Oleviku Naljalisa

Oleviku Naljalisa oli esimene Eesti pilkeleht[1], mis ilmus 1883. aasta 19. detsembril Tartus Oleviku ajalehtede nr. 49 ja nr. 50 lisalehena[2], kuid valitsus keelustas naljalisade väljaandmise[3]. Toimetaja oli Ado Grenzstein. Karikatuurid ajalehte joonistas tema vend Tõnis Grenzstein[4].

Oleviku Naljalisa 1883
Oleviku Naljalisa 1883 esileht

Juba enne Oleviku Naljalisa oli Ado Grenzstein oma 1881. aasta lõpul käima hakanud ajalehes Olevik võtnud juba tarvitusele karikatuure, kus pilgati kohalikke avaliku elu tegelasi ja tekstiga nalju oldi avaldati joonealusena Eesti ajakirjanduses nii Eesti Postimehes ja Sakalas, oli Oleviku Naljalisa esimene pilkeleht, mis spetsiaalselt nalja ja pilkeleheks oli trükitud. Ajaleht ise oli nelja leheküljeline ja sisaldas 16 karikatuuri, lisaks oli üks maleülesanne. Põhimõtteliselt avaldati selles ka eesti esimene kolmepildiline koomiks „Jäljed. Kole näitemäng kolmes pildis. Sünnitanud ja ette mänginud cand. Tähtjas", mis kirjeldas kirjanikena tuntud tegelasi Ado Grenzsteini ja Mihkel Vesket - Ado Grenzsteini ja Aleksander Sõrdi kohtuprotsessis, kus A. Sõrd süüdistas A. Grenzsteini, et teda 1883 Olevikus numbrites 13-15 laimatud ja tema head nime rikutud.

  1. pildil kohtusse minnes (A. Sõrd läheb kohtusse, kaelas plakat pealkirjaga „Minu auu, mu lugupidamine, mu hää nimi".)
  2. pildil kohtus olles (A. Grenzstein seisab kohtu ees, seljaga vaataja poole, A. Sõrd istub norgus päi seina ääres.)
  3. pildil kohtust tulles (A. Sõrd tuleb löödud näol raekojast, läheb mööda M. Veskest, seisab keel suust väljas.)

Miks karikatuuris Mihkel Vesket kujutati, ei osatud arvata, kuid võib arvata, et kuna Mihkel Veske oli selles protsessi oluline tunnistaja, siis ei tahetud teda sündmuse kirjeldamisest välja jätta. Aleksander Sõrdile antud varjunimi cand. Tähtjas oli saadud juba enne antud kohtuprotsessi eel olnud kirjavahetuses, kus Aleksander Sõrd oli ennast nimetanud tähtjaks Eesti meheks.

Ka Oleviku Naljalisas ilmunud karikatuurid ajalehe Valguse toimetajast Jakob Kõrvest tehtud karikatuurid tõi Ado Grenzsteinile kaela kohtuprotsessi[1], kuna Jakob Kõrv esitas kaebekirja, milles loetles Oleviku Naljalisa süüd -

,...Toimetaja Ado Grenzstein on oma ajalehes "Olevik" teinud mind rea kirjalikkude ja pildiliste kujutuste ja väljenduste objektiks, mille sihiks pole mitte ainult minu au ja minu kutset kahjustada, vaid mis on ka tõepoolest palju kahjustanud ...Et krooni pähe panna haavamistele, alandamistele ja kahjustamistele, mis "Olevik" mulle on kuhjanud, avaldab A. Grenzstein lõpus "Oleviku Lisalehes" nr. 49 ja 50 hulga tsinkograafilisi karikatuure minu isiku ja minu lehe kohta. Selle lisalehe teisel leheküljel kujutab ta võrukaelanäoga "Tuisulast", viib minu ajalehe "Valguse" ühendusse selle pildiga ja laseb seda "Tuisulast" öelda: "Noh, küll meie kapsad ka õitsevad, kui "Valgus" välja tuleb." "Tuisulasi" on Grenzstein alati oma lehes täiesti moraali- ja kombelagedate, rikutud inimestena kujutanud."

Nende karikatuuride protsess kestis kuus aastat. Asi läks raekohtute sulgemise järel 1889. aastal edasi veel Riia ringkonnakohtusse. See protsess lõppes ilma kohtuotsuseta, sest 7. augustil 1890. aastal saabus ringkonnakohtule Jakob Kõrvalt kiri, milles ta palus asja esialgu mitte veel edasi minna. Ja arvatavasti sedasi ka kogu lugu lõppes.

Kuid arvatavasti antud Jakob Kõrve kohtuprotsess lõpetas ka Oleviku Naljalisa edaspidise ilmumise, kuna 24 augustil 1884 oli esitanud Kõrvi kaebekirjas suunas kohtu tähelepanu sellele, et „Härra Grenzsteinil puudub Ülemtrükivalitsuse luba oma lehes pilte või karikatuure tuua". Esimeses Oleviku numbris 23. detsembril 1881, kus Grenzstein avaldab Trükivalitsuse poolt lubatud töökava. Selles oli lubatud trükkida "mitmesuguseid lugusid, jutte, laule (tarvilisel korral nootidega), salme, segasõnumeid, naljatusi, tõsiseid ja naljakaid ülesandeid ja küsimusi, mõistatusi jne". Kuid karikatuure ei olnud antud loas nimetatud. Kuigi antud tähelepanek tuli kohtule alles mitu kuud hiljem, millele järgnes lehe keelustamine, siis soovi korral oleks saanud Oleviku Naljalisa selle ajani edasi ilmuda. Siiski arvatakse, et Grenzsteini hoiatati juba enne isiklikult ja ta ise loobus lehe väljaandmisest. Tähelepanu on ka vääriv, et 1884. aastast alates ei ilmunud Olevikus ega ka Oleviku Lisalehes enam ühtegi karikatuuri, küll väikeste eranditega, kuni 1889. aastani. Siis sai Grenzstein Ülemtrükivalitsuselt loa kõiksugu pilte trükkida, kuid pilkelehte Grenzstein enam ei avaldanud.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eduard Laugaste (1939). Eesti kirjandus karikatuuris. Tartu: Akadeemilise Kirjandusühing Kirjastus. Lk 20.
  2. "ERB Olevik". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2017. Vaadatud 21. aprillil 2017.
  3. Endel Annus, Tiina Loogväli (2002). Eestikeelne ajakirjandus. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Lk 481.
  4. Kondase keskus Tõnis Greinztein