Norra ajalugu
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Norra ajalugu on ülevaade Norra alade ja Norra riigi ajaloost.
Esimesed norralased
muudaKunagised norralaste esivanemad saabusid praegusele Norra alale põhjapõtru küttides umbes 10 000 aastat tagasi, mil mandrijää taandus Skandinaaviast. Esimesi inimtegevuse jälgi on leitud Østfoldi maakonna kaguosast, Rootsi piiri lähedalt. Puudub kindel teave, kust norralaste esivanemad pärinesid või kust piirkonnast nad tulid, kuid suure tõenäosega läbis nende tee Østfoldi. Sealsetest asundustest leitud esemed on sarnased leidudega Lõuna-Rootsist ja Taanist.
Kiviaeg
muuda- Pikemalt artiklis Norra kiviaeg, (kuni 1800 eKr)
Norra esmaasustus pärineb ilmselt 10 500. aastast eKr. Sel ajal oli Norra läänerannik juba jäävaba. Vanim teadaolev asulakoht on Hordalandis Øygardeni vallas Blomvågis. Sealsed esemed on dateeritud aega 10 500 eKr.
Rennesøylt leitud kivitööriistad dateeritakse aega 10 000 eKr. Tolleaegsed tööriistad on enamasti tulekivist. Asustus ei olnud paikne.
Vanimad inimese jäljed praeguse Norra alalt on leitud Aukra vallast, need dateeritakse aega umbes 9200 eKr. Selle 11 000 aasta taguse asulakoha leidsid Trondheimi Teadusmuuseumi (Vitenskapsmuseet) arheoloogid. Esmaasukad olid tõenäoliselt pärit Doggerlandist (Põhjamere maalt).
Norra paleoliitikumi kultuuride seas on Fosna kultuur, Komsa kultuur ja Nøstveti kultuur. Umbes 9000 eKr sai alguse Fosna kompleks (kuhu arvatakse Norra vanimad kultuurid), mis kestis umbes 4500. aastani eKr. See on saanud nime Fosna leiukoha järgi Kristiansundi lähedal. Rööbiti tekkis Põhja-Norras Komsa kultuur, mis on saanud nime Komsafjelli leiukoha järgi Alta lähedal.
Umbes samal ajal hakati tegema kaljujoonised. Neist on näha, et varakult hakati kasutama paate.
Hilismesoliitikumis, umbes 7500 eKr, ilmusid diabaasist kirved. Umbes 7000 eKr algas umbes 3000 aastat kestnud soe aeg, mis nihutas metsapiiri põhja poole, nii et kütidki pidid rändama põhja poole. Sellest piirkonnast on teada üle 1000 asulakoha ajast enne 4000. aastat eKr. Paistab, et rannikul jäädi paikseks. Põlluharimine algas kagus umbes 4000 eKr. Sellest ajast pärinevat nöörkeraamika ja lehterpeekrite kultuuri killud. Ühe vaieldava teooria järgi oli tegu sisserännuga idast üle Valge mere ja Koola poolsaare Finnmarki.
Ajast 5000 eKr on Varangerfjordi kaldalt leitud kammkeraamikat.
Alates 3300. aastast eKr on Lõuna-Norrast teada megaliithauad. Sel ajal algas sotsiaalne kihistumine. Lõuna-Norras levis võitluskirveste kultuur. Kaljujoonistel asendusid jahistseenid põllumajanduse stseenidega. Kuid 2500. aasta paiku eKr paistis põllumajandus süstemaatiliselt jälle kaduvat.
Neoliitikumis (4000 eKr – 1800 eKr) rändas sisse uus rahvas, steinøksfolket. Tolleaegsetel kaljujoonistel on küttimise ja kalade motiive, seetõttu pidid jahipidamine ja kalapüük pidid olema endiselt tähtsad elatusallikad. Sellest ajast on leitud megaliithaud Østfoldis.
Pronksiaeg (1800–400 eKr)
muuda- Pikemalt artiklis Norra pronksiaeg
Umbes 2000. aasta eKr tagusest ajast on leitud esimesi pronksesemeid. Pronksiaja alguseks Norras loetakse 1800. aastat eKr. Norra pronksiaeg jagatakse kaheks faasiks: vanem pronksiaeg (1800–1100 eKr) ja noorem pronksiaeg (1100–500 eKr). Pronksiajal oli ühiskond organiseeritum ja kihistunum kui kiviajal. Tekkis pealike klass, kel olid sidemed Lõuna-Skandinaaviaga.
