Onomatopöa
Onomatopöa ehk helijäljendus (vanakreekakeelsest sõnast ὀνοματοποιία; ὄνομα "nimi" ja ποιέω "ma teen") on kuuldud helide sõnadesse panemine ehk jäljendav väljendamine häälikute abil. Eesti keeles, nagu ka teistes läänemeresoome keeltes, kasutatakse onomatopöad rikkalikult. Need sõnad arvatakse tavaliselt hüüdsõnade hulka. Laiemalt kasutusel ja ühtlustunud on eelkõige koduloomade ja muude väga levinud loomade häälitsuste väljendused.
Onomatopoeetilised hüüdsõnad muuda
Onomatopoeetilised hüüdsõnad on üks neljast tähenduse alusel moodustatud hüüdsõnade kategooriast lisaks tundeid ja tahteavaldusi väljendavatele hüüdsõnadele ning suhtlushüüdsõnadele. Onomatopoeetiliste hüüdsõnade alla kuuluvad ka soome-ugri keeltes tihti esinevad reduplikatiivsõnad, mida kasutatakse heli korduvuse näitamiseks (nt tipa-tapa, vinta-vänta, auh-auh).
Onomatopoeetilisi hüüdsõnu saab omakorda jagada nelja rühma, võttes aluseks selle, mis päritolu hääli nad tähistavad[1]. Need neli kategooriat on:
- loomade hääli matkivad hüüdsõnad
- inimeste häälitsusi või nende poolt tekitatud helisid jäljendavad hüüdsõnad
- loodushelisid matkivad hüüdsõnad
- mehaanilisi (masinate ja muusikainstrumentide) helisid tähistavad hüüdsõnad.
Onomatopöa kasutusviisid muuda
Kuigi eri kultuurides kuuldakse helisid samamoodi, ei ole onomatopoeetilised sõnad kõigis keeltes samasugused. Näiteks kella tiksumise väljendamiseks on eesti keeles sõnad tikk-takk, inglise keeles tick tock, mandariini keeles dī dā, jaapani keeles katchin katchin ja hindi keeles tik-tik (टिक-टिक). Selleks, et matkida teatud heli, teisendavad inimesed selle oma keele foneemideks. Eri keeltes on aga eri foneemid ja nende ühendamist mõjutavad kitsendused. Näiteks soome keeles piirab vokaalharmoonia vokaalide ühendamist nii, et eesvokaalid y, ä ja ö ei saa esineda kõrvuti tagavokaalidega u, a, o. Sellest tulenevalt väljendatakse soome keeles kassi häälitsust sõnaga miau (tegusõna naukua), mitte aga näiteks sõnaga näu nagu eesti keeles, kus vokaalharmoonia puudub.[2]
Vahel nimetatakse asju nende poolt tehtava heli järgi. Näiteks tõmblukk on oma ingliskeelse nime zip (või zipper ameerika inglise keeles) saanud heli tõttu, mis selle tõmbamisel tekib. Paljud linnud, nagu kuukabarra (inglise keeles kookaburra, laenatud aborigeenide sõnast guuguubarra), on nime saanud oma laulu järgi. Tamili ja Malajalami keeles kasutatakse varese jaoks sõna kaakaa. Taoline nimetamisviis on teatud keeltes (näiteks maoori keeles) väga tavaline ja seetõttu esineb ka nendest keeltest laenatud loomanimedes sageli onomatopöad.
Paljudes maailma keeltes kasutatakse onomatopöad meenutavaid sõnu ka selleks, et kirjeldada nähtusi, mis pole otseselt kuulmismeelega seotud. Jaapani keeles esinevad sellised sõnad tihti tunnete kirjeldamiseks ning asjade ja mõistete piltlikuks väljendamiseks. Näiteks barabara väljendab millegi korratut, kaootilist olekut ning shiiin täielikku vaikust. Inglise keeles tähistatakse sõnaga bling valguse peegeldust kullal, vääriskividel jms. Jaapani keeles kasutatakse sädelevate asjade jaoks sõna kirakira.
Onomatopoeetilist efekti fraasis või sõnade jadas on võimalik luua ka ainult alliteratsiooni või konsonantsi abil, ilma onomatopoeetilisi sõnu kasutamata.
Onomatopöa koomiksites muuda
Koomiksites kasutatakse onomatopöad ohtralt. Popkultuuri uurija Tim DeForest on kirjeldanud koomiksikunstnik-kirjanik Roy Crane'i (1901–1977) mõju onomatopöa levikule koomiksites:
See oli Crane, kes võttis esimesena koomiksites kasutusele onomatopoeetilised heliefektid, lisades efektid nagu bam, pow ja wham seni peaaegu eranditult visuaalsele väljendusviisile. Crane tegi seda mõnuga ning poetas lisaks hiljem tavapärasemaks saanud efektidele vahel sisse ka mõne ker-splashi ja lickety-wopi. Sõnadest sai piltide kõrval vahend, mille abil Crane viis edasi oma aina tempokamaks muutunud sisuliine.[3]
2002. aastast esineb USA koomiksiväljaandja DC Comics koomiksites kurikaelast tegelane Onomatopoeia, kes on Batmani ja Rohelise Laterna vaenlane ning kasutab rääkimiseks onomatopoeetilisi heliefekte.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Veldi, Enn. Lexicography of Onomatopoetic Words. Estonian Typological Studies III, 204-30. Tartu Ülikool, 1999.
- ↑ Põhjala, Priit. Keelekaste: Lugusid loomadest II. Õpetajate Leht, 29. aprill 2016. Viimati vaadatud 13. detsember 2016.
- ↑ DeForest, Tim. Storytelling in the Pulps, Comics, and Radio: How Technology Changed Popular Fiction in America. McFarland, 2004.