Ogalik
Ogalik (Gasterosteus aculeatus) on ogalikuliste seltsi kuuluv väike kala, millele on iseloomulikud keha katvad luuplaadikesed ja seljauime ees paiknevad ogad. Nad on laialdaselt levinud põhjapoolkera rannikumeredes ning neid võib kohata nii mere- kui ka magevees.
| Ogalik | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ogalikulised Gasterosteiformes |
| Sugukond |
Ogaliklased Gasterostidae |
| Perekond |
Ogalik Gasterosteus |
| Liik |
Ogalik |
| Binaarne nimetus | |
|
Gasterosteus aculeatus Linné, 1758 | |
Ogalikud on hästi tuntud isahoole poolest, kus just isased kalad ehitavad pesa ning hoolitsevad marja ja vastsete eest.
KirjeldusRedigeeri
Ogalik on väikekala, kes kasvab kuni 10 cm pikkuseks ja 4 g raskuseks, eluiga ei ületa tavaliselt 4 aastat. Tema seljauime sees on kolm pikka oga, keha katavad luuplaadid, soomused puuduvad. Kehavärvuselt on ülaosa rohekaspruun kuni hõbedane, altpoolt hõbedane või valge. Kudemisajal muutub isaste värvus: silmad sinaka läikega, kõhualune punane, selg sinakas roheline.
Ogalik on levinud jõgedes, järvedes ning väiksema soolsusega meredes kogu Euroopas, Alžeerias, Aasia põhjaosas ja Põhja-Ameerika vetes. Eelistab veekogus taimestikuvööndi liivast või mudast põhja.
Erinevalt enamikust kaladest erineb ogaliku kudemisperiood selles poolest, et esineb lõimetishooldus, kusjuures isane ehitab selle jaoks omapärase pesa.
Rahvapäraseid nimetusiRedigeeri
Luuk, krepka, pistakarka, hakk, raudak, raudkala, sitapiik, täägel, traks jne.
Püük EestisRedigeeri
Eestis on ogalikke kalastatud suuresti ainult Kaberneeme rannas ja Kaberneeme lahe saartel ning rohkemini näljaaegadel. Eesti Vabariigi ajal tõusis aga nende järgi nõudmine, kuna kanafarmides arvati neid väga heaks söödaks ja munatoodangu tõstjaks. Hiljem lisandusid ka karusloomakasvatused.[2]
Suuremahulist ogalike püüki alustas Jüri Art ning erilist edu saavutas selles Ferdinand Art. Näiteks 1930ndate lõpus püüdis viimane aastas 20–25 tonni ogalikke (samas oli kogu küla toodang umbes 40 t ja võib-olla ka natuke enam). Püük oli iseäranis tulusam septembrist detsembri lõpuni ja seda ka okupatsiooniajal, kuna neid oli siis kergem turustada ning erinevalt teistest kaladest sai neid püüda ranna lähedalt, mis oli sügisesi mereolusid arvestades eelistatud. Püügiviis hakkas kaduma 1975. aasta järel seoses Ferdinand Arti surmaga.[2]
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ (2008). Gasterosteus aculeatus. IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis, lk 25–26
VälislingidRedigeeri
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ogalik |
- Ogalik andmebaasis eElurikkus
- Ogalik TÜ Loodusteadusliku veebipõhises õpikeskkonnas
- Eesti vete kalu. Ogalik Kalastaja
- "Kuidas geenid ogalikel kolida aitavad?" ERR Teadus, 12. aprill 2012
- "Ogalikud eelistavad sugulaste seltskonda" Novaator, 11. juuni 2013