2]
Louhivuori ja Eesti muuda
Eesti Vabadussõja ajal oli prof. Louhivuori Soome abi üks esimesi organiseerijaid Helsingis ja tegutses seejärgi Eesti abistamise peatoimkonna esimehena. Ta teenete eest anti talle Vabadusrist 1. järk, Kotkaristi teenetemärk ning ta valiti Kaitseliidu Tallinna maleva auliikmeks.[1]
Eesti esimese iseseisvuspäeva tähistamisel Tallinnas 24. veebruaril 1919 seisis senaator Louhivurori pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsi kõrval. Mitteametlikust positsioonist hoolimata esitleti teda pressis kui Soome valitsuse ja rahva esindajat. Järgmistel aastatel oli Louhivuori riikide olulistel kohtumistel keskne külaline. Ta valiti ka 1935. aasta aprillis asutatud Soome-Eesti Kaubandusühenduse esimeheks. Järgmisel aastal, veebruaris 1936 oli senaator Louhivuori ka Soome-Eesti Seltsi asutamise juures ja valiti enesestmõistetavalt sellegi juhtkonda.[2]
Louhivuori suri Helsingis 1. juuli hommikul lühikese haiguse järel 69-aastaselt.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "O. W. Louhivuori surnud". Teataja : poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja. 12.07.1953.
- ↑ 2,0 2,1 "Oskari Wilho Louhivuori". Estofiilia. Vaadatud 17.03.2022.