Ohustatud taimekoosluste seire
Ohustatud taimekoosluste seire hõlmab loopealsete, nõmmede, pärisaruniitude, luhaniitude, rannaniitude, arumetsade, rabade ja madalsoode taimekoosluste seiret.[1] Seire eesmärk on võimalikult ulatusliku ülevaate saamine ohustatud ja haruldaste taimekoosluste seisundist. Seirealad on valitud nii, et need esindaks nii inimmõjuga kui ka olulise inimmõjuta taimekooslusi. Taimekoosluste ja elupaigatüüpide seire riikliku vajaduse sätestavad bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja Euroopa Liidu looduslike elupaikade direktiiv (92/43 EEC), mille lisades olevaid elupaiku tuleb kaitsta ja nende seisundit jälgida.[1]
Ajalugu ja ülesehitus
muudaHaruldaste ja ohustatud taimekoosluste seire alamprogramm algas 1994. aastal. 2005. aastal võeti ohustatud taimekoosluste seire allprogrammis kasutusele uus seiremetoodika, mille eesmärk on anda ülevaade Natura 2000 alade ja elupaigatüüpide seisundist. Vaatlustel lähtutakse seisundi hinnangust, mis annab ülevaate kooslusse kuuluvate haruldaste ja ohustatud liikide, nende populatsioonide ja koosluste endi kui terviku seisundi kohta.[2] Seire käigus täidab seiretööde läbiviija vastavale kooslusetüübile väljatöötatud andmevormi, kuhu märgitakse uuritava ala looduskaitseline väärtus, hinnang selle funktsioonide säilimisele, ala ohustatusele, olemasoleva inimmõju laad ja tugevus. Selline seiremeetod annab pideva ülevaate elustiku seisundist: milliste liikide ja koosluste seisund on stabiilne, millistel paranev ja millistel halvenev. Lisaks võimaldab seisundiseire varakult teada anda olulistest muudatustest eluslooduses, hoiatada ohtlikest tendentsidest või mõjuritest, mis võivad viia liikide või koosluste kadumiseni.[2]
Rannaniidud
muudaSeiresse võetavad niidud valitakse piiratud juhusliku valiku meetodil (juhuslikud piirkonnad Eesti rannikul, milles esinevad niidud võeti seiresse suuremate plokkidena, saamaks paremat ülevaadet looduses suuremate massiividena esinevate niitude seisundist).
Niitude seisundi hindamiseks kasutatakse põhijoontes 2006. aastal Rein Kalamehe koostatud juhendit ja ankeeti. Ankeedi täitmiseks ja seisundi hindamiseks käiakse kogu niiduala läbi. Kui ala on ühesuguse majandamisrežiimiga (karjatatav, niidetav või mittemajandatav), täidetakse ainult üks ankeet, kui see aga niidu ulatuses varieerub, täidetakse iga erineva kontuuri kohta eraldi ankeet. Ankeedi täitmiseks valitakse vaadeldava kontuuri keskel või kõige iseloomulikumas kohas nn kindelpunkt, mille GPS-koordinaadid kantakse ankeedile. Ankeedil märgitakse muuhulgas metsatukkade, põõsastiku ja lageda niidu katvus, majandamise puudulikkuse või puudumise tulemusel vohama hakanud liigid ja nende leviku viis, rohukamara ja samblarinde katvus, niiskusrežiimi iseloom, sobivus niitmiseks, inimmõju (selle all ka kuivendamine, niitmine, karjatamine), looduskaitseline hinnang, seisundi üldine hinnang, kaitsekorralduslikud soovitused ja erilised tähelepanekud.[1]
Loopealsed ja nõmmed
muudaMetoodika, mida seirel kasutatakse, töötati 2005.–2006. aastal välja Natura niiduelupaigatüüpide seireks. Igal seirealal, kus esineb vastav elupaigatüüp, valitakse iseloomulikus koosluses kindelpunkt ja määratakse selle koordinaadid GPS-i abil. Valim moodustatakse niiduseirealade kuueaastaste tsüklite kaupa. Iga seiretsükli jaoks võetakse Natura-alade andmebaasist juhuslik arv vastava elupaigatüübi alasid. Alad võivad sattuda juhuvalimisse korduvalt ja saada uuesti seiratud. Kui seirealal vajalikku elupaigatüüpi ei leidu, piirdutakse lühikirjeldusega aruande sõnalise osa tarvis. Kui alal leitakse mõni muu seiratav niiduelupaigatüüp, siis viiakse läbi seireprotseduur selle tüübi hindamiseks ja tehakse ettepanek Natura alade andmebaasis korrektuuri tegemiseks. Loopealsete seires on erandina säilinud ruuduseire metoodika, mille puhul jälgitakse püsialadel taimkatte väikeseskaalalist liigirikkust.[1]
Luhaniidud
