Oommeeter
Oommeeter on mõõteriist peamiselt elektrilise aktiivtakistuse otseseks mõõtmiseks, kuid on ka riistu näivtakistuse (impedantsi) mõõtmiseks. Pikka aega kasutusel olnud osutinäiduga analoogoommeetrid on asendunud numbernäiduga digitaalriistadega. Harilikult kuulub takistuse mõõtmine ühe mõõteliigina multimeetri koosseisu.
Eraldi mõõteriistadena valmistatakse oommeetreid väga väikeste ja suurte takistuste mõõtmiseks (nt mikro-, milli-, mega- ja gigaoommeetrid), või spetsiifiliste mõõtmiste jaoks (protsentmeetrilised oommeetrid, oommeetrid reaktiivtakistuse (C ja L) või komplekstakistuse mõõtmise jaoks).
Takistuse mõõtmise jaoks on peale oommeetrite kasutusel ka mõõtesillad.
Analoogoommeetrid muuda
Lihtsaim analoogoommeeter koosneb magnetelektrilise mõõtemehhanismiga milli- või mikroampermeetrist, mille skaala on gradueeritud takistusühikutes.
Nn. järjestikoommeetri lülituse kasutamise korral on oommeetri skaala avaldatav valemiga
I = E / (Re+Rx),
kus
I on ampermeetrit läbiv vool,
E on kasutatava etalonallika pinge,
Re on etalontakistuse väärtus ja
Rx on mõõdetava takistuse väärtus.
Tegemist on pöördvõrdelise sõltuvusega. Selle skaala puhul 0 asub skaala lõpus ja ∞ skaala alguses.
Praktiline järjestikoommeetri lülitus, mida kasutatakse paljudes analoogmultimeetrites, koosneb järjestikku ühendatud mõõdetavast takistusest (Rx), etalontakistusest (Re), mõõtemehhanismist ja toiteallikast (patareist) koos seadetakistiga, mille abil seatakse enne mõõtmist oommeetri näit lühistatud välisahela korral nulliks (null oomile vastavaks).
Kuid analoogoommeetrites on kasutatud ka teisi oommeetri lülitusi, sealhulgas paralleeloommeetri lülitust väikeste takistuse väärtuste mõõtmiseks, ja lineaarseid lülitusi (operatsioonvõimendi kasutamisega).
Praktiliselt saavutatav mõõtetäpsus on määratud mõõtemehhanismi täpsusega ja on reeglina 1% suurusjärgus, kuigi mõeldav oleks ka 0,1% täpsuse saavutamine.
Protsentmeetrilistes oommeetrites ja sildlülituses on saavutatavad ±1% ja isegi ±0,1% kogu skaala ulatusena, ning suhtelise mõõteveaga, mis on vähemalt veel suurusjärgu võrra väiksem (vastavalt alla ±0,1% ja ±0.01%).
Digitaaloommeetrid muuda
Digitaaloommeetris kasutatakse takistuse mõõtmiseks peamiselt püsivooluallikat, mis on gradueeritud milliamprites ja mikroamprites 10 astmetena. Sisuliselt vastab see nn. paralleeloommeetri lülitusele.
Püsiva tugevusega voolu I korral on pingelang U mõõdetaval takistusel mõõtepiirkonna ulatuses võrdeline takistusega R (sest U = I × R). Seega on võimalik valida mõõtepiirkonnad (nt 0–200 Ω, 0–2 kΩ, 0–20 kΩ, 0–200 kΩ ja 0–2 MΩ) püsivoolu tugevuse ümberlülitamise teel.
Digitaalsus seisneb siin näidu numbrilisuses. Selle abil saab aga realiseerida mõõtepiirkonna automaatse valiku, mis võib olla teostatud püsivoolu suuruse ümberlülitamise teel.
Nii on saavutatav olukord, kus mõõtetäpsus on kogu mõõtepiirkonna (ülaltoodud näites 20 Ω - 2 MΩ) ulatuses praktiliselt ühesugune (nt viga mitte üle 0,1 % mõõteväärtusest, kuid suhteliselt lihtsalt saavutatav on ka 0,01%).