Asustus muutus paiksemaks ja võeti kasutusele hobune ja ader. Elati pikkmajades. Surnuid maeti suurtesse hauaküngastesse.
Sel perioodil jätkus kivitööriistade kasutamine, kuid aristokraatia kasutas üha enam staatusesümbolitena pronksesemeid. Leidude tuumala on edelas ja võib pidada kindlaks sidet Jüütimaaga. Taas levis põllumajandus. Nüüd saab tõestada ka kaugeid kaubandussidemeid. Need lõpevad aga reeglina idarannikul, nimelt Oslo fjordis ja Bohusläni juures. Kaljujoonistel on maaharimise motiivid.
Rauaaeg
muuda- Pikemalt artiklis Norra rauaaeg, (u 560–1030/50), Skandinaavia mütoloogia, Odin, Thor, Vanem Edda, Noorem Edda ja Heimskringla
Viikingiaeg
muuda- Pikemalt artiklis Viikingiaeg 800–1050, Jomsborg, Jomsviikingid
Viikingiajaga lõppes Norras eelajalooline periood. Kuigi selle ajastu kohta puuduvad kirjalikud materjalid, saab sellest ajast aimu arheoloogiliste leidude toel. Sellele ajastule heidavad veidi valgust ka saagad, kuigi saagad pandi kirja hiljem, põhinevad need põlvest põlve suuliselt edasiantul. Viikingiaeg oli Põhjamaades kõige jõukam ajastu.
Paljud ajaloolased peavad viikingiaja alguseks Inglismaa kirderannikul asunud Lindisfarne'i kloostri rüüstamist 793. aastal. Viikingid käisid oma ohvreid tule ja mõõgaga rüüstamas. Viikingid rändasid ka rahumeelsetel eesmärkidel – et kaubelda ja koloniseerida. Norra viikingid asustasid Orkney ja Shetlandi saared, Hebriidid ning Mani saare. Nende koduks said ka Põhja-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, viikingite 840. aastatel asutatud Dublin oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.
Kui viikingid Islandile ja Gröönimaale jõudsid, leidsid nad asustamata maa, mis täideti kohe elanikega. Tänapäeva islandlased põlvnevad otseselt viikingitest, Gröönimaal aga surid norra kogukonnad siiani teadmata põhjustel paar sajandit hiljem välja.
- Pikemalt artiklis Islandi vaba riik ja Ameerika koloniseerimine skandinaavlaste poolt
Viikingid ehitasid oma retkedeks kiireid ja kergesti manööverdavaid laevu. Viikingid rändasid Ameerikasse ja tagasi – mis annab tõestust nende laevade merekindlusest. Viikingiaeg kulmineerus 1066. aastal, kui Norra kuningas Harald Hardrada (Harald III Sigurdsson) ja tema mehed kaotasid Inglismaal Stamfordi silla lahingu.
Norra ühendamine
muuda866. aastal vallutas Harald Kaunisjuus (eluaastad umbes 850 – umbes 933) mitu Kagu-Norras asuvat väikekuningriiki, mis seni olid allunud Rootsi kuningas Erik Eymundssonile. 872. aastal saavutas Harald suure võidu Hafrsfjordi lahingus, misjärel võis ennast Lääne-Norra kuningaks pidada. Harald Kaunisjuuse võimu all ja vasallide alad olid: Trøndelag ja Põhja-Norra, Kagu-Norra oli aga Taani kuninga võimu all. Harald Sinihamba vanem poeg Svend Harkhabe tõstis isa vastu mässu ja seda maha surudes hukkus Harald Sinihammas lahingus 986, mõne allika järgi 985. aastal. Svend sai tema järel Taani ja Norra kuningaks, ehkki Norra kuningas oli ta ainult nimeliselt nagu Haraldki.