muudaKõikide valitud seirealade puhul on tegu kaitse- või hoiualade piiresse jäävate kooslustega. Seiremetoodika põhineb Rein Kalamehe üldisel seiremetoodikal, mida on pisut muudetud. Igal seirealal valitakse kindelpunkt, mille koordinaadid määratakse GPS-seadmega ja mille ümber kirjeldatakse kooslus 50 m raadiuses. Seda piirkonda nimetatakse võtmealaks. Kindelpunktide arv sõltub seireala suurusest, ligipääsetavusest jms. Kordusseire puhul tuleb otsida üles kindelpunkt ja võrrelda tulemusi eelmistega. Võtmealade piirid ei pruugi alati olla ümmargused ja 50 m raadiusega, vaid võivad sõltuvalt liigilisest koosseisust olla suuremad või väiksemad. Võtmealadel pannakse kirja seal leiduvad soontaimeliigid ja määratakse nende arvukus viie palli skaalal. Lisaks kasutatakse koosluste kirjeldamisel hinnangulisi parameetreid, nagu näiteks kasvukohatüübi määrang, loodusdirektiivi elupaigatüübi määrang ja seisundihinnangud, metsatukkade osakaal, põõsastiku osakaal, lageda niidu osakaal, puu- ja põõsarinde liigiline koosseis ja liituvus, muutused rohustus, rohukamara protsent, rohurinde keskmine kõrgus, niiskusrežiimi hinnang, sobivus niitmiseks, hinnang inimmõjule, koosluse seisundi väärtus, floristiline väärtus, esteetiline väärtus. Põõsastiku, lageda niidu ja metsatukkade osakaalu hinnatakse ortofoto abil. Kui leitakse kaitsealune liik, siis edastatakse selle leiukoht ainult siis, kui keskkonnaregistris seda leiukohta veel pole.[1]
Aruniidud
muudaPuisniitude ruuduseiret alustati 1994. aastal Kalevi Kulli välja töötatud metoodika alusel. Selleks rajati valitud puisniitudele püsiseirealad, kasutades ühe ruutmeetri suurusi püsiruute. Praegu kasutatav ruuduseire metoodika ja alade valik pärineb aastast 1999, kuid metoodikat muudeti veidi 2007. aastal. Algse metoodika töötas välja tollane seirekoordinaator Anneli Palo. Aastatel 1999–2006 jagati ruutmeeter neljaks ja iga veerandi kohta koostati eraldi liiginimekiri koos ohtruse hinnangutena. Alates 2007. aastast ruutmeetrisi prooviruute väiksemaks ei jagata. Igal aastal seiratakse nelja puisniitu ja kuivõrd ruuduseire alasid on 20, jõutakse samale puisniidule viie aasta tagant. Ruuduseire puisniidud valis välja Toomas Kukk vastavalt Anneli Palo juhistele: kümme majandatavat, viis mahajäetud ja viis taastatavat puisniitu. Enamasti rajati seirealad varasemate seirealade asupaikadesse, kuid rajati ka uusi seirealasid. Põhiseireruudu (50 x 50 m) nurgad on määratud koordinaatidega ja lisaks sellele on mõõdetud nende kaugused looduses äratuntavatest puudest, kividest ja muudest objektidest. Põhiseireruudul analüüsitakse enam-vähem juhuslikult niidualadele paigutatud 20 ruutmeetrisuurust prooviruutu. Igas ruudus määratakse visuaalselt, abivahenditeta soontaimede ohtrus, rohurinde alumine ja ülemine kõrgus sentimeetrites, rohustu üldkatvus ning sammalde üldkatvus. Alumine kõrgus tähendab suurema osa rohustu lehtede kõrgust, ülemine kõrgus aga ruudul kasvavate kõige kõrgemate taimede maksimaalset kõrgust sentimeetrites. Seisundiseire algas 2005. aastal, mil kasutati Rein Kalamehe välja töötatud metoodikat esimest aastat. Seisundiseire alade valimi tegi Riina Martverk 2005. aastal ja täiendava valiku aladest moodustas ta mõned aastad hiljem. Seisundiseire alade seast tuleb igal aastal seiramiseks valida kümme puisniitu, neli lubjarikast ja neli lubjavaest niitu. Seisundiseire aladel täidetakse seireankeet ja tehakse vajalikud fotod. Alates 2015. aastast on lisaks puis- ja aruniitudele vaja seirata ka viie kaitsealuse taime leiukohti: kaunis kuldking, püst-linalehik, aasnelk, valge tolmpea ja punane tolmpea. Liigiseirel juhindutakse välitööankeedist ja tellija antud juhendmaterjalidest. On aga selgunud, et liigiseire niiduseire lisana pole kuigi hea lahendus. See ei aita kokku hoida välitööde raha ega ka aega.[1]
Metsaelupaigad
muudaMetsaelupaikade seireprojekt oma tänapäevasel kujul algas 2010. aastal ja esimene seiretsükkel viidi läbi aastail 2010–2012. Uut tsüklit alustati 2014. aastal, mil seirati 205 ala, 2015. aastal lisandus 203 ala. Seire läbiviimise metoodiliseks juhendiks on kasutataud Juhan Liira raamatut "Olemasolevate koosluste seiremetoodikate hindamine ning soovitusi Natura2000 elupaikade seisundi seiremetoodika edendamiseks". Pärast esimest pilootseireaastat lisati ankeeti mõned täiendavad parameetrid, nagu näiteks halvasti laasunud puude hulk, mätas-mikroreljeefi olemasolu, liigveelohud, kolme elusa jämedama puu diameeter ja liik ning suurima lamapuidutüve läbimõõt. Seireandmebaasi iga elupaigatüübi kohta kogutakse minimaalselt 40 kirjeldust, valimist eemaldatakse seireks sobimatud alad (piiratud ligipääasetavusega tsoonidesse sattunud alad, eelmise seiretsükli punktidele liiga lähedale sattunud alad, hävinud metsaalad jms). Tsükli jooksul tuleb seirata üle terve Eesti, jälgides, et ükski piirkond ei jääks andmetega katmata.[1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Ohustatud taimekoosluste seire programm". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2017.
- ↑ 2,0 2,1 "Seiremetoodika" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.