Orjus

olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks
(Ümber suunatud leheküljelt Orjapidamine)

Siia on ümber suunatud leheküljed Ori ja Orjapidamine; sõna "ori" teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Ori (täpsustus).


Jean-Léon Gérôme. Orjaturg. Umbes 1884

Orjus on olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks. Juriidiliselt peetakse orja vallasasjaks ning ta ei ole õigussubjekt. Omanikule kuuluvad nii ori, tema tööjõud kui ka töö saadused.

Orjade juriidiline seisund on eri ühiskondades varieerunud. Vana-Rooma ja Ameerika orjanduse ajaloos oli perioode, mil orjadel olid mõningad minimaalsed õigused (näiteks õigus omada mõningaid isiklikke esemeid).

Orjastamine võib tänapäeval olla inimsusvastane kuritegu, kui see toimub kas laiaulatuslikult või plaanipäraselt.

Vana-Rooma suurim orjapidaja oli ametikohast tulenevalt Rooma keiser. Tema orje oli riigi valitsusasutustes isegi kõige tähtsamatel kohtadel. Keisri orjad moodustasid erandliku orjarühma; keisri orja nimetati servus Augusti nostri ('meie keiserliku kõrguse ori'). Tavaliselt said need hiljem vabaks.[1]

Orjus Eestis muuda

Nii nagu muu maailm muinasajal,[2] polnud ka Muinas-Eesti demokraatlik ja vaba ühiskond, näiteks Saaremaal moodustasid orjad elanikkonnast veerandi – neist suur osa oli välismaalt toodud sõjavangid või nende järglased.[3] Samas tähendas sõna 'orjus' vanas eesti keeles kohustust, nt teoorjus, teede korrashoiukohustus tähendas teeorjust. Orjuse sõna kohustuste tähendusena kasutati 20. sajandi alguseni.[3]

Orjad tänapäevases mõistes eksisteerisid aga siiski ka Muinas-Eestis ning hiljemgi, juba võõrvõimu ajal olid talunikel (ehk pärisorjadel) orjad.[3]

Pärisorjus muuda

Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal orjandusliku korra üleminekul feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud orjad (servid) muutusid esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaiseks muutmise tagajärjel 8.10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandil Saksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.

Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. sajandil, kui pärast vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Taani valdustes Harju- ja Virumaal.

Mõisteid ja definitsioone muuda

1926. aastal Rahvasteliidus vastu võetud Orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsiooni kohaselt on orjus "isiku staatus või olukord, milles tema mistahes võime üle rakendub omandiõigus". Konventsiooni kohaselt pole orjal näiteks õigust omaniku territooriumilt lahkuda ilma eriloata (passita); põgenemisel võidakse ta vangistada ja omanikule tagastada.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt (1998) on orjastamine üks inimsusvastaseid kuritegusid, mis seisneb "mõne või kõigi omandiõigusega seonduvate õiguste kasutamist isiku suhtes, kaasa arvatud nimetatud õiguste kasutamist naiste ja laste ning teiste isikutega kauplemises".

Orjandus või orjanduslik kord on seadustatud orjusega ühiskonnakorraldus. Kasutusel enamasti antiikaja kohta.

Mõju muuda

Koos orjadega toodi sihtriikidesse ka uusi tõbesid, nii on leitud 16. sajandi Mehhiko aladel surnud põliselanike uurimisel jälgi hepatiidist ja parvoviirustest, mis pärinesid Aafrikast.[4]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Antiigileksikon, 2. kd, lk 51–53
  2. "orjus - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 20. augustil 2023.
  3. 3,0 3,1 3,2 "VIDEO | Teadlane selgitab: orjandus Eestis". Forte. Vaadatud 20. augustil 2023.
  4. Nadja Podbregar (14.9.2021). "Auch der Sklavenhandel brachte Seuchen". Damals (saksa). Vaadatud 14.9.2021.

Kirjandus muuda

  • Viis miljonit orja ootavad vabastamist. Kaja, 25. aprill 1934, nr 95, lk 7.

Välislingid muuda