Taani ülemvõim
muudaVarakeskaegses Skandinaavias domineeris Skandinaavia piirkonna suurvõim Taani riikliku arengu algetapis olevate Norra ja Rootsi valitsejate üle, kes olid tihti Taani kuninga vasallid. 950. aastal kehtestas Saksa-Rooma keiser Otto I, Gorm Vana valitsusajal (u 940 – u 958) ülemvõimu Taani üle, millest Harald Sinihammas Otto II valitsusajal püüdis vabaneda, kuid kaotas. Taani kuninga võimu nõrgenemise ajal pidas Taani kuninga vasall ja Norra valitseja Håkon Sigurdsson, norrakatele eduka Hjörungavágri lahingu umbes 986. aastal.
Norras kasvanud rahulolematuse tulemusel valitseja jarl Håkon Sigurdsson kukutati 995. aastal. Trooni pakuti Olavile, kes sellega ka nõustus. Seejärel asus Norra kuningas aastatel 995–1000 Olav Tryggvason maad enda kontrollile allutama, nõudes tähtsamatelt pealikelt muuhulgas ka enda ristimist. See tekitas palju rahulolematust, kuid Olav surus kõikjal mässud julmalt maha. 997. aastaks oli Olav end Norra troonil kindlustanud ning hakkas otsima võimalusi laiendada oma võimu ka ülejäänud Skandinaavia üle.
1000. aastal peetud Svolderi merelahingus võitsid Taani kuninga Svend Harkhabeme, Rootsi kuninga Olof Skötkonungi ja Norra keskosa, Trøndelagi Lade jarli Eirik Håkonssoni väed Norra kuninga Olav Tryggvasoni. Eirik Håkonsson oli koos vend Sveiniga Norra valitseja Taani kuninga Svend Harkhabeme alluvuses pärast Svolderi merelahingut. Eiriku poeg, Håkon Eirikssonvalitses Norra valitseja, Taani kuninga Svend Harkhabeme alluvuses aastatel 1012–1015
Taani kuningas Svend Harkhabe vallutas 1013. aastal Inglismaa, mida valitses tema poeg Knud Suur, kes oli hiljem nii Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Lõuna-Rootsi piirkonna kuningas. Vanema venna Harald II surma järel 1018. aastal sai Knudist sai ka Taani kuningas.
Kuningas (1015–1028) Olav II Haraldsson (Püha Olav) oli rajas haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel Norra nendes paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud, eriti sisemaal ja põhjas. Nähes ette püsivat alust ristiusule, asutas ta kirikuid ja pühitses preestreid rahvuslikel kaalutlustel. Norral kulus ristiusu omaksvõtmiseks väga kaua aega – ligi kakssada aastat. See oli kristliku Euroopaga suhtlemise (sidemed olid nii kaubanduslikud kui ka viikingiretkedel loodud) loomulik tulemus. Inglismaa, Saksamaa ja Taani kirikute misjonärid üritasid vähendada rahva usku Põhjala jumalatesse. See areng kulmineerus kolme misjonärist kuninga valitsemisega – Haakon Hea, Olav Tryggvason ja Olaf Haraldsson (Olaf Paks).
Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Lõuna-Rootsi piirkonna kuninga Knud Suure valitsemisajal Inglismaal, püüdsid Norra kuningas Olaf II ja Rootsi kuningas Anund Jakob, tema äraolekul suurendada oma mõjuvõimu Taani aladel ning ründasid korduvalt Taanit. Knud aga alistas nad 1026. aastal Skåne lahingus ning oli varakeskaegseis Põhja-Euroopas võimsaim valitseja, võrreldav Saksa-Rooma keisri Konrad II-ga.
1030. aastal pöördus Olav II Haraldsson liidus Rootsi kuninga (1022–1050) Anund Jakobiga tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. 29. juulil toimus Stiklestadis otsustav Stiklestadi lahing, norra paganatest-talupoegadest ja taanlastest väega. Vähemuses kuningas Olav II Haraldsson langes.
Pärast Knud Suure surma 1035. aastal Taani võimu all olnud Põhjamere impeerium lagunes.
- Pikemalt artiklis Harald Hallmantel, Norra kuningas 961–976
- Pikemalt artiklis Harald Sinihammas, Taani kuningas 958–986 ja Norra kuningas 976–986
- Pikemalt artiklis Svend Harkhabe, Taani kuningas 985–1014, Norra kuningas 985–995, Norra kuningas 1000–1014 ja Inglismaa kuningas 1013–1014
- Pikemalt artiklis Olav II Haraldsson, Norra kuningas 1015–1028
- Pikemalt artiklis Knud Suur, Inglise kuningas alates 1016–1035, Taani kuningas 1018–1035 ja Norra kuningas 1028–1035
Keskaeg
muuda- Pikemalt artiklis Norra keskaeg, u 1030/50–1536). Rootsi ajalugu#Vanaaeg, Norra ajaloolised piirkonnad
- Pikemalt artiklis Norra kuningate loend
Põhjamere impeerium
muuda- Pikemalt artiklis Põhjamere impeerium', Taani ajalugu#Põhjamere impeerium
Knud Suur tungis 1015. aastal tungis venna Taani kuninga Harald II poolt antud vägedega Inglismaale ning järgmisel aastal oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all. Norra kuningas Olav II Haraldsson ja Rootsi kuningas Anund Jakob, kes nägid Inglismaa-Taani ühendatud kuningriigis ohtu (Knudi isa Svend oli nende mõlema riigi üle valitsenud), kasutasid ära Knudi Inglismaal viibimist, et Taanit aastal 1025 või 1026 rünnata. Nendega liitus Ulf Jarl, Knudi asevalitseja Taanis ja tema õemees, koos oma vennaga. Knud ründas Olavi laevastikku ootamatult ja võitles Helgeå lahingus rootslaste laevastikuga. Lahingu täpse tagajärg ei ole selge, kuid lahingus osutus parimaks Knud; Olav põgenes ja oht Taanile kadus.
Viimase aasta veetis Olav oma väimehe Jaroslav Targa juures Kiievis. 1030. aastal pöördus ta tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. 29. juulil toimus Stiklestadis otsustav Stiklestadi lahing. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste (Taani kuninga Knut Suure ja Norra ülikute, keda ta püüdis vägivaldselt ristiusku pöörata) poolt, kuningas langes. Kuid ometi saavutas ta kaks oma peamist eesmärki: Norra ühendamise ja ristiusustamise.
Pärast Knudi surma aastal 1035 ei soovinud Norra ülikud enam olla tema poja Svendi ja tolle ema Ælfgifu (keda Norras tunti nimega Álfífa) rõhuva valitsemise all.[1] Einar Thambarskelfir ja Kalf Arnesson, kes olid mõlemad soovinud, et just neid määrataks aastal 1030 pärast Olavi surma Knudi asevalitsejateks (Knud määras hoopis sellesse ametisse oma poja ja naise), läksid koos Vana-Venesse Kiievi russide juurde, et tuua tagasi Norra kuninga Olav II Haraldssoni abieluväline poeg Magnus, kes põgenes koos emaga riigist kui tema isa aastal 1028 troonilt tõugati, riiki Norra kuningana valitsema. Rootsis koguti Einari ning Kalfi juhtimise all kokku sõjavägi, eesmärgiga Magnus Norra troonile saada. Magnus kuulutati 1035. aastal 11-aastaselt kuningaks ning Svend ja tema ema pidid riigist põgenema.
Taanit ja Inglismaad valitsenud Knudi teine poeg Hardeknud (umbes 1018–1042) soovis Norrat taas oma riigiga liita, kui Magnus Taani vastu aasta 1040 paiku sõjakäigu algatas. Ent mõlema riigi ülikud korraldasid kahe kuninga kohtumise, kus nad omavahel rahu tegid ja leppisid kokku, et see, kes neist esimesena sureb, jätab oma trooni teisele. Aastal 1042 Hardeknud Inglismaal olles suri ja Magnusest sai Taani kuningas vaatamata Knudi õepoja Svend Estridseni, kelle valitseda oli Hardeknud Taani jätnud nõudele. Osana oma võimu kindlustamisest hävitas Magnus jomsviikingite peakorteriks olnud Jomsborgi linna. Svend põgenes itta ja naasis aastal 1043 kui üks vendide sissetungi juhtidest.
Magnus Hea alistas oma vastased otsustavalt Hedeby linna lähistel peetud Lyrskov'i nõmme lahingus. Aastal 1042 krooniti Magnus Hea ka Taani kuningaks. Magnus valitses kahte kuningriiki aastani 1047, mil ta ebaselgetel asjaoludel suri. Tema surma järel jagati ta kuningriik kaheks: Norra kuningaks Harald III-na (1046–1066) sai Magnuse onu Harald Hardråde ja Taani kuningaks sai Svend Estridsen. Harald Hardråde oli pärast Norrast lahkumist teeninud varjaagidest kaaslastega teeninud sõjapealikuna Kiievi-Vene valitseja Jaroslav Targa ja Bütsantsi keisri juures. Magnuse surmaga lõppes Olav II Haraldssoni dünastialiin, ent aastal 1280 krooniti Norra kuningaks Eirik II, kes põlvnes oma ema kaudu Magnuse seaduslikust õest Ulvhildist.
Magnus Paljasjalg, kuningas aastail 1093–1103 alustas sõda Rootsi ja Taaniga ning üritades Iiri mere äärseid alasid Norra võimule allutada. 1093. aastal juhatas ta laevastiku sõjakäigule Gwyneddi kuningriigi aladele. Anglesey väina lahingus lõid norralased parasjagu Gwyneddis sõjakäigul viibinud normanne. 1098. aastal vallutas Magnus Orkney saared, Hebriidid ja Mani saare. 1102. aastal asus Magnus uuesti sõjakäigule, et hõivata Iirimaa. Ta suutis vallutada Dublini ja seda ümbritsevad alad.
Norra kuningas (1103–1130) Sigurd Magnusson oli 1107. aastal norralastest koosneva väesalga eesotsas ristisõda sõjakäigus abiks Jeruusalemma kuningriigile, olles esimene Euroopa kuningas kes võttis osa ristisõjast. 1123. aastal asus Sigurd uuesti sõtta kristluse nimel. Sedapuhku võitles ta Smålandi elanike vastu, kes olid taganenud ristiusust ja hakanud uuesti austama oma vanu jumalaid. Sigurdi valitsusajal võeti Norras kasutusele kirikukümnis Sigurdi surma (1130) järel algas Norras kodusõda tema poja Magnus Sigurdssoni ja Sigurdi väidetava poolvenna Harald Gille vahel. See tõi kaasa kodusõdade perioodi, mis kestis 1240. aastani. Norra osales siiski Viiendas ristisõjas Pühal maal.
Aasta 1130 on Norra ajaloo pöördepunkt, siis katkestasid rahuajastu 1227. aastani kestnud konfliktid ja kodusõda.
12.–13. sajandi Läänemere ristisõdades Norra ei osalenud, ehkki Rooma paavst Aleksander III kutsus üles 1171. või 1172. aastal "kõiki kuningaid, ülikuid ja muid kristlasi taanlaste, norralaste, rootslaste ja gootide maadel" ristisõtta "eestlaste ja muude paganate vastu" (Estonum et aliorum paganorum[2],[3]). Norra jätkas viikingite asustuse lainemist Šotimaa põhjarannikul, Orkney ja Shetlandi saartel, Hebriididel ning Mani saarel. Viikingite poolt 840. aastatel asutatud Dublin Iirimaal oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.
Kuid see aasta on eriline ka mitmes muus mõttes. Seda peetakse rahvaarvu kasvu, kiriku seesmise konsolideerumise ning linnade tekke ja arengu tõttu keskaja kõrgpunktiks. Kuna ilmalik ja vaimulik võim koondasid üha enam piirkondi oma valitsemise alla, kasvas avaliku halduse ja avaliku võimu osatähtsus. Kaasaegsete ajaloolaste arvates võis just sel perioodil nimetada Norrat esimest korda ühtseks riigiks.
12. ja 13. sajandil tugevnes kuningavõim, mis alistas nii kiriku kui feodaalid. Traditsiooniline ilmalik aristokraatia asendus teenistusliku aristokraatiaga. Siis muutus ka talupoegade staatus – varasematest vabadest maaomanikest said rentnikud. Siiski rentisid Norra talupojad maa enamasti terveks eluks ja nende staatus oli parem kui suures osas tolleaegses Euroopas. Viikingiajast alles jäänud orjapidamine kadus keskaja kõrgperioodil.
13. sajand oli Islandil arvukate sisetülide tõttu väga rahutu ja vägivaldne. 13. sajandil oli Islandi väheste juhtivate suguvõsade võim kasvanud väga suureks ja esialgsest aristokraatlikust demokraatiast ei olnud enam palju järele jäänud. Kasvas ka Norra kuninga huvi saareriigi vastu, mida võimsamad Islandi ülikud üritasid oma kohapealsete konkurentide vastu ära kasutada. Kuna ükski ülikusuguvõsa ei suutnud võimu tervel saarel enda kätte haarata, olid islandlased 1262–1264 sunnitud tunnistama Norra kuninga formaalset ülemvõimu. Seega muutusid nad tema maksukohuslasteks ja Islandi vaba riigi aeg oli lõppenud. Norra kuninga võimu all kaotati Islandil endine goodkondade süsteem ja Islandi ülikutest said Norra kuninga ametnikud. Althing jätkas kohtuna. Kuningas kehtestas kaubandusmonopoli, piirates saarerahva võimalust teiste maadega otse kaubelda, mistõttu Islandi majandus nõrgenes.
Sel ajajärgul nihkus Norra poliitiline raskuspunkt edelast Oslo fjordi ümbritsevatesse piirkondadesse. 13. sajandil, kuningas Håkon V valitsemisajal, sai Oslost Norra pealinn. Enne oli see koht olnud vaid tähtsusetu majade kogum Oslo fjordi sügavaimates soppides. Kui must surm 1350. aastal Norrasse jõudis, elas Oslos väidetavalt kuni 2000 inimest. Samal ajal oli põhjapoolseima hansalinna Bergeni elanike arv 7000 ja Trondheimis 3000.
Håkoni surma järel sai troonile tema alaealine tütrepoeg Folkungite dünastiast Magnus Eriksson, kes aastast 1319. valitses Norrat ja Rootsit (1319–1343). Håkoni tütar Ingeborg (1301– u 1360), abiellus Rootsi hertsogi Erik Magnussoniga (surnud 1318). Erik Magnussoni ja Ingeborgi pojast Magnus Erikssonist (sünd. 1316), sai hiljem sai Rootsi ja Norra kuningas ja aastast 1319. valitses Norrat ja Rootsit Folkungite dünastiast Magnus VII (1319–1343) ja seejärel Håkon VI Magnusson (1343–1380), Magnus VII poeg ning Taani kuninga Valdemar IV Atterdag tütre Margrethe I abikaasa. Oslo tähtsus vähenes ning Oslo rolliks oli olla administratiivne keskus, monarhid elasid aga Kopenhaagenis.
1380. aastal läks Norra koos Islandiga Taani võimu alla. 1380. aastast valitses Håkon VI ja Margrete poeg, Olav IV Håkonsson (1380–1387).
Kalmari uniooni periood
muuda- Pikemalt artiklis Kalmari unioon
Kalmari uniooni tekkes mängis võtmepositsiooni Taani kuninganna (1387–1412) Margrete I, kes oli Taani kuninga Valdemar IV tütar ning Norra ja Rootsi kuninga Håkon VI abikaasa. 1375. aastal suri Taani kuningas (1340–1375) Valdemar IV ja Norras viibinud Margrete suundus Taani, et kindlustada enda ja Håkoni 1370. aastal sündinud poja Olufi tõus Taani troonile. Kuningatiitlile pretendeeris ka Margrete õepoeg, Mecklenburgi hertsog Albrecht III. Mecklenburgi kasvav mõju piirkonnas ja kartus, et Taani võib muutuda analoogselt Rootsiga, kus ta valitses kuningana (1364–1389) Mecklenburgi Albrecht, Mecklenburgi alamaks, tekitasid muret Taani aadlikes. Aadlike ja Hansa Liidu toetusel suutis Margrete mecklenburglased üle mängida ja tagada oma poja nimetamise troonipärijaks.
1380. aastal suri Norra kuningas (1343–1380) Håkon VI ja noor Oluf päris Norra kuningatrooni. Oluf III nooruse tõttu valitses kahte Põhjala riiki – Taani ja Norra kuningriiki – tema eest tegelikult ema Margrethe. 17-aastane Oluf III suri aga 1387. aastal. Taani Riiginõukogu otsustas ignoreerida troonipärimise tavasid ja nimetas Margrethe regendiks ning andis talle õiguse valida järgmine kuningas. Sama tegi ka Norra Riiginõukogu. Margrete lapsendas oma õe Ingeborgi tütrepoja, Pommeri printsi Bogislavi ning pani talle skandinaaviapärase nime Erik. Margrethe lasi Eriku Pommerist nimetada Norra kuningaks, jäädes tema eestkostjaks viimase täisealiseks saamiseni. 1396. aastal sai Erik, kes juba oli Norra kuningas, ka Taani ja Rootsi kuningaks. Kolme riigi liit kinnitati 17. juunil 1397 Kalmari lossis sõlmitud Kalmari lepinguga.
Taani-Norra
muuda- Pikemalt artiklis Taani-Norra
Aastatel 1536–1814 olid Taani ja Norra personaalunioonis ühise valitseja võimu all.
Rootsi-Norra personaalunioon
muuda- Pikemalt artiklis Norra põhiseadus
Taani-Norra kuningas Frederik VI astus liitu Napoleoniga ning jäi seetõttu Napoleoni sõdades kaotajaks. Kieli rahuga 1814 loovutati Norra Rootsi kuningale Karl XIV Johanile. Kevadel 1814, kui Rootsi väed olid lõuna pool sõjakäigul, õnnestus Riigikogul (Riksforsamlingen) Eidsvollis välja töötada ja anda 17. mail 1814 liberaalne Norra põhiseadus, mis põhineb rahva suveräänsuse printsiibil. Pärast lühikest sõda Rootsiga lepiti kokku personaalunioonis Rootsiga. Norra kuninga suveräänsus Gröönimaa, Islandi ja Fääri saarte üle jäi Taani kuningale. Norra sai 1814 oma pealinna (Christiania), valitsuse, armee, sõjalaevastiku, seadused, valuuta, keskpanga ja parlamendi. Hääleõigus oli peaaegu pooltel täisealistest meessoost elanikest. Ainult välispoliitikat juhtis ühine Rootsi-Norra kuningas Rootsi välisministeeriumi kaudu.
19. sajandil juhtis Norrat mitteaadlikest ametnike eliit, kuid opositsiooni organiseerumine tõi kaasa parteide kujunemise. Aastal 1884 otsustas Riigikohus (Riksrett), et valitsus hakkab põhiseadust järgides olema Stortingi poolt nimetatud komitee, mitte kuninga poliitika elluviija.
Norra pärast 1905. aastat
muudaNorra tulevase valitsemisvormi üle peeti teravaid vaidlusi. Rahvahääletus näitas, et rahva enamus pooldab pigem monarhiat kui vabariiki. 18. novembril 1905 valis Storting Norra kuningaks Taani printsi Carli. Prints Carl oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII tütre printsess Maudiga ja tal oli üks poeg. Uus kuninglik perekond saabus Norrasse 25. novembril. Prints Carl võttis nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.
Kui liit Rootsiga lagunes, oli Norras parajasti majanduskasvu periood. SKP suurenes 55% võrra, st umbes 4% aastas, rahvaarv kasvas jõudsalt ja olukord tööturul paranes. Kõik see oli tööstusrevolutsiooni teise etapi tulemus – Norras olid sellele iseloomulikud odava hüdroenergia kasutamine ja väliskapitali investeeringud. Ehitati üles elektrokeemia- ja elektrometallurgiatööstus, turule ilmusid uued tooted. Loodi sellised suured kontsernid nagu Norsk Hydro, kerkis uusi tööstuskeskusi. Majanduslik tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Norra töölisliikumisele pandi alus enne liidu lagunemist Rootsiga. Esimesed ametiühingud moodustati 1872. aastal, 1887. aastal asutati Tööpartei. Üleüldine valimisõigus anti meestele 1898. ja naistele 1913. aastal.
1903. aasta valimistel sai Tööpartei Stortingis neli kohta. 1912. aastal hääletas Tööpartei poolt 26% valijaskonnast, mis andis 23 kohta esinduskogus. Sellega oli Tööparteist saanud liberaalide järel suuruselt teine erakond parlamendis.
Teine maailmasõda
muudaNorra oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks Teise maailmasõja ajal. 9. aprillil 1940 protesteeris Norra valitsus erapooletuse rikkumise vastu Briti ja Prantsusmaa valitsuste poolt[4]. Briti valitsus hoiatas Norrat Saksamaalt abi otsimise eest[5]. Samal päeval sisenesid Norrasse Saksa väed. Pärast kaks kuud kestnud ägedat võitlust (Norra vallutamine 1940) – hoolimata Suurbritannia ja Prantsusmaa osutatud sõjalisest abist – ei jäänud Norral muud valikut kui alistuda. Kuninglik perekond, valitsus, mõned kaitseministeeriumi juhttegelased ja tähtsad tsiviilametnikud põgenesid Suurbritanniasse. Okupeeritud Norra riigikomissariks määrati Josef Terboven. 1942 moodustas Vidkun Quisling nukuvalitsuse.
Norra pakkus oma liitlastele vastutasuks kaubalaevastikku, kuhu kuulus üle 1000 laeva kogumassiga üle 4 miljoni tonni. Suurbritannias ehitati Norra sõjavägi taas igakülgselt üles. Muist üksusi osales merelistes operatsioonides Atlandil, Mandri-Euroopa vallutamisele järgnenud lahingutes ning Ühendkuningriigi ja mandri kohal toimunud õhulahingutes. Sõja lõpu poole lubasid rootslased Norral oma sõjalisi üksusi koondada ka Rootsi territooriumil. Osa neist jõududest osales ka aktsioonides Saksa vaenuvägede vastu – pärast seda, kui Nõukogude väed olid rünnanud väikest piirkonda kaugel Finnmargi kirdeosas Põhja-Norras ja vabastanud selle. Okupeeritud Norras kasvas aastast aastasse tsiviilvastupanu. Koondati salajasi sõjaväeüksusi, mida sakslased suureks ohuks pidasid.
Norra jäi okupeerituks kuni Saksamaa alistumiseni 1945. aastal. Alistumise ajal viibis Norras ligi 400 000 Saksa sõjaväelast. Saksa okupandid ekspluateerisid Norra majandust. Natside terrorirežiimi kuritegude hulka kuuluvad hukkamised ja massimõrvad, kuigi veidi väiksemas ulatuses võrreldes teiste okupeeritud riikidega.
Vabastamine
muudaJuba 8. mail 1945 hakkasid Norra vastupanuliikumise väed natsidelt ametikohti üle võtma. Järk-järgult jõudsid neile appi liitlasväed ning Norra üksused Suurbritanniast ja Rootsist. Riigi üleminek okupatsioonivõimude käest liitlasvägede kätte toimus valutult. Eksiilis olnud valitsus naasis Suurbritanniast koju ja 7. juunil jõudis ka kuningas Haakon Briti sõjalaeva pardal Oslo sadamasse.
Tagasi hakkasid jõudma ka Saksa koonduslaagrites ellujäänud norralased. Sõja lõpus viibis välismaal 92 000 norralast, neist 46 000 Rootsis. Lisaks Saksa okupatsioonivägedele oli Norras 141 000 võõramaalast, enamikus sõjavangid. Neist 84 000 olid venelased.
Sõja käigus olid sakslased rekvireerinud 40% Norra SKP-st. Sellele lisandus veel tavaline sõjarüüste. Finnmargis olid kahjud ulatuslikud – suured piirkonnad olid hävinud sakslaste taganemisel kasutatud põletatud maa taktika tõttu. Paljud linnad ja asulad hävisid pommitamiste või süütamiste tõttu.
Sõjas või vangistuses kaotas elu 10 262 norralast. Vangistuses viibis kokku umbes 40 000 inimest.
Järgnenud repressioonide kampaanias hukati endine peaminister Vidkun Quisling; Knut Hamsun pandi vaimuhaiglasse ja talle määrati laostav rahatrahv.
Viited
muuda- ↑ Frank Stenton. "Anglo-Saxon England", Oxford history of England 2, 3rd ed. Oxford/Clarendon. 1971. ISBN 9780198217169. pp. 405–06.
- ↑ Latinske Dokument til Norsk Historie, ed. and trans. by E. Vandvik (Oslo 1959), no. 23. Cf Christiansen, The Northern Crusade, p. 65
- ↑ Pål Berg Svenugnsen, The Baltic Frontier: Why were there no Norwegian crusades in the Baltic?, Leeds International Medieval Congress 7–10 July 2014
- ↑ Norra valitsus protesteerib pühalikult. Rahvaleht, 9. aprill 1940, nr 83, lk 1.
- ↑ Meresõit Norra vetes peatati. Rahvaleht, 9. aprill 1940, nr 83, lk 